Lilleline talvekleit

Pärast jaanuari viimasel pühapäeval välitingimustes toimunud fotosessiooni jäin ma haigeks. Kas tänu või vaatamata sellele, jääbki selgusetuks, aga niipea ma suvekleidiga õue litutama ei lähe. Haigus väljendus madalas palavikus, mis oli päriselt nii madal, et voodis lamasklemist ja ligimeste kamandamist see ei võimaldanud, küll aga sain tööl käia ja end eriti kräpilt tunda. Ühel neist tööpäevadest selgus, et olin mõne asjaga eksinud ja kuigi see ei olnud üldse maailmalõpp ega midagi sellelähedastki, resoneeris see mu tõvega ja ma tundsin end (jälle) nagu klassikaline impostor syndrome‘i all kannataja. Appi-appi, nüüd on schluss ja kaputt, nüüd siis tuleb ilmsiks, kui rumal ma tegelikult olen. Eks ole isegi hästi läinud, et seda seni varjata suutsin jne. Õnneks käib nende hoogudega toimetulemine palju lihtsamalt nüüd, kui ma neid ja nende idiootsust teadvustan. Igatahes valdas mind rõve segu enesehaletsusest ja vihast ning mõtlesin, et saaks vaid koju õmblema. Õmbleksin midagi eriti ilusat, mis tuleks eriti hästi välja ja mille üle ma täiel rinnal uhke võiksin olla! Ainult et ma olin haige, nõrk ja väsinud, nii et too õhtu peale lõike kopeerimise ja vajalike muudatuste tegemise teha ei jõudnud.

Kerime edasi laupäeva, kui olin ärganud pärast 12-tunnist und. Mmm, uni. Olin üksi kodus ja sulgesin end magamistuppa, sest polnud kedagi, kes Jutat mu lõigetest ja nööpnõeltest eemale meelitaks. (Nummi probleem iseenesest.) Mul oli valmis seatud kleidi lõige 8/2013 Burdast (kusjuures alguses mõtlesin sellest kangast üldse püksid teha). Käib mul ju ikka see vastlalubaduse täitmine, mille õnnestumisest on üks ajakirjast õmmeldud ese puudu. See üks ese puudu jäigi, sest olles juba osa lõiketükke nööpnõeltega kangale kinnitanud, mõtlesin ümber. Kuidagi kahju oli nii ilusa mustriga kangast millelegi kitsapoolsele kulutada. Tahtsin, et kleit oleks kohe hästi kangarohke.

Pärast pikaldast otsimist leidsin kleidi Opale lõike. See lõige läks loosi eelkõige seepärast, et ma ei pidanud mingi proovikleidiga mässama hakkama, sest teadsin, et see mulle selga läheb. Pealegi oli hästi meeles, kui tore seda õmmelda oli. Kõik läks ludinal, isegi mingite detailidega mässamine. Mõeldud, tehtud. Ainult et seekord ei läinud kõik üldse nii toredasti. Ränga serbohorvaadikeelse sõimu saatel harutasin mitu korda paspuaalkante üles, sest olin unustanud õigel hetkel krae kuhugi vahele õmmelda. Õnneks olin tükkide servad liimiriidega tugevdanud, muidu oleks need tõenäoliselt kohe eriti välja veninud kogu selle jamamise käigus. Košmaar jätkus pühapäeva hommikul, kui ma kuidagi varrukaid külge õmmeldud ei saanud. Tegelikult muidugi sain, aga igalepoole jäid väikesed muhud ja voldid. Muidugi, kui ma ütlen košmaar, tähendab see, et pidin paar korda paar sentimeetrit üles harutama. Kui ma ütlen, et igalepoole jäid õmmeldes voldid, tähendab see, et kummalegi varrukale jäi umbes kolm voldikest ja ma pidin neid umbes kolm korda üles harutama ja uuesti õmblema. Nii et tegelikult ju polnud üldse hullu, aga kui sellised asjaolud kuhjuvad hetkel, kui ma väga tahan, et kõik sujuks, lähen ma endast välja ja pean rahustuseks vahepeal teiste asjadega tegelema. Õnneks oli mul nii palju oidu, et ei plaaninud kleiti õues pildistada, mistõttu polnud vaja ka päiksega võidu joosta ning sain rahulikult hilise õhtuni õmmelda. Lõpptulemus näeb välja nagu kleit ikka, peale vaadates ei oskaks vast keegi öelda, kui närvi ma vahepeal õmmeldes läksin (kui siin miski midagi reedab, siis mu tige toas poseerimise nägu).

