Õmmeldu järelelu

Vahel on mõne filmi või seriaali lõpus epiloog, milles antakse vaatajale teada, mis tegelastest pärast saanud on. Näiteks “The Great British Bake Offi” iga hooaja viimase osa lõpus saame teada, kes on pärast saatesarja saanud julgust oma kokaraamatu kirjutamiseks, kes on hakanud kohalikule pagariärile kooke küpsetama jne. (Ma tean, et ma ei peaks oma elu sellise sodi vaatamise peale kulutama, aga kogu aeg ei jaksa ka sisukas olla.) Täna jutustan teile, mis on mu õmmeldud riietest saanud pärast neist kirjutamist. Sest vaadake, ega õmmeldut pildistamise ajaks selga pannes ei saa ju veel aru, kuidas tehtu päriselus käitub. Samuti ei oska ma ennustada, kas mu elus tuleb ette hetki, mil on põhjust õmmeldut selga panna. (Seda tuleb küll üha harvemini ette õnneks.) Küsimusi, mis täna vastuse saavad, on veel. Kes on leidnud õnnetu lõpu kapinurgas? Kes on reinkarneerunud pajalappidena? Kes on saanud enim komplimente? Keda on kantud kulumiseni? Ja miks ma oma riietest rääkides “kes” kirjutan?

Robe Opale / "Grains de Couture. Femmes et hommes"
Robe Opale / “Grains de Couture. Femmes et hommes”

Une très jolie robe! Aga see linasesegune riie kortsub nagu mingi elajas. Eriti hirmus on olukord pesumasinast tulles. Mul läheb selle triikimisele-pressimisele-aurutamisele tavaliselt mingi kümme-viisteist minutit, mistõttu eriti tihti ma seda triikimise värki ette võtta ei viitsi. Ometi on see ikkagi päris ilus kleit, nii minu kui ka teiste arvates. Triikimise vaeva tõttu kannan seda aga harvemini, kui tahaksin ja põhjust oleks.

Boat neck top -> dress / "Gertie Sews Vintage Casual"
Boat neck top -> dress / “Gertie Sews Vintage Casual”

Selle kleidi elu algas suurejooneliselt, kandsin seda isegi Sinilinnu laval, kui mu võistkond muusikaviktoriinil küsimusi esitas. Siis algas aga allakäik. Kandsin seda mõnel korral tööl, siis jäi see kuidagi sujuvalt koduski selga ja nii ta läks. Lõpuks ajasin sellele isegi hambapastat ja morssi peale. Nüüd on see mu kodukittel ja poes käimise kleit (eeldusel, et üleriided kleidi peale lähevad). See on millekski enamaks lihtsalt liiga lödi, vormitu ja detailtu. Pealegi on mitme koha peal näha, kuidas kangas on juba tupsuliseks minemas. Diivanil lamamist see õnneks ei sega.

See totaalselt ebaõnnestunud kleit taassündis õmblusmasina katte ja pajalapina.

Paraku teine pajalapp, mille ma sellest tegin, läks samamoodi pekki nagu see kleitki. Õnneks paistan algsest traumast olevat üle saanud, sest õmblusmasina katte nägemine mind nutma ei aja.

Voltidega seelik, Käsitöö talv 2013/2014
Voltidega seelik, Käsitöö talv 2013/2014

Seda seelikut olen ma kandnud (ja seetõttu ka pesnud) nii palju, et see on nähtavalt heledamaks kulunud. Kahju, aga mis teha. Sage kandmine siiski jätkub!

