Kahtlase väärtusega hõlst

September pööras mu õmblemiselu pea peale. Uue Maailma festivalil müüsin maha nii suure osa oma kleitidest, et mul pole sellest ajast saati enam eriti midagi selga panna. Päriselt. Tööl käimiseks on põhimõtteliselt kaks kleiti ja neistki vaid üks enda tehtud. Tegelikult see mu plaan oligi – paljust lahti saada, et palju juurde õmmelda -, aga see pole päris nii lihtsalt läinud, kuna kaardid paiskas segi kool. Kooli tõttu ei kannata mitte ainult mu õmblemisgraafik, vaid ka üldine kodune elu. Kuna ma pole kodus ainus, kes tänavu uuesti kooli läks, on kodused toimetused pidevalt unaruses. Pesu pesemata, nõudevirn laeni jne. Kuigi ma arvan, et varsti olukord normaliseerub. Mul on sel nädalavahetusel alles teine õppesessioon, nii et ma pole õieti sisse elanudki veel. Nii et loodetavasti saan järgmise kuu jooksul asjad rohkem kontrolli alla.

Teine häda on sellega, et ma olen väga pühendunud mantli õmblemisele. Näha seda pole, sest peale traagelduste ülesharutamise pole ma sellega eriti tegelenud. Küll aga olen harjutanud nööpaukude õmblemist ja sain lõpuks aru, kuidas taskud teha (harjutasin sedagi eile hiliste tundideni). Mantli tõttu tunnen aga kohustust iga võimaliku vaba hetke sellele pühendada, sest õues on juba päris külm, aga samal ajal tahaks uusi kleite, sest millega ma siis muidu tööl käin. Kleitide vähesuse tõttu näen viimasel ajal välja nagu mingi suvaline töll, aga selle tulemusel tunduvad päevad olevat ka kuidagi suvalised. Kui ikka toredad hilbud seljas on, tundub päev ka otse toredam.

Üleeile õhtul hülgasin aga hetkeks kõik endale seatud kohustused, võtsin tänavusuvisest Ottobrest ühe eest lahtise hõlsti lõike ja kapist kaks aastat seisnud kitsekestega kanga. See kangas on mul nii kaua seisnud, kuna muster jooksis sel täiesti suvalist kaart mööda. Kuna see kangas mulle alguses kangesti meeldis, ei raatsinud ma sellest midagi teha, kuna pabistasin, et ei suuda mustrit kenasti klapitada jne. Lõpuks sain aru, et isegi ebaõnnestunud toode on parem kui kapis seisev kangas, millest kunagi midagi teha ei julge, nii et mõtlesin õnne proovida. Poolteise tunniga viskasin kokku siis sellise asjanduse, nagu piltidel näha võib. Õmbluskvaliteet annab soovida, see on mulle liiga suur ja ma näen sellega välja nagu mingi kuuseehe või jõuluvana põder. (Mäletan, et Ruth tegi kunagi samasugusest kangast kleidi, tema seljas nägi see kangas palju mõistlikum välja.) Plaanin seda kandma hakata hommikumantli asemel või üleüldiselt sellise loungimisriidena. No elame, näeme. Igatahes sain jälle ühe asja kangakapist riidekappi üle tõsta.

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s