Kas alustatud asjad tuleb alati lõpuni viia?

Mul on mõni põhimõte, millest kinnipidamine on väiksest saati väga tähtis tundunud. Esimene ja tähtsaim: antud lubadust tuleb pidada. Päris normaalne põhimõte minu meelest. Teine: võta, aga pane tagasi. (Kuigi kui ma nüüd hästi järele mõtlen, ei ole see võibolla mingi põhimõte, see võib vabalt olla lihtsalt meelde jäänud tsitaat Kreisiraadiost.) Kolmandaks: kui midagi alustad, tuleb see lõpule viia. Selles põhimõtte mõttekuses kahtlen ma üha enam ja enam. On hakanud tunduma, et kuigi selle järgimine kasvatab kindlasti iseloomu ja meelekindlust ning õpetab esimeste raskuste ilmnedes kohe mitte alla andma, siis samahästi võib ka juhtuda, et raiskad lihtsalt oma aega. Näiteks olen ma hambad ristis lugenud lõpuni raamatuid, mida ma poleks võibolla üldse pidanud alustamagi. Kui siis isegi pole suutnud lõpuni lugeda, olen raamatu oma peas asetanud riiulisse “Tuleb kunagi lõpuni lugeda”. Samas hinge jääb selline nõme kripeldus. Alles hiljuti suutsin üle väga pika aja teha teadliku valiku lugemine pooleli jätta, sest sain aru, et see oleks lihtsalt aja raiskamine. Raamat oli Charles Duhiggi “Harjumuse jõud”, väga populaarne teos harjumuste tekitamise ja muutmise teemal. Lugesin natuke üle 100 lehekülje, kui sain aru, et mul pole mõtet lugeda, kuidas organisatsioonid oma harjumusi muuta saavad, sest see lihtsalt ei puutu absoluutselt minusse ja ei huvita mind vähimalgi määral. Lõpetasin lugemise ära, tagastasin raamatu raamatukokku ja tunne oli päris hea! Sain kulutada võidetud aega hoopis Jeevesi-lugude lugemisele. Palju parem!

Igatahes. Naaskem nüüd õmblemise juurde (naasta pole muidugi kuhugi, sest ma pole seni täna õmblemisest kirjutanudki). Viimases Ottobres oli üks selline jopelaadse asjanduse lõige. Mõtlesin seda veidi häkkida ja õmmelda omale midagi sellise sportliku kilejope laadset, millega tibutavas vihmas ringi joosta või muud sportlikku teha. Kangaks oli mingi näiliselt sobiv materjal, mille Uuskasutuskeskusest olin odava raha eest soetanud. Peatun siinkohal põgusalt oma suhetel spordiriietega. Kasutan sportimiseks väga ebamoodsaid spordiriideid, kuna teen sporti liiga harva, et neisse investeerida. Või kui ma siis vahel ikkagi teen tihti, ei tundu varustusse investeerimine ikkagi eriti põhjendatud, sest ma harrastan kõike ikkagi väga algelisel tasemel. Kui mõni edvistab uute kõrgtehnoloogiliste liibukate või tossudega, siis minu edvistamine väljendub kõige sellise moodsa varustuse ignoreerimises (ja omamoodi edvistamine see kahtlemata on, siin ei ole kahtlustki). Niisiis on mu lemmikud lühkarid jooksmiseks pärit aastast 1998, kui jalgpallitrennis käies omale mingi jalkakomplekti pidin soetama. (Iseenesest kurioosne, et on olemas sellised imepüksid, mis nii pika aja jooksul mulle alati selga on läinud.) Lemmiktopp on Pikachu pildiga t-särk, mille keegi tüdruk mu sõbra Péteri juurde kunagi jättis ja mis millegipärast lõpuks minu kätte sattus. Olümpiale sellise komplektiga ei lähe, aga amatöörile piisab sellest täiesti.