Kangas: trükitud teksakangas
Lõige: kleit Opale raamatust “Grains de Couture – hommes et femmes” (nagu seegi kleit)
Pudi-padi: peitlukk, paspuaalkant, diagonaalkant alläärde
Ajakulu: õhtu ja terve päev
Esimest korda kandsin: pole veel kandnud
Kas kannaks edaspidigi? Kindlasti
Hind kokku: 23 eurot
_Täna oli selline lugu, et läksin tööle, tundes end erilise tondina, sest esiteks juhtus eile äpardus kulmuvärviga ja teiseks viksisin ma täna peale saabaste ka oma käed musta kingakreemiga kokku. Nii et näost olin kuidagi imelik ja osa sõrmi oleks nagu tavotised. Võeh. Kogu päeva jooksul keegi mu kummalist kulmukaart muidugi jutuks ei võtnud, küll aga sain kiita oma seeliku eest. See pani mind mõtlema, et mu viimase nädala halvastitundmistel peaks nagu mingi moraal olema. Eksisin tööl ja tundsin end seepärast eriti halvasti, kuigi tegelikult oli kõik korras. Läksin õmmeldes endast välja ja pidin mitu korda miskit üles harutama, aga valmis kleiti vaadates ei paista see kuskilt välja. Läksin täna hommikul kodunt välja ja mõtlesin, et keegi ei saa silmi mu kingaviksistelt kätelt, aga tegelikult oli silmi vaid mu seeliku jaoks. Mis on loo moraal? Ma ei teagi tegelikult. Peaks vist vähem muretsema ja vähem endast mõtlema :) Midagi sellist mõeldes rahunesin tänaseks õhtuks maha ja õmblesin kolmveerandtunniga ühe asja, kordagi midagi harutamata, kordagi pinget reguleerimata, kordagi milleski kahtlemata. Aga sellest juba järgmisel korral

PS Kui ma poleks täna hommikul seda Kareni postitust ta blogis Did you make that? lugenud, kirjutanuksin palju lühemalt. Aga siis mõtlesin, et pole tegelikult üldse põhjust end tagasi hoida või mis. Oleksin ma täna kaks pilti postitanud ja kirjutanud “Õmblesin lillelisest teksakangast kleidi. Lõige Opale raamatust “Grains de Couture”. Mul on nüüd pidulik talvekleit.”… Nojah, mitte sellepärast ei pea ma õmblemisblogi. Kui ma kirjutaksin ainult õmblemisest, oleks mu blogi keskpäraste kodukootud kleitide galerii ja tekiks küsimus, miks sellist asja internetti panna (või veel vähem lugeda), kui on palju neid, kes õmblevad paremini ja huvitavamaid asju. Lugemisblogis järgin ma küll väga ranget formaati ja oma isikust ma sealsetesse postitustesse otseselt ei kirjuta, aga õmblemine on minu jaoks algusest peale olnud väga isiklik tegevus selles mõttes, et see on minu jaoks seotud mina olemisega. Samas on see ka sotsiaalne, väljendugu see kas või selles, et mu elutoas asuv laud õmblusmasinaga on kuidagi orgaaniline osa ülejäänud kodusest elust ja mõte eraldi õmblemistoast tundub kuidagi veider. Igatahes… pean nüüd lõpetama, sest kuidagi märkamatult venis kirjutamine lause südaöhe välja.

Mängin kassiga. Üks vana mõõdulint on ta lemmar.
Lõpetuseks peaaegu lõbus pilt. Mängin siin kassiga. Üks vana mõõdulint on ta lemmar.

8 thoughts on “Lilleline talvekleit

  1. Maimu

    JUTA! Pean tunnistama, et loodan iga kord kui blogid temast pilti näha :) kardan, et mina olengi Juta kõige suurem fänn.

    Ma pean su käest õppima tulema kuidas seda bitch face-i teha !!! Seda fännan ma ka!!! :D

    Ja kangas on imeline! KUST SAID???
    Kleit on kah kabe ;)

    Like

    1. Saadsaaru, täna, oma pool aastat hiljem, otsisin selle lõike kohta oma blogist mingit infokildu ja märkasin ALLES NÜÜD su postitust. Ei tea, kuidas see tollal kahe silma vahele jäi. Igatahes :D Kangas oli Kangast ja Nööbist ja Juta on tähelepanust väga meelitatud ja rõõmustab fännide üle väga!!!

      Like

  2. Juta on ilmselgelt maailmaparim lõikelehehoidja. :D
    Väga lahe kleit, kuigi minul tuleks kõhe tunne peale, kui talvel tuul selga paitab. :P Kangas on nii mõnus kirju, et igasugune talvetunne kaob..
    PS. See jutt sul, mis ühe kleidiga kaasas käib, on pea sama oluline, kui kleit ise! Kumbagi poolt postitustes ei tasu kärpida. :D

    Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s