Sellest, kuidas Kristinal kleidi õmblemine läks

Kristina on leksikograaf, vinüülikoguja, mu kursaõde, endine kolleeg ja praegune muusikaviktoriinikaaslane. Nüüd võiks öelda, et paariks päevaks ja õhtuks sai temast mu õpilane ja minust ta õpetaja, sest aitasin tal elu esimest kleiti õmmelda. Tahtsin teada saada, mis tunne on kellelegi õmblemist õpetada ja mõtlesin, et võiks teha seda lihtsa varrukateta kleidi õpetamise kaudu. Minu meelest on varrukateta kleiti palju lihtsam õmmelda kui näiteks seelikut, sest enda kogemuste põhjal annab lõikekohane kant käeaukudes ja kaelakaares palju rohkem andeks kui seelikuvärvel. See võib muidugi mu enda omapära olla, aga nii mulle tundub.

Pakkusin Kristinale välja shift dress’i Gertie viimasest raamatust. Tema soovil valisime flared skirt‘iga versiooni. Ise samasugust kleiti õmmeldes oli teadupärast lõpptulemuseks eepiline feil, mis mulle selga ei läinud, aga lootsin vigadest õppida ja uskusin kleiti õnnestuvat. Arvasin algul, et pole mõtet kohe inimest kraega traumeerima hakata, aga Kristina soovil sai see siiski kavva võetud. Minu rõõmuks kattusid Kristina strateegilised mõõdud peaaegu täpselt Gertie suurusmõõdustikuga, mistõttu ei pidanud vajalikuks FBA-d või midagi muud säärast tegema hakata. Proovikleit õnnestus enamvähem, mingid muudatused said siiski tehtud. Kui õigest kangast kleit välja sai lõigatud, oli esiosa aga viis sentimeetrit pikem. Ups. Samuti tundus, et rindade alla mahuks veel teine paar rindu. Proovikleit sellist muljet küll ei jätnud. Ei osanud seda viga muudmoodi parandada kui vööjoonele kaks sissevõtet pista. Ühtäkki hakkas ka tunduma, et pidanuks FBA tegema, sest kaeaukude kandis oli üleliigseid kangavolte näha. Otsustasin seda ignoreerida ja lõpuks ei paistnudki väga midagi välja.

Nagu te praeguseks kindlasti aru olete saanud, pole teiste inimeste jaoks lõigete kohandamine mu tugevamaid külgi. Õieti seda külge mul nagu polegi. Vahepeal lükkasin esiosa õmblemist lihtsalt edasi, sest ma ei teadnud, mida sellega teha. Kuna minu eesmärk oli kätt hoida, juhendada ja julgustada, et valmiks kleit, mis oleks kandmiskõlblik ja vähemalt keskmise esteetilise väärtusega, siis võin eesmärki täidetuks pidada. Muide, kummaliselt veider oli pidevalt raamatu juhiste järele kätt sirutada. Ma olen praeguseks õmmelnud vähemalt 15 kleiti, mis on sisuliselt samamoodi konstrueeritud ja ise õmmeldes ei pea ma näpuga õpetuses järge ajama, aga kui Kristina küsis, mida järgmiseks teha tuleb, polnud ma eneses üldse kindel. Igatahes õpetlik kogemus ja olen väga tänulik, et Kristina nõustus katsejäneseks hakkama, ning väga õnnelik, et ta mingit õmblemisest eemale peletavat traumat ei saanud.

Kleidil on põhikangaga samast kangast krae, mis aga pildil üldse välja ei paista.

Ja nüüd sõna õmblejannale endale!

Esta: Sina ja õmblemine. Milline oli teie suhe enne selle kleidi kallale asumist?