Kuna mul on latt madalal, ei hakanud ma kilekat poest otsima, vaid mõtlesin põlve otsas ise mingi valmis nikerdada. Pealegi on nendega veel see häda, et minu kogemuse põhjal on naiste spordiriided mõeldud kehadele, mille puusad ei ole taljest eriti palju laiemad. Ükskõik kui palju ma sporti teeksin, sellist keha ma endale ei saaks ja jumal tänatud. Paraku tähendab see, et enamik dressipluuse on mulle kas alt kitsad või ülevalt laiad. Lootsin, et ise tehes saan siis lõpuks ühe paraja omale. Mul on praeguseks valmis kereosa, taskud, varrukad ja osa kapuutsist. Kõiki tükke pole aga kokku õmmelnud ja ma absoluutselt ei viitsi kõige sellega enam jännata. Käisin üleeile esimest korda sel aastal rattaga sõitmas ja ajasin selga ühe tehases tehtud kilejope, mille ma kunagi emalt omastasin. Kuigi sel on mõned puudujäägid, oli see ikkagi palju parem, kui see minu tehtud jope kunagi olla saaks. Nii et ma ei saanud täpselt aru, miks ma peaksin punnitama selle kileka valmisõmblemisega, kui mul analoogne, aga parem asi juba olemas on. Miks ma seda üldse õmblema hakkasin, jääb ka üha selgusetumaks. Samas kripeldab see tunne, et tuleb ikka lõpuni teha, kui ma juba alustasin. Aga miks? Kui ma saaksin selle asemel midagi palju inspireerivamat ja vahvamat (loe: värvilist kleiti) õmmelda. Selle asemel vindun selle jope otsas, kulutan aega ja kui see valmis saab, siis tõenäoliselt ei taha ma seda kanda. Täiesti jabur, kuidas mingid enda seatud reeglid sellist peavalu tekitavad. Praegu tundub kõige parem mõte jope küljest lukud lahti harutada, ülejäänud kupatus ära visata ja unustada. Mul on neli ja pool meetrit barbarissimustriga kleidiriiet ootel, parem teen sellest midagi lõbusat. Tänan lugemast, mul hakkas kirjutades igatahes kergem :P

6 thoughts on “Kas alustatud asjad tuleb alati lõpuni viia?

    1. Hehehe! Kui see on kilekas, millest oled blogis kirjutanud natuke, siis tea, et olen õhinaga oodanud selle nägemist! Kuigi see on muidugi ok, kui nägemata jääb. Enda omal kiskusin just lukud küljest ja viskasin ülejäänu prügikasti :P

      Like

  1. Aunty Maimu

    Kas ülal mainitud Tsärk on helesinine? Ja äkki ka prostalt väiksemaks õmmeldud?

    Mul on hetkel pooleli nii umbes 8 asja mida kuidagi lõpetatud ei saa. Eila täristasin valmis järgmise paari teksaseid mis kah paar nädalat nii sama vedelesid. Ei põe üldse et alustan asjadega mida kuidagi valmis ei saa sest õhin kaob.
    Kapis ripub ka aastaid tagasi alustatud oversized mantel, kirun jätkuvalt ennast et kuulasin sõbrannat kuidas ruuduline kangas selle tegumoega sobib… ikka juhtub. Katse-eksitus meetod ruulib jätkuvalt!!!

    Like

    1. Hmmhmm, see tsärk on hoopis valge ja hästi lai!
      Ma põen pooleli olevate asjade pärast, sest harva juhtub, et viitsin nendega pärast pikka pausi tegeleda…

      Like

  2. Õmblusmamsel

    Mainitud jopelaadne asjandus jäi minulgu Ottobrest silma. Mõtlesin katsetada, aga ilmselgelt jääks see mul määramata ajaks pooleli. Viimased pool kuud olen ma oma tütrekestelt hommikutervituse asemel kuulnud: “õmble minule”. Kavatsen end voodi all varjata ning kõik pooleli jäänud raamatud läbi lugeda.

    Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s