Enda konstrueeritud seelik
Enda konstrueeritud seelik

Loogiliselt võtteks peaks see seelik olema ammu maha kantud, kuna õmblesin selle enda konstrueeritud lõike järgi 2013. aastal, kui ma veel eriti õmmelda ei osanud. Huvitaval kombel õnnestus see siiski võrdlemisi hästi ning pole praeguseks ära lagunenud. Kuigi seellik näeb päris igav välja, on see samas üks peamisi põhjusi, miks ma seda nii palju kandnud olen. Igavate riietega lihtsalt sobivad pea kõik riided. Ainus miinus: tundus eriti hea mõte teha alt kitsenev seelik, sest see on kindlasti sensuaalne ja muidu lahe. Võibolla tõesti, aga selline lõige seab sammupikkusele ranged piirangud. Olen siin vist kunagi ka tunnistanud, et just selles seelikus kukkusin Laial tänaval Oleviste kiriku taga pikali, sest sealne kõnnitee on ühes kohas nii kõrge, et mu seelik ei võimaldanud seda sammu sooritada.

Enda konstrueeritud kleit
Enda konstrueeritud kleit

See on üks mu (ja tundub, et ka teiste) lemmikuid kleite üldse. Mugav ja teeb olemise lõbusaks. Õmblesin selle praeguseks nii kaua aega tagasi, et mõni detail näib nüüd natuke häirivalt kobasti õmmeldud, aga ma väga ei põe, sest kandmist miski ei sega. Kahju, et seda kangast kusagilt juurde ei saa, oli see ju juhuslik leid Uuskasutuskeskusest.

Wiggle dress / "Gertie's New Book For Better Sewing"
Wiggle dress / “Gertie’s New Book For Better Sewing”

Alguses oli see peokleit, mida ma vaid spetsiaalsetel puhkudel selga panin. Paraku tundsin end selles nii hästi, et tundus jabur sellega peamiselt riidepuud ehtida ja seetõttu lülitasin selle tavalisemate riiete ringlusse. Nagu Oscar Wilde ütles: “You can never be overdressed or overeducated”. Enam see kleit muidugi erilise overdressinguna ei mõju, kuigi paljastava seljaosa tõttu ma sellega päriselt igalpool siiski ei käi (kuigi tahaks).

See on kena kleit, aga kole kehvasti õmmeldud. Varrukad on kuidagi imelikud ja kaeluse seljapoolne osa ulatub liiga kõrgele. Pildi pealt või isegi riidepuult vaadates on kleit kena, aga selga pannes on kohe selline ebaõnnestunud tunne. Nii on sellest saanud kleit, mille ajan sageli selga just siis, kui midagi muud selga pole panna.

No ja siis on riided, mida olen kandnud maksimaalselt ühe korra… Mõne asja puhul on juba õmmeldes selge, et ega sellest head nahka ei tule, kuigi samas pole otseselt põhjust kõike päris katki jätta. Mõne puhul selgub aga alles pärast, kui tühja tööd tehtud sai. Võtkem näiteks enda õmmeldud teksad.

Enda konstrueeritud teksad
Enda konstrueeritud teksad

Mitte ainult koledad, vaid ka ebamugavad! Brr. Korra käisin nendega tööl, aga väga vale tunne oli neid kandes. Ma ei saa siiamaani aru, miks õmblemisõpetaja ei tutvustanud mulle teppimiseks mõeldud talda. Tänu sellele ja mu kogenematusele on just tepingute osa pükstest erakordselt inetu. Tõenäoliselt oleks võinud ka teksade õmblemisega kannatada ajani, mil ma õmblemises üleüldiselt osavam oleksin olnud.

Sweetheart Sundress / "Gertie's New Book for Better Sewing"
Sweetheart Sundress / “Gertie’s New Book for Better Sewing”

Siin on kleit, mida oli nii k**p õmmelda, et ma kirjutasin siia just kahe tärniga sõna. Valmis ma selle sain, aga selga pole pannud kordagi, kuigi olen vähemalt viiel korral mõelnud: “Mis tal siis nii väga ikka viga oli, ma proovin uuesti!”. Ühelgi korral pole ma kahjuks meeldivalt üllatunud. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis temaga valesti on, aga alati olen pidanud uuesti pettuma. Üks häda oli vist see, et kunagi pole ükski rinnahoidja kleidi ülemise otsaga ühildunud.

