Miks ma õmblema hakkasin ja miks ma praegu õmblen

Vahepeal oli siin paar nädalat, millal ma üle keskmise ülesvuntsituna tööl käisin ja siis oli mu hobi lõunapausil mikrolaineahju järjekorras mitmel korral kõigil jutuks. Hakkasin siis mõtlema, et olen blogis suisa valetanud, kui sissejuhatuses-kaaskirjas kirjutasin, et hakkasin õmblema „ajendatuna ilujanust ja püknilise keha vajadustest“. See on üks põhjuseid, miks ma praegu õmblen, kuid kõik sai alguse millestki muust ja sellest ma täna kirjutada tahangi.

Miks ma õmblema hakkasin?

Aastal 2011 elasin ma väga rutiinset elu marsruudil töö-kodu-töö-kodu-töö-pidu-kodu-töö. Kodused tegevused olid söögitegemine, seriaalide vaatamine ja lugemine. Töö oli erialane, aga palju nürim ja igavam, kui ma lootnud olin. Ülikooli lõpetamisest oli möödas kaks aastat ja ma olin 26-aastane. Ühel hetkel oma elu analüüsides mõtlesin, et väljavaade sellisel tühikäigul elamisest on päris õudne. Tuli midagi teha. Otsustasin, et mul on hobi vaja.

Söögitegemine ja lugemine (+ lugemisblogi, mida ma selleks ajaks aastaid pidanud olin) ei kvalifitseerunud, need olid lihtsalt elu ise. Tuli midagi muud välja mõelda. See hobi oleks võinud olla ükskõik mis. Juhtus aga nii, et millegipärast tekkis mul soov ühed lagunenud teksapüksid lühikeseks teha (normaalne olnuks püksid emale lühendamiseks viia). Selleks laenasin ämmamammalt iidset kondijõul töötavat Singerit. Püksid said lühikeseks, aga masinat ma veel tagasi ei viinud. Mõtlesin veel midagi proovida.

Olin selleks ajaks pool aastat mõnda õmblemisblogi lugenud (meenuvad eelkõige Tilly ja Sew Mama Sew) ja BurdaStyle’is surfanud. Kuidas ma nende otsa sattusin, ma kahjuks ei mäleta. Niisiis võtsin Sew Mama Sew’st ette tutoriali, mille järgi ühe peletispluusi valmistasin. Vahel ma näen internetis, mida mõni teine on oma esimeste õmblustöödena teinud ja mind tabab imetlus ja hämmeldus, sest inimesed teevad sageli täiesti mõistlikke asju. Mina aga tulistasin algul puusalt, laksisin täiesti suvalt, kuidas jumal juhatas. Ma ei osanud kangaid valida, veel vähem neid sobiva lõikega kombineerida, mul polnud aimugi, mis mu seljas ilus välja näeb, ma ei teadnud, millised riided ja stiilid mulle meeldivad jne. Võib öelda, et kuni õmblemiseni mind riided eriti ei huvitanud, välja arvatud mõni üksik rätsepatööna valminud kleit. Seda imelikum tegelikult, et ma siis justnimelt riideid õmblema hakkasin, aga kuidagi see juhtus. Nii siis tulidki mu esimesed katsetused mingid hirmsad kunstsiidist elektrit täis topid. Kõik see juhtus umbes 2011. aasta sügisel.

Jõulupreemia eest ostsin omale kasutatud õmblusmasina, millega ma siiamaani edukalt vuristan. Sellega õmblesin näiteks kleidi, millega töö jõulupeol käisin. See oli vist esimene enda õmmeldud asi, millega ma avalikkuse ette ilmusin. Lõige oli BurdaStyle’ist prinditud Danielle. Kleidi õmblesin sametist, pööramata mingisugustki tähelepanu kanga suunale või mustrile. Ise olin muidugi väga uhke, sest olin selle õmblemise käigus õppinud selgeks sõnad dart, facing ja invisible zipper ja noh, see oli mu enda tehtud!

2012. aasta jätkus samas vaimus. Eriti nagu ei mäletagi, mida ma tol ajal üldse õmblesin, aga midagi pidi ju ometi tekkima selle õppimise ja harjutamise käigus. Valminud teosed olid valdavalt nii jubedad, et ega nendega kuskil käia ei saanud. Võibolla käisin siis maal nendega peenramaal või kandsin kodus, ei mäleta eriti. Aga ma õppisin ja nägin. kuidas mu oskused paranevad. Või on see tagantjäreleteadmine? Ma ei tea. Igatahes oli mul hea meel uue konstruktiivse harrastuse üle.

Muide, õmblema hakates tõdesin taaskord ütluse “kes teeb, see jõuab” paikapidavust. Pea kõik inimesed on töölt tulles väsinud ja tahaks kohe lebosse visata, aga tuleb ju süüa teha ning tegeleda muude argiprobleemidega, mis aga kellel parajasti ette tuleb. Kuhu siin valemis õmblemine (või siis ükskõik, milline muu hobi) peaks mahtuma? Olen minagi töölt tulles väsinud ja õhtusöök võib valmida alles pool kümme, aga pooltel sellistel õhtutel viitsin ma ikkagi masinale hääled sisse panna või kalkarulli välja võtta. Mitte sellepärast, et ma olen ilgelt tubli ja usinam kui kõik teised inimesed, vaid seepärast, et õmblemine sunnib mind nii palju keskenduma, et ma unustan ära oma leboihaluse ja väsimuse. Ma olen sellest tegevusest nii haaratud, nii selle sees, et ma unustan selle virisemise ära. Ühesõnaga kulgen, nagu ütleks Mihály Csíkszentmihályi. Nii võibki juhtuda, et silmad vajuvad juba kinni, aga käed käivad, ma vaatan kella ja see näitab pool kaks teisipäeva öösel. Selles mõttes sarnaneb õmblemine minu jaoks spordiga: alustamine nõuab enda kokkuvõtmist, aga kui algus tehtud on, läheb ülejäänu mühinal. Ainult et spordi puhul suudan ma seda alustamise sammu palju harvemini teha. See eneseületus tasub end mitmekordselt ära, sest nii ei ole iga õhtu äravahetamiseni sarnane ülejäänud õhtutega, kõik tühja tunnet täis. Aga, nagu ma ütlesin, ärge saage valesti aru, päevad pole vennad ja kaugeltki mitte kõik mu õhtud pole täis kirglikku õmblemistuhinat. Kuid nüüd naaseme mu õmblemisarengu juurde.

Suur muutus tuli 2013. aastaga, kui sellesama blogi lõin. See andis mu õmblemisele suure hoo juurde. Enne õmblesin väga kaootiliselt, kirjutamine aitas aga mõtetes ja tegudes korda luua. Tänu kirjutamisele oli õmblemine ühtäkki rohkem päris. Et ma õmblen, muutus läbi kirjutamise nagu faktiks. Tänu õmmeldu jäädvustamisele sõnas ja pildis hakkasin aimama, mida millest teha ja kuidas see mu seljas välja võiks näha. Algusest peale on mulle suur abi olnud lugejate kommentaaridest. Nüüd, kui meenutan oma esimest postitust, mõtlen hirmuga, kuidas sellelaadsed vaatepildid võisid kogenud õmblejatelt silmanägemise võtta. (Tänan siinkohal eriti Maimut ja Anu, kes on nõu ja näpunäidetega väga helded olnud.)

Miks ma praegu õmblen?

