Titekampsunist ja täiskasvanu olemisest

Kui oleks olemas test, millega selgitatakse välja, kas inimene on oma arengult täiskasvanu staatuse vääriline või kas testitav kõlbaks lapsevanemaks, siis oleks selles testis kindlasti selline ülesanne: “Hinda oma oskust ilmale vastavalt riietuda, kui 1 tähendab, et ei oska kunagi, ja 10, et oskad alati.” Ma arvan, et ma oleksin tugev 3 ja kaotaksin nii mitu väärtuslikku punkti. Eelmise postituse alguses kirjutasin, et mu meeleliigutust pärssis pohmakaga segatud peavalu, pärast sain aga aru, et mitte ainult peavalu, vaid ka nohu ja köha algmed. Olin eelmise õhtu peol ilmselgelt igasuguse reaalsustaju kaotanud, sest mille muuga selgitada saabaste asemel tennistes kevadkülma õue vahet silkamist. Oeh, oli, nagu oli, haigeks ma jäin ja tatistan ning köhin siiamaani. Juba kolmas kord sel talvel, uskumatu!

Ilmselgelt ei aidanud haiguse ohjamisele kaasa paljaste varvaste ja suvekleidiga õues poseerimine, aga tol hetkel ei saanud ma veel aru, et ma kohe haigeks jään. Arusaamine saabus alles pühapäeval, kusjuures täpselt samal ajal jõudis kohale, et pean järgmisel päeval tööl toimuval koolitusel kahekümnele õpetajale esinema. Oumaigaad. Avalik esinemine on üks mu kolmest suurest hirmust, jagades esikohta koerte ja hambaarstidega. Ütleme nii, et ega nina luristamine, nasaalne hääl ja vesised silmad end just enesekindlamana tunda ei lase. Nii et kuigi veetsin kogu pühapäeva mummulist kleiti õmmeldes, ei saanud sellest täit mõnu tunda, sest mõtlesin kogu aeg järgmisel päeval ees ootavale esinemisele. Üsna ootuspäraselt esinemisega siiski maailmalõppu ei kaasnenud ja õpetajad mind ära ei lintšinud (mitte et mul oleks olnud põhjust seda kartagi). Küll aga oli õhtuks täiesti läbinüpeldatud tunne ja kui tavaliselt järgneb esinemisega seotud kurnatusele teatav rahulolutunne, polnud mu kehal mahti sellega tegeleda, sest kogu võhm läks haige olemisele. Keha on tore, aga vahel on see lihtsalt ristiks kaelas.

Kõike eelnevat pidin teiega jagama, sest just neil põhjustel ei saanud ma täna õues blogi jaoks poseerida, kuigi mummukleidi esmaspäeva õhtul valmis sain. Selle asemel näitan teile kardigani, mille sõbranna peatselt sündivale lapsele kudusin. Kuna eostasin selle kampsiku juba novembris, tuleb tõdeda, et selle valmimiseks läks peaaegu sama palju aega kui lapsel endal. Muster on Hundreds, mille sain Ravelryst. Lõnga ostsin Karnaluksist, nööpide päritolu ei mäleta, sest ma käisin nööbiotsingul Abakhanis, Uuskasutuskeskuses, Kangas ja Nööbis, Liannis, Karnaluksis ja siis Tartu mnt nööbipoes. Igast teisest poest ostsin midagi, aga enamik ei tundunud päris sobivad.

Alguses mõtlesin kannaga nööbid panna, aga tundus, et need võivad rutemini ära tulla kui need tavalised ja nööbiohutus on ju eriti tähtis titekampsuni puhul. Niidiks võtsin ühe värvi poolest sobiva teppimiseks mõeldud niidi, mida kunagi teksasid õmmeldes kasutasin. Üsna suvaline mõte, aga tugevam niit tundus parem kui tavaline. Nööpide taha õmblesin muidugi ka väiksed abinööbikesed. Nööbiliistule võinuks muidugi paela või midagi õmmelda, aga kamoon, ma kudusin nii keerulise asja viimati viisteist aastat tagasi, nii et kuskil peab ometi piir ka minema. Ma olen seda muidugi ennegi öelnud, aga niipea ei viitsi küll enam midagi kududa. Samas pole ma kunagi ühegi kingiga nõnda palju vaeva näinud ja seepärast on ikkagi mõnus tunne, et see tehtud sai. Iseasi, kui palju see kandmist leiab, sest alles valminud kampsikut silmitsedes hakkasin mõtlema, et kas pole mitte tüütu neid nööpe kinni panna, kui väike väänik kindlasti sipleb ja võibolla vastupanugi osutab. Selgub varsti :)

Värv on päriselus palju sõbralikum, selline kuusemetsaroheline. Nööbid on sellised puiduvärvisegused kollased, aga välk tegi oma töö.

6 thoughts on “Titekampsunist ja täiskasvanu olemisest

  1. Maris T

    Kampsunit nähes tuli esimesena pähe moekas sõna “nummi”. Tegelikult kampsun ise ka väga moekas selles mõttes, et ta pole helesinine ega roosa vaid hoopis roheline. Mulle meeldib:-)

    P.S. Tore, et said vaatamata haigusele oma esinemise siiski ära peetud. Haigest peast ettekannete/loengute pidamine on jube, õudne katsumus!

    Like

    1. Ma meelega valisin värvi, mis polnud mingi pastelltoon :) Lapseootel sõbrants kudus täpselt samast lõngast kampsiku juurde ka karupüksid, nii et vast peaks kingisaajagi rahule jääma.

      Mis esinemist puudutab, siis sain sellega napilt ühelepoole vahetult enne haiguse tipphetk ehk hea, et niigi läks.

      Like

  2. Maimu

    Ma kardan kõiki asju mis sinagi!!!

    Nunnu kampsik! Ma oleks ka pidanud väiksemast alustama mitte kohe enda jaoks kuduma, Siiamaani pooleli.

    Pisikese inimesi on üleüldse keeruline riidesse panna aga mingil moel on kõik väänikud kenasti sisse pakitud ja ei ilmu alasti seltskonda. Ju emmed teavad kuidas asjad käivad :) ja saavad ka kõik nööbid kinni.

    Like

    1. Olin juba kiljatamas, et kui tore, et meil samad hirmud on, aga tegelikult pole rõõmustada midagi, sest näiteks koeri karta on jumalast tüütu. (Näha mitmesaja meetri kaugusel mingit lahtist lõukoera, kelle pärast tuleb kilomeetrise ringiga koju minna jne) Ja mis puutub hambaarsti, siis viimati närveerisin end kabineti ukse taga ogaraks ja siis selgus, et arstil polnudki midagi teha, kõik oli terve. Täiesti mõttetu närvikulu!

      Endale kudumise eelis on siiski see, et noh, sa saad selle asja endale. See võiks iseenesest rohkem motiveerida kui kellelegi teisele kudumine.

      Like

  3. Mis sa selle haigusega jamad, jäta maha, selline komme ei tule kuidagi kasuks!
    Kampsun on igaljuhul vahva, omamoodi natuke retro ja tänu sellele ülimalt popp. :)
    Olles riietanud enda väänikuid ja teiste omi ka, siis ei ole need nööbid midagi nii hullu, kuniks põnn avastab, kuidas need lahti käivad. :P Aga sama jama on ka trukkide ja lukkudega, niet..

    Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s