Kristina: Kui Janika ühel saatuslikul muusikaviktoriinil rääkis, et otsid endale õpilast, kellele õmblemist õpetada ja kas mina ise ei tahaks selleks õpilaseks olla, ütlesin ma sekunditki mõtlemata jah, teadmata, mis see kõik endaga kaasa toob. Ma ei ole olnud eriline õmblemise fänn, kuigi tuleb tunnistada, et ilusad kleidid mulle meeldivad. Hästi seljas istuvate kleitide leidmine on tihti väga problemaatiline ja nähes, kui hästi sulle su enda õmmeldud kleidid selga sobivad, oligi jaatava vastuse tulemine väga kiire. Mu kokkupuude käsitööga on üsna ühekülgne. Kududa mulle meeldis juba koolis ja vahel haaran praegugi vardad ning lõngakera, et oma külmetavatele varvastele paari sokke kududa. Õmblemisega on hoopis teine lugu. Nagu ilmselt paljudel, puutusin õmblemisega kokku ainult kooli käsitöötunnis. Ilmselt õmblesime seal nii pajalappe kui ka põlle, aga millegipärast on kõige paremini meeles öösärgi õmblemine, milles ma täielikult feilisin, sest see tuli lühem kui põhikooli õpilasele sünnis oleks. Üldiselt ei saanud ma õmblemisega hästi hakkama, sest mäletan, et kõik õmblused lagunesid laiali. Pärast käsitöötunde olen küll korduvalt pidanud pükse lühemaks tegema, aga tuleb tunnistada, et see tegevus ei ole mulle kohe üldse meeltmööda. Minusugusel saamatul võtab see keskmiselt ka mingi kaks tundi aega.

Kas üsna algajana kohe kleidi õmblemine tundub nüüd tagantjärele hea või halb mõte olevat? Kas oleks äkki pidanud alustama põllest ja mätšivatest pajalappidest?

Ei põllele ja pajalappidele! Õmblemisega taaskohtumiseks kleidiga alustada on muidugi väga pretensioonikas, aga ma olin üsna kindel, et saan sellega sinu juhendamisel hakkama. Või siis lootsin vaikselt, et kui midagi ikka täitsa pekki hakkab minema, siis sa võtad kanga mu näppude vahelt ära ja õmbled ise lõpuni. Sest olgem ausad, valmistada võiks ikka asju, mida sa pärast ka (loodetavasti) hea meelega kasutad ja kui tihti ma ikka põlle ette panen.

Mis oli kleidi valmistamise protsessis tore, mis närvi ajas?

Kahtlemata on kleidi valmistamise protsessi kõige toredamad osad selle algusjärk ja lõppjärk. Algusjärguna pean siis silmas kleidi lõike ning kanga valimist. Kui lõige oli olemas, hakkasin ma peas juba lõpp-produkti ette kujutama. Nii teadsin kohe, et selle konkreetse kleidi kangas peab tingimata olema lilleline ja pigem tume. Lõppjärguna pean silmas viimaste niidiotste peitmist ning tegevuse tulemuse selgaajamist ja tunnet, et oh, ma sain millegi sellisega algusest lõpuni ise hakkama! Ma ei mäletagi, mitu sessiooni ma sinu juures õmblemas käisin, aga igatahes need viimased korrad, mis venisid 4-5-tunnisteks, ajasid lõpuks ikkagi väga närvi. Ühel õhtul näiteks, kui olin juba õmblemisest jube väsinud ja kopp oli ees, läksin sinu juurest sõbranna juurde edasi, aga sinna jõudes juba mõtlesin, et tahaks jälle tagasi õmblusmasina taha. Ka õmblemise viimasel päeval, olles eelnevalt sinu juures 4-5 tundi kleidiga jännanud, võtsin pärast 2-tunnist pausi selle hea meelega taas. Aga mis muud, kui tuleb kogemustepagasisse lisada teadmine, et liiga palju korraga ei ole hea. Väga nõme tegevus oli ka valesti läinud õmbluste harutamine, sest see ei ole mitte kõige kiiremini kulgevam tegevus. Järelikult ei tasu valesti õmmelda, vaid teha kõik algusest peale korralikult õigesti.

Mida ma oleksin juhendajana paremini võinud teha?

