Kleit “Barbarissa”

See ei pruugi teid absoluutselt huvitada, aga mul on olnud ääretult põnevad ajad. Näiteks kohtusin ühe tegemisblogi lugejaga. Selles mõttes hästi veider olukord, et lugejatena teate te minust nii palju, samas kui mina tean väheste lugejate kohta üldse midagi. Kummaline, aga väga põnev! Teeks seda teinekordki. Siis ühel teisel päeval käisin ma kohtamas ühe kuveiditariga, kes on mu sõbra sõbra sõbranna, kusjuures seda esimesena mainitud sõpra pole ma kunagi näinudki! Kohtumine väga konservatiivse ja religioosse ühiskonna liberaalse esindajaga oli igatahes imeliselt rikastav ja ma soiun sellest veel tükk aega. Kolmas põnev asi pole veel toimunud, aga ma olen nii elevil, et pean seda ka mainima. Ma lähen vehklemise trenni! Vähemalt proovin seda asja ühe korra. Ei, ma ei ole filmi näinud ja see ei huvita mind karvavõrdki, aga olin hiljuti ühel sünnal, kus viibis ka üks väike vehklejapoiss ja ta ema nii agarasti seletas sellest maailmast. Siis selgus, et üks teine mittevehklejast sünnakülaline oli korra seal trennis käinud ja oli päris naljakas olnud. Hakkasin selle asja üle mõtlema ja tekkis tunne, et äkki see ongi see salapärane uus oskus, mille omandamisest ma vahepeal unistasin. Kuna mul on väga kehv koordinatsioon, saaks must tõenäoliselt kohutav vehkleja, aga teisest küljest annaks see võibolla just võimaluse arendada neid külgi, milles ma halb olen. Lisaks on minu meelest vehklemisel selline kirjanduslik maik man, see teeb selle kohe nagu huvitavamaks. Eks siis paista, kas esimesele korrale järgneb ka teine kord.

Sellises tunnete turbulentsis pole mul eriti õmblemise huvi olnud. Imelik on see, et pärast Johannes Aaviku “Päevaraamatu” lugemist ja sellest kirjutamist tekkis minus tunne, nagu mingi lugemispidur oleks pealt maha võetud. Kuidagi eriti mõnus on raamatuid lihtsalt meelelahutuse pärast lugeda! Filme ma näiteks eriti ei vaatagi just sellepärast, et mulle tundub, et kui need jalaga makku saamise tunnet ei tekita, pole mõtet neid üldse vaadatagi (ja kui tihti sa ikka jalaga makku jaksad saada). Raamatutega olen millegipärast veidi leebem. Igatahes olen viimastel õhtutel eelistanud raamatuid ja lauamänge õmblemisele. Erakordne! Nii et Silver pidi siin üks õhtu märkima, et ta ei mäleta, millal ma üht kleiti nii kaua õmblesin kui nüüd seda. Ometi on see päris primitiivne kleit ja tegelikult kulus selle valmimiseks vaid nädala jagu õhtuid. Millegipärast on mul selle kleidiga seoses aga hästi palju asju südamel, nii et hakkan aga parem nüüd pihta.

#124B, Burda 7/2014
#124B, Burda 7/2014

Kangas: 4,5 meetrit 80 cm laiust sitsiriiet Uuskasutuskeskusest + katkine nailonkombinee
Lõige: #124B, Burda 7/2014
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: nädala jagu õhtuid
Esimest korda kandsin: Kristina sünnipäeval
Kas kannaks edaspidigi? Jah
Hind kokku: umbes 3 eurot

Taaskasutusest

Ma ei ole suurem asi taaskasutaja ja erinevalt paljudest teistest ei saa ma väita, et mind ajendaksid õmblema mingisugused eetilis-moraalsed põhjused. See kleit on mõnes mõttes erand. Põhikangas on pärit Uuskasutuskeskusest, alläärde õmmeldud pits on pärit ema kapi sügavustest ja vooder on ühe Ameerika päritolu nailonkombinee alumisest otsast. See kombineevärk on minu meelest eriti geniaalne. Pühendamata teid selle kombinee eluloosse ütlen vaid, et minu kätte jõudes oli see ühest kohast nii katki, et seda polnud mõtet parandama hakata. Küll aga otsustasin selle küljest lahti harutada eriti ilusa pitsi. Töö kestab, sest mul on siiani kulunud 10 cm pitsi harutamiseks peaaegu pool tundi. Kombineest sai kleidi seelikuosa vooder aga nii, et lõikasin sellest nii 45 sentimeetrise jupi, mille seljaosa keskele lõikasin lõhe, mille servad siis luku külge õmblesin. Kuna ma alläärt ei puutunud, ei pidanud ka voodrit kuidagi palistama hakkama. Jesss!