Ja kõige lõpetuseks kollaaž riietest, mis on leidnud oma lõpu prügikastis või katkilõigatuna, kuid millekski uueks töötlemata.

failid
Eriti ei üllata, et neljast kolm on väga ammu õmmeldud.

Kokkuvõtteks võin vist järeldada, et edu garanteerivad julgelt lillelised või siis vastupidi, täiesti hallid riided. Kurioosne!

8 thoughts on “Õmmeldu järelelu

  1. Ma pean praegu trenni jooksma ja seega tunnistan häbiga, et kommenteerin nii, et tegelikult ei ole veel postitust läbi lugeda jõudnud, aga ma lihtsalt pidin kohe mainima, et viimased kaks päeva olen ise täpselt samasuguse postituse mõtet heietanud, seega ma loodan, et sa pahaseks ei saa kui ühel hetkel näiliselt ahvipärdik olen :D

    Like

    1. No siis oli küll napikas, sest see postitus oli mul pooliku mustandina kaks nädalat avaldamist ootamas. Oleksin natuke veel jokutanud, saanuksin sinu postituse all samasuguse kommentaari kirjutada :P

      Like

  2. Nii vahva lugeda! Mul on hulk päris palju neid riideid, mis üldse blogisse pole jõudnud, sest kohe peale masina alt tulekut olen käärid uuesti sisse löönud. Siis mõned, mis panen küll kappi, aga selga mitte… Aasta pärast võtan kapist välja ja laiutan käsi :D Eks nendest ebaõnnestumistest saabki õppida nagu ka õnnestunud projektidest. Peaasi, et viimaseid ikka rohkem oleks/tuleks! :)

    Like

    1. Just, ebaõnnestumised on õppimiseks! Pealegi ei näe ma põhjust, miks ma peaks end nüpeldama selle eest, et esimene endaõmmeldud kleit kolm aastat hiljem kandmiskõlbulikuna ei kvalifitseeru jne :)

      Like

  3. Helen

    Esta, aga miks viimases nelikus alumist kirjut kleiti kanda ei kõlba? Kas ka sellepärast, et nii ammu õmmeldud? Pildil näeb igatahes väga kift välja :)

    Like

    1. See oli kihvt kleit jah, vähemalt kangas :) Sellepärast olen seelikuosa ka alles hoidnud ja loodan sellest midagi muud õmmelda (ei tea küll, milleks seda jätkub, aga unistada ju võib). Aga… sel kleidil oli mitu puudujääki:
      1) see oli seljast kitsas – osaliselt ehk vale suuruse valimise tõttu, osaliselt (nagu ma alles praegu aiman) ehk seetõttu, et kuna tegu oli border print’iga, tuli ju ülaosa mitte põiki, vaid piki kangast lõigata ja see ei veninud seetõttu üldse;
      2) kui ma õigesti mäletan, olin pannud liiga lühikese luku, mistõttu oli seda raske selga saada, aga päris ma viitsisin lukku vahetada;
      3) seelikuosa oli voodrita, aga see kangas oli selleks liiga õhuke.
      Huhh. Palju probleeme :) Kuigi mäletan, et olin kõigele vaatamata kleidi üle väga uhke!

      Like

  4. Siit järeldus – enda konstrueeritud asjad rokivad! Mul on väga kahju sellest maasikakleidist, see nägi välja kui tõeline kompvek! Kuid tore on lugeda, kui teised on nii enesekriitilised. Ise ei julge. :P

    Like

    1. Jah, ise konstrueeritud asjad rokivad, kui tegu pole just teksapükstega :P Siis mitte nii väga :P Ja oot, kas ma saan õigesti aru, et enesekriitilisus nõuab julgust? Ma ise mõtleks, et pigem vastupidi… noh et kui ise kogu kriitika ära teed, siis pole ehk enam teistel midagi kritiseerida või nii.

      Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s