Kleit, milleta maailm oleks võib-olla ilusam koht

Mul on tunne, et ma võin oma lugejaist ilma jääda, kui samamoodi jätkan ja teid peamiselt ebaõnnestumiste piltidega kostitan. Täna on näitamiseks selline kleit, mis pealtnäha on üsna jõletu, kuid mille õmblemine õpetas mulle nii mõndagi. Kuid alustan selle kleidi eellooga.

Neljapäev oli mul vaba päev, kuigi veetsin selle Jaanusele kardinat õmmeldes. Tuli välja, et päris keeruline on õmmelda asja, mis on sama suur kui tuba, milles ma õmblen. Nii selguski minu üllatuseks, et kahe kardina õmblemisele võib kuluda umbes 16 tundi. Jah, lugesite õigesti, kuusteist! Aga valmis ma nad sain. Jääb vaid üle loota, et õmblused järele ei anna ning see galerii laest alla ei saja.

Kuna kohustuslik õmblemistöö sai selleks korraks tehtud, võisin reedel täie südamerahuga asuda endale õmblema. Olin juba septembris soetanud omale mõnusat kitsekestega trikotaaži, teadmata täpselt, mida ma sellest teen, aga poodi ei saanud seda ju ometi jätta. Siis nägin, et Ruth on sellest omale kleidi teinud. Mõtlesin, et äkki pigistan oma jupist ka kleidikese välja. Reedel tegudeni jõudes seisin silmitsi mustriga, mis jooksis kuidagi looklevalt, mitte sirgelt. Olin nõutu. Vaatasin siitpoolt ja sealtpoolt, venitasin siia ja sinna, lõpuks toppisin kappi tagasi lootuses, et järgmisel korral kapist välja võttes on kõik probleemid iseenesest kadunud.

No hästi, jäi kitsekleit seekord tegemata. Aga polnud aega kaua passida, kell oli juba kaks päeval ja õhtuks oli planeeritud nüüd juba traditsiooniks saanud disko, mida mulle iga uue diskolambi soetamise järel meeldib kodus korraldada. Nii et mingiks haute couture’iks mul aega ei olnud ning kuna olin internetist lugenud, et trikotaaži õmblemine käib ju eriti kiiresti, siis otsustasin leida miskise muu kanga, mis paari tunniga kleidiks võiks muutuda. Nagu pikemaajalised lugejad teavad, ei oska ma trikotaaži õmmelda. Trikotaaž on minu jaoks praktiliselt täiesti tume maa, millega ma ainult teoreetiliselt tutvunud olen. Seoses sellega tegin klassikalise algaja vea: panin vale kanga kokku vale lõikega. Ühest kapisügavusest leidsin veikleva lükramoodi riide, mille kunagi pisku eest Abakhanist soetasin, teisest kapinurgast t-särgi Plantain lõike, mille ma nende blogis oleva õpetuse järgi kleidiks otsustasin moonduda. Tulemus: diskotoonides kodukittel. Päris imelik, et mitte öelda kole! Lausa nii kummaline