Korralikkusest

Kuna enne kleidi õmblemist olin lugenud Claire Schaefferi haute couture‘i tehnikate raamatut, olin eriti püüdlikult meelestatud. Eriti avaldasid selles raamatus mulle muljet näited visuaalse tasakaalu leidmisest. Kuna mu kangas oli ainult 80 cm lai, pidin esiteks arvestama nende õhupallilike mummude klapitamisega. See õnnestus päris hästi ja minu meelest ei ole ei esi- ega taga keskjoonel õmblust eriti näha. Teiseks võtsin ma arvesse ka seda, et üleval alanud mustririda sujuvalt jätkuks. Selles mõttes, et ma vaatasin, et kui ülaosa lõpeb mummuga, ei algaks seelik kohe samasuguse mummuga, vaid oleks 13 cm vahet. Muljetavaldav püüdlikkus, ma tean. Ainult et ülipüüdlik mustri tagaajamine viis kogemata selleni, et ühel hetkel avastasin, et olen välja lõiganud kolm ühesugust seeliku pooltükki. Noh, vaadake, üks pidanuks neist ju peegelpilt olema, kui ma nad keskelt kokku tahtsin õmmelda. Kangas oli aga otsakorral. Lõpuks läks nii, et mul on seljaosa seeliku üks pool pea alaspidi, aga seda ei pane eriti tähele, sest mustris väljendub see ainult selles, et suurte mummude valge laiguke on üleval, mitte all. Mida ma ajan muidugi, ma olen üsna kindel, et seda ei pane mitte keegi tähele.

Ebaõnnestumisest

Kuigi see on juba kolmas kleit sama lõike järgi, pole ma suutnud likvideerida üht massiivset puudujääki. Nimelt hoiab dekoltee kehast eemale. Eriti just parema rinna kohalt. Jõudsin juba mõelda, et kas mul on ripprinnad ja seetõttu sealt kandist keha õõnsamaks jäänud, aga asi pole vist siiski selles. Igatahes üsna nõme värk. Ei teadnud, mida teha ka. Aga siis soovitas Silver voodri ja põhikanga vahele kahepoolset liimiriiet panna. Kas pole mitte lahe, et ta viitsib niiviisi minuga kaasa mõelda ja ebakonventsionaalseid lahendusi pakkuda? Ma muide tegingi nii ja olukord paranes veidi, kuid paraku mitte täiesti. Ilmselt aitaks, kui ma naha ja kleidi vahele liimiriide sulataksin, aga see oleks vist juba liiga ebakonventsionaalne.

Mõistlikust riietumisest

Olen viimasel ajal jälginud, mida minuealised ja minust veidi vanemad mõistlikud naisterahvad seljas kannavad. Peamiselt mõistlikke riideid, tundub mulle. Tumedaid pükse ja muud seesugust soliidset kraami. Ja siis olen mina, kes ma lähen sünnale roosas taftkleidis või sessamas barbarissimustrilises kleidikeses. Mulle tundub, et see võib õõnestada mu tõsiseltvõetavust. Samas on ka tõenäoline, et tänu sellisele mõõdukale ekstsentrilisusele võin ma rohkem andeks saada. Üks viis seda mõtiskelu jätkata oleks järeldada, et ma peaksin tuure maha võtma ja õmblema mõistlikke riideid. Aga seda ma küll ei tee, sest ma õmblen just seepärast, et saaksin neid veidi kohatuid riideid teha ja kanda. Mulle meeldib selline natuke kostüümipeolik elu. Kui ma tahaksin soliidselt ja tõsiselt riides käia, ostaks ma need riided poest, sest selliste riiete õmblemine ei tundu mulle lõbus, aga ma õmblen just seepärast, et lõbutseda ja meelt lahutada.

6 thoughts on “Kleit “Barbarissa”

  1. Ruth

    Selle eemale hoidmise kohapealt. Võib-olla aitaks see, kui enne kaelakaare voodriga ühendamist õmbled selle pikema pistega lihtsalt korra läbi ehk siis paned tuginiidi. See ei lase kaelakaarel välja venida vaid pigem võib ka seda veidi kahandada.

    Like

    1. Kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis ma vist põhikangaga tegin nii, aga voodriga mitte. Äkki siis sellepärast see veniski välja.

      Like

  2. Aunty Maimu

    Mina võtaks läbilõikest nats sisse ja kahandaks ka. Pealset voodrile siis.

    kas ajakirjas ka see kaelus eemale ei hoidnud?

    Like

  3. Maris T

    Ei noh, nende niinimetatud “mõistlike riiete” järgi minu arust küll igatseda ei tasuks. See suur eelis, kui inimesel on oma väljakujunenud stiil või isegi “isiklik univorm”, nagu mõned ütlevad. Midagi kindlat ja järleproovitut, mis sulle sobib nii vaimses kui füüsilises mõttes. Karl Lagerfeld kannab alati hobusesaba ja must-valget ülikonda hõbeehetega. Sinu puhul on selle isikliku stiili keskmeks siis vintage-hõnguline kleidikene (vähemalt mulle on selline mulje jäänud). Isikliku stiili olemasolu on üks ütlemata hea asi, sest see teeb sind kiiresti muutuvatest trendide suhtes immuunsemaks. Trendid tulevad ja lähevad, stiil jääb (see on küll kulunud klišee, aga tõde). Kui mõni disain on väga populaarne, siis 3-4 aasta pärast ei taha teda enam keegi näha… Sinu vintage-kleidike ei saa moest ära minna, sest ta pole moes olnudki. Ma mõtlen niimoodi moes, et igal teisel naisel on seljas. Hea on kui, saad oma garderoobi millegi külge „ankurdada“.

    Like

    1. :) Just, ma olen ka mõelnud, et moest ei saa ära minna need riided, mis pole moes olnudki. Igasuguse moetu, ajatu ja kohatu kandmisega on see hea asi ka, et puudub igasugune soov meelelahutuse pärast mööda poode käia, sest “moodsatest” riietest kõnetavad mind väga vähesed.

      Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s