Triibuline kleit

Kleit Opale raamatust “Grains de Couture”

Olen juba nii palju kleite õmmelnud, et mõni kleit näeb välja, nagu otse tehasest tulnud. Mitte kvaliteetse väljanägemise pärast, vaid seetõttu, et see meenutab kangesti mingit kleiti, mis mul juba olemas on, aga värv või mingi detail on erinev. Näiteks tänane kleit on nagu too ontlik hall kleit, mille mullu sügisel õmblesin. Mõlemad on linasesegusest kangast ja triibulised, ainult et üks on varrukateta punase-valgekirju ja teine varrukatega musta-hallikirju. Enne, kui ära unustan, panen siia enda tarbeks kirja paar asja, mida järgmisel korral sama lõike järgi õmmeldes silmas pidada. Olen selle lõike järgi nüüd kolm kleiti õmmelnud, aga iga kord olen avastanud mõne asja, mille järgmisel korral teistmoodi teha võiks.

  • Enne nöörkantide õmblemist tuleb krae kaeluse külge traageldada.
  • Pean siluma ülemise esiosa külgi, sest praegu olid need kuidagi täiesti ebasirged (ilmselt seoses teostatud FBA-ga).
  • 150 cm laiust kangast on varrukateta versiooni jaoks vaja 160 cm, sest kui kangast on poolteist meetrit (nagu ma tavaliselt kipun kangast ostma), tuleb kleit paar sentimeetrit liiga lühike. Talutavalt lühem, aga volte arvesse võttes tundub mulle, et põlved võiksid pooleldi kaetud olla. Pole kuidagi selline kintsu paljastamiseks mõeldud tegumood. Seekord pidin ka nii tegema, et overlokitasin allääre ja pöörasin siis 2,5 cm ära, sest rohkem ei raatsinud lühemaks teha.
  • Mõelda, kas varrukateta versiooni tehes on võimalik käeaugu kandid ühendada kaelakaare kandiga. Jääks käeaugud äkki ilusamad.
  • Mõelda välja, kuidas vähendada liigseid kihte kaelakaarel, sest praegu on seal liialt igasugust jura (nöörkandid, krae, kant jne) ja seetõttu on serva raske ilusaks pressida jne.
  • Kaaluda sama lõiget sellise kleidi tegemiseks, mille lukk on selja keskel, sest küljel olevat lukku on ilgelt nõme kinni tõmmata.

Sellest punasevalgekirjust kangast mõtlesin ma alguses tegelikult püksid õmmelda. Ma ei teagi, miks. Võibolla otsisin lihtsalt põhjust, miks see kangas tingimata ära osta. Igatahes sai kiiresti selgeks, et pükse õmmeldes oleks tulemuseks midagi pidžaamalaadset. Selles mõttes tundus kleit turvalisem valik. Kuna ma polnud juba ligi kolm kuud ühtegi kleiti õmmelnud, mõtlesin turvalisust maksimeerida ja valisin lõike raamatust “Grains de Couture”. (Valikul mängis rolli ka asjaolu, et millegipärast hakkas sama lõike järgi õmmeldud halli kleidi postitus tagantjärele Facebookis palju tähelepanu saama, mis tuletas mulle meelde, et tõesti, tegu on hea lõikega.) Olgugi et kogemused on juba näidanud. et linasest pole mõtet seda kleidi õmmelda, sest kes see viitsib seda iga kord pärast pesu kakskümend korda triikida. Vähemalt pole tänasel versioonil varrukaid.

Lõikasin siis kenasti kõik tükid välja, aga õmblema asudes hakkas masin näkku panema. Niidipinge reguleerimise ketastega oli mingi jama – need lihtsalt ei pingutanud enam midagi. Seda on ka enne juhtunud. Tookord pidin masina parandusse viima, seekord üritasime oma jõududega hakkama saada, aga tulutult. Nii et tulebki parandusse viia. Ilge tüütus, kui autot pole ja masin kaalub 12 kilo. Peale selle tuleb paranduse eest maksta, aga ma olin eelmisel kuul haiguslehel ja iga tööl käiv inimene teab, kuidas see eelarvele mõjub. Niisiis lükkasin selle esialgu edasi ja laenasin hoopis ema Huskystari. Koliseb teine hästi plastmassiselt, aga muidu pole viga. Pealegi on see minu õmblusmasinast palju aeglasem. See omadus kulus aga marjaks ära kleidi seljaauke õmmeldes. Muidu kipub mul selliste sõõride õmblemine ikka veidi vildakalt välja tulema, seekord läks aga päris kenasti. Samuti teeb Huskystar üheetapilisi nööpauke – täielik issanda õnnistus, kui muidu enda masina eriti käkkide neljaetapiliste aukudega harjunud olla. Nööpauku tegin seepärast, et õmblesin seelikuosa ülemise õmblusvaru külge ripspaela ja selle ühesse otsa nööbi ja teise nööpaugu. Suurte voltidega seelikuosa kipub muidu seda õmblust ühes ja teises suunas välja venitama ja mulle tundus, et see waist stay võiks aidata. Eks paista.

Muide, õmblemise käigus läks mul kaks korda nõel katki. Tavaliselt käib see nii, et nõel murdub ühest kohast ja nõela alumine osa jääb siis niidi külge tolknema. Eile läks ühel korral aga nõel kahest kohast katki ja see keskmine tükk lendas mulle näkku ja jäi pidama nina küljele, vasakust silmast sentimeetri kaugusele. OMG. Mis siis, et mu vasak silm üsna kasutu on, mõte nõelatüki silmalendamisest tundub ikka päris võigas. Hakka või päikseprillidega õmblema (sest tavalisi mul pole). Olen alati imestanud, et pole siiani kuulnud, et keegi õmmeldes silmavigastust pole saanud.

PS Tegime seekord pilte Rahvusraamatukogu taga, Õllepruuli ja Tuvi tänava kandis. Minu meelest üks ilusamaid kante Tallinnas! Kuigi Läti saatkonna värava vahelt nägime rotti jooksmas. See oli päris rõve, kuigi huvitav!

PPS Pole ammu Jutast pilte postitanud. Siin on üks.

2 thoughts on “Triibuline kleit

  1. Maris T

    Tore jälle Sinu õmblustöid näha. Hästi kena kleit on sul välja tulnud! Nagu 50-60ndate aastate moeajakirjast välja astunud. Triibukanga kasutamise seisukohalt oli kleit kindlasti parem valik kui püksid. (Ja triibud harmoneeruvad Juta triipudega:-)

    Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s