Kassist ja kudumisest

In medias res ehk minu leibkonnaga liitus kass!!!

Juta (endise nimega Musja) on umbes viie aastane emane kass, kes sattus turvakodusse pärast oma inimesest elukaaslase surma. Kassist olen mõtteid mõlgutanud ammusest ajast saati, kuid plaan muutus tõsisemaks viimaste kuude jooksul sellest Silveriga rääkides. Viimane piisk oli meie üürikorteri omaniku nõusolek. Neljapäeva hommikul jäid Juta pilt ja iseloomustus silma, õhtul kirjutasin Kasside Turvakodusse, kust sain vastamiseks rea küsimusi, millega meie perekonna sobivus välja pidi selgitatama. Napilt sain magada! Mõtlesin, et äkki miski pole piisavalt hea. (Story of my life ma ütlen! Ma ei ole perfektsionist, sest ma ei taha alati paremini teha, aga ükskõik kui väga ma ei püüaks, on mul sageli tunne, et see pole piisavalt hea.) Reedel käisime kosjas, laupäeval läksime puuriga järele. Laupäeva õhtul tegi ta korteris väikse tiiru, registreeris strateegiliselt olulised kohad ning võttis siis sisse positsiooni toa nurgas riiuli all. Järgmise päeva veetis ta kummuti kõige alumise sahtli taga. Täna on ta tšillinud riidekapis. Anname talle aega atra seada. Pääsu tal igatahes pole! Ärge nüüd ainult keegi öelge, et kassi võttes sublimeerin ma lihtsalt tungi last saada. Olen seda juba kuulnud ja selle peale ebaviisakalt närvi läinud.

Siinkohal on hea teha väike teemavahetus ja rääkida kardiganist, mida koon sõbranna lapsele, kes küll on juba olemas, aga kes alles märtsis kätte saadakse. (Mitte kõige elegantsem selgitus, aga las ta olla.) Nimelt avastasin enda jaoks Ravelry. Enne seda mõtlesin kududa endale Andi Satterlundi kardigani “Miette”. See tundub olevat mingi default kudum, mille võtavad ette õmblemisblogijad, kes kudumises kõvad käpad veel pole. Ega ma kehvem pole, eksole. Kahjuks erutun ma liialt kiiresti kõigi ilusate asjade peale ning mingil põhjusel sattusin kondama Ravelrysse. OMG. Siis edasi, ma ei tea, mis juhtus, aga nägin Kelly Brookeri mustrit “Hundreds”. See on kardigan vastsündinule. Otsemaid meenus rase sõbranna. “Miette” oli peast kadunud, sest olin leidnud nummi kardigani, mille valmistamiseks piisab 210-st meetrist lõngast ja palju vähematest tundidest, kui täiskasvanu kampsunile kuluks. Kuna polnud aega mööda poode traalida, riskisin ja tellisin lõnga Karnaluksist. Roheline pidi olema männiokkaroheline, aga oli natuke teistsugune, kui ma ette kujutasin. Samas mitte selline hirmus nagu järgmisel pildil. Nii et praegu peate mind lihtsalt uskuma, et päriselt on kampsik meeldivat tumerohelist värvi.

Tundub, et ma ei kuulu koolkonda, mis pooldab lastele heledate riiete valmistamist

Minu jaoks oluline on siinkohal aga asjaolu, et ma pole elus ringvarrastega ülevalt alla kampsunit kudunud. Õieti pole ma üldse ringvarrastega kampsunit kudunud ja ma kahtlustan, et mu senise elu ainus kampsun valmis 8. klassis ka pigem õp Paasi ja mu ema koostöös kui minu panustamisel. (Mul tulevad praegu vahepeal kirjutamisesse pausid, sest Juta tuli kapist välja ja istub diivani peal ning ma lihtsalt vahin teda harda-heldind pilguga.) Ingliskeelsed kudumislühendid olid mulle samuti võõrad, kuid võtsin need ükshaaval YouTube’is ette ja selgeks need saidki. Üllatavalt julgustav kogemus, mis süvendas mu veendumust (või naiivset usku), et amatöörkudumine ei ole raketiteadus, keskpärasest IQ-st täiesti piisab. (Millestki sellisest ma siinkohal muidugi ei räägi. Vist.)