Ei oskagi öelda, mida paremini võinuks teha. Tahaks vaid kiita, et olid juhendajana väga kannatlik ja lasid kõik mul endal ära teha. Proovikleidi õmblemine oli väga hea mõte. Ka ei teinud paha sinu toetavad sõnad, et kleidist saab kindlasti asja, kuigi mulle tundus, et selle kleidi ülemine esiosa ei kõlba mitte kuskile ja kleit on eos hukule määratud. Üksi õmmeldes oleks ma ise juba kümme korda loobunud. Ma ise olen mõnes asjas eriti pedantlik, näiteks tundus mulle, et kõik kokkuõmmeldavad kohad tuleb enne kindlasti kinni traageldada, või et kangad peavad tingimata sobima, üks ei tohi olla suurem kui teine, siis sinu suhtumine, et ah, see väike erinevus või paar sentimeetrit siia-sinna on suva, rahustas mu maha. Sest noh, sul on ju kogemusi ja kui sul niimoodi suhtudes tulevad välja sellised fantastilised šedöövrid, siis kuidas saan minagi feilida.

Mis järgmiseks? Kas tuleb talvemantel ära? Või ei taha niipea midagi õmmelda?

Tõsi, ma ei mõtle õmblemisest enam sellise vastikusega nagu vanasti, kuid ilmselt ei saa sellest veel niipea minu uus hobi. Kuigi, tuleb tunnistada, et kui leidsin postkastist ühe elektroonikapoe reklaamlehe ja nägin seal õmblusmasinat, oli mu esimene mõte, et oh, see polegi nii kallis! Mõtlesin küll kunagi lähiajal proovida õmmelda sama lõike järgi veel ühe kleidi ja seda kodus oleva uunikumist õmblusmasinaga, aga see võib osutuda vaevaliseks, kuna seda peab käega käiama. Lisaks pole ma pole sugugi kindel, kas saaksin hakkama sinu kohalolekuta, sest see mõjus mulle kuidagi rahustavalt. Isegi kui sa ei jälginud, mis ma seal õmblusmasina taga pusin, olid sa alati hüüde ulatuses ja valmis päeva päästma. Nii et ma jätan praegu otsad lahtiseks – järsku leian mõne toreda kanga ja mõne uue lihtsa lõike ning kui sa oled valmis mind veel juhendama ja välja kannatama, siis äkki valmibki enne suve veel üks kleit. Sest olgem ausad, ühel naisel ei saa kunagi liiga palju kleite olla.

4 thoughts on “Sellest, kuidas Kristinal kleidi õmblemine läks

  1. Tädi Maimu

    Küll sina oled ettevõtlik naine! Hakkan juba ennast vaikselt haletsema, et nii vähe õmblen ja teen…

    Oleks tahtnud kõrvalt vaadata kuidas sa õpetad! Mina olevat väga karm õpetaja, ainult piitsaga ilma präänikuta. Samas olen ma juhendanud inimesi, kes on rätsepa kursust lõpetamas ja kes peaks nagu matsu jagama aga millegi pärast ei jaga.

    Meid hakati õpetama pluusi, seeliku ja pükste õmblemisega, siis järgnes kleit. Mille mina kenasti vahele jätsin. Loogika vist selline, et seelik+pluus=kleit.

    Piltide pealt tundub kleit küll kena olevat ja istub ilusti. Kui borida siis esiosa käeaugu kaar vajaks kohendamist, aga see on juba tõesti norimine :)

    Like

    1. Kui sa piitsaga õpetaja oled, siis sa meeldiksid mulle täiega! Käisin 10+ aastat tagasi fotoringis, kus oli selline vanakooli karm onu õpetaja ja oi kui tore see oli. Kui ma nüüd õmblemisringis käisin üle-eelmisel aastal, tundsin just sellest piitsast puudust. Meenub, et samal ajal uuris üks sõbra sõbranna mult, kas ma tean soovitada piitsaga õmblemisõpetajat ja mulle tundus, et ta tõesti oleks päriselt piitsa tahtnud saada… Igaühele oma, aga karm ja õiglane on minu meelest õpetlikum variant kui pehmo. Ma ise olen vist küll pigem pehmo, kuna ei ole päris kindel oma õpetuses :D

      Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s