  • On välja tulnud, et õmblemise ja enda õmmeldud ilusate riietega saab kompenseerida puudujääke oma iseloomus (kehast rääkimata).  Minu jaoks oli see üllatus, sest nagu öeldud, ma ei mõelnud vanasti eriti riietest. Aga nüüd… Esiteks teeb see enesekindlamaks (see on suur asi, kui endal sellest vajaka on). Teiseks paistab õmblemine tänapäeval nii haruldane olevat, et inimesed tahavad sellest kurioosumist rääkida. “Ennäe imet, noor inimene ja ise õmbleb riideid, poed ju kõik asju täis!” Kui võtta kolleegid, kellega ma töises plaanis eriti kokku ei puutu, siis viimase poole aasta jooksul olen kohvimasina ja mikrolaineahju järjekorras nendega peamiselt õmblemisest rääkinud. Kuna mulle pole omane vestlusi alustada ja kuna mul on nägu, mis jätab minust ekslikult kurja mulje, on tore, kui nüüd on teistel üks põhjus (lisaks?) minuga juttu teha.
  • Tänu õmblemisele ei pea ma tegema kompromisse ja ma võin kanda ükskõik mida, sest ma võin õmmelda ükskõik mida. Ma ei ole enam ühegi kleidi jaoks liiga lühike või valest kohast juntsakas. Ma ei sõltu sellest, mis parasjagu moes on.
  • Enda õmmeldud riietes tunnen ma end omas elemendis olevat. Selline tunne, et välimus on kooskõlas sellega, mis kleidi sees on.
  • Õmblemine sobib mulle, kuna see ei nõua tingimata meeletut loomingulisust, ometi tekib tunne, nagu väljendaksid end kuidagi loominguliselt. Sobib väga hästi, sest mul on täiesti olematu fantaasiameel.
  • Mõnus on vabal ajal oma aju kasutada. Õmblemine pakub võimalust arendada matemaatikaalaseid teadmisi ja motoorseid oskusi, õpetab kannatlikkust, planeerimist ja keskendumist, lõpetama alustatud tegevusi jne. Pikemas perspektiivis ja laiemas plaanis võib õmblemisest (nagu muustki ajugümnastikast) tolku olla näiteks Alzheimeri tõve edasilükkamisel (minu jaoks väga-väga tähtis teema).
  • Viimane põhjus on edevus. Vahepeal oli nii, et ma sain imelikult tihti komplimente oma õmblemisloomingu aadressil ja mul hakkas lausa imelik… Nii et kui mu tublidust kiideti, siis poetasin: “Ahh, ma olen lihtsalt edev!” või “Ahh, puhas edevuse jõud!”. Ma üritan end mitte pisendada, aga vahepeal on kuidagi nii palju lihtsam ennast halba valgusse seada. Ja kuigi edevus on ilmselt motiveeriv jõud, siis kõige motiveerivamad on ikkagi sisemised põhjused. Ma tunnen praegu, et ma õmbleks suurima heameelega ka siis, kui alates homsest oleksid mu õmmeldud asjad igasuguse välise kiituse ja tähelepanuta ning kogu motivatsioon tuleks must endast.

Huh. Kirjutasin nii pikalt, et täna enam õmmelda ei jõua :D

5 thoughts on “Miks ma õmblema hakkasin ja miks ma praegu õmblen

  1. Tädi Maimu

    Ma olen teinud pause õmblemises. Lihtsalt viskab üle, kuna eriala on ju sama.
    Mis mind tagasi õmblus tuppa ajab on fakt et kui ma ostaks poest riideid mis mulle meeldivad näeksin välja nagu iga teine Pärnu tiinekas :S Ilmselgelt olen juba keskea kriisis või ei ole arusaanud tõsiasjast et olen 30.

    Muuseas ma arvan et sa tegid õiget pidi algust. Kõik oli uus ja huvitav. Põnevust on vaja! Ja ei raisanud kohe kahte kuu palka õmblusmasina peale. Julge hundi rond on rasvane!!!

    Like

    1. No 30 oli kõrge vanus võibolla 1990ndatel, ma arvan, et tänapäeval on igati aktseptaabel tiinekate riietes palju kõrgema vanuseni käia. Või siis on mul lihtsalt ükskõik sellistest kokkulepetest.
      See eriala kattumine hobiga on väga huvitav teema, sest teoreetiliselt võiks see olla täiusliku elu valem, aga ma arvan, et tegelikkuses pole see nii universaalselt kehtiv. Mulle kui hobiõmblejale tundub vahel teiste tegemisi jälgides, et iga edukas hobiline tegevus peaks justkui päädima sellest elatusallika ja elukutse tegemisega. (Muidugi teistega võrdlemine on bs jne.)

      Like

      1. Tädi Maimu

        Kahjuks jah on see siiski ainult teoorias nii. Vähemasti meil siin keset puid ja põõsaid, keset sammalt jne :) või siis olen mina millestki valesti aru saanud.

        Like

  2. Elo

    Ma samastusin sinu mõtteheietustega nii mitmes kohas, et ei hakka neid siin üles loetlemagi. Ja mitte ainult õmblemisega seoses (sest sellega tegelen ma rohkem teoreetiliselt kui praktiliselt), vaid minu balletihobi peale mõeldes. Ilmselt kirglik suhtumine ükskõik millesse viib inimese kohati uskumatute eneseületuste ja eufooriatunneteni.

    Like

  3. Pingback: Klassikaline aastalõpupostitus | Kohustuslik Tegevusvabadus

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s