13 thoughts on “Kassist ja kudumisest

  1. Elsa

    Tere tulemast kassiinimeste maailma!
    Meie peres on hetkel ebanormaalne tasakaal – kasse on sama palju kui inimesi, neist kassilapsi sama palju kui inim-alaealisi. Hia meelega oleks ühe neist 3-kuustest lumivalgetest marakrattidest teile loovutanud (mida iganes see siin meie tungide kohta öelda võib) ;)

    Like

  2. Tädi Maimu

    Esta, siin on sulle küber kalli!
    Küll Juta kapist välja tuleb. Vanemad kassid on targad ja see peitu pugemine on alalhoiu instinkt.
    Tark tegu et vanema kiisu võtsid, mööbel ja tapeet jäävad terveks! Ma küll vahel leinan oma imeilusat oliivi rohelist diivanit ja mustvalget tapeeti aga kui vaatan Aleksandri suurtesse silmadesse mis õhinat täis… sitta nende elutute asjadega! Kiisu poeb õhtul kaissu ja lööb nurru, diivan seda ei tee!

    Like

    1. Maimu, sa oled nii tore :) Ma mõtlesin ka, et vanem kass on maharahunenud ja juba igati tsiviliseeritud. Siiani on ta ka selline olnud. Igatahes olen ma optimistlikult meelestatud kas või sellepärast, et talle meeldib istuda selles kapis, mis on inimestega samas toas :) Ning kui ta ka peaks kunagi mürgeldama hakkama, siis, tsiteerides sind: sitta nende elutute asjadega!

      Like

  3. karumammi

    Väga tore, et sa kassipostituses ka kudumisest kirjutasid. Ma küll ei tunne Jutat, aga kujutan ette, et umbes kolme kuu pärast sa mõtled praegusele heldimusega tagasi, sest siis Juta veel ei toppinud oma nina igale poole ega kiskunud kõike ja sa said rahulikult tegutseda :)

    Like

    1. Praegu jah on selline tunne, et nii tore, kui ta tuleks mu lõngaga mängima ja ei laseks mul kangast midagi välja lõigata jne. Võibolla edaspidi see tõesti muutub :P

      Like

      1. Elsa

        Selle kudumisega võib olla nii ja naa. Ma arvan, et ma kudusin meie esimese kassi silma all nii palju, et tal viskas lihtsalt üle (ainult kirjutades, süües ja magades polnud vardaid käes!). Teisega läks üsna sarnaselt – jah, liikuv varras, liikuvad käärid või põrandalapp tõmbavad tähelepanu, aga pikalt jännata ei viitsi.
        Küll aga on see praegune pesakond suutnud tekitada korraliku kaose niidirullide karbi hõivamisel. Lõngu pole neile näidanud ;)
        Äkki on Juta ka väärikas keskealine kiisu, kes jätab ka Sulle tegevusruumi, kui temal lastakse segamatult riiuli all ja kapis ja edaspidi ka mujal olla…

        Like

          1. Tädi Maimu

            Mina hankisin endale magnetiga nööpnõela hoidja. Käin põrandad alati tolmuimejaga üle ja nii edasi. Korra sain nõela suust kätte, endal pisarad silmis ja jumala nimi suus et ära palun neela! Niiti oleme ka seedinud! Nii vahva!!!

            Like

          2. Elsa

            Nööpnõelad on vähemasti suhteliselt kontrollitav harrastus või ohuallikas. Meil üks marakrattidest on valinud harrastuseks tapeedirebimise. Päris tavatu entusiasmi ja sihikindlusega takseerib seina, hindab tapeeti ja üritab sobiva koha peal küüsi taha ajada. Aknaalusestes kohtades on “porte” osa hästi ligipääsetav ja seeläbi ka väikeste tükikeste kaupa põrandale teleporteerunud. Ma muidugi saan aru, et ma ise räägin juba aaaastaid, et remonti on vaja teha, aga… enne ei tee, kui see tegelane uue (soovitavalt värvitud seintega) kodu leidnud :P

            Like

              1. Elsa

                Minu jaoks poleks tapeeti siiani mingi argument olnud. Siin on mul ilmselt mingi karmavärk, sest pisike Elsa ajas pere hulluks sellega, et rebis maha kõik, kuhu pisike näpp taha mahtus…
                Senise kassi-empiirika pealt oleks vaadanud aga pigem (parandamist vajavate) kardina pikkust ning (puhastamist vajavate) pehme mööbli ja vaipade osakaalu :P No ja elustiili ja närvikava ka :)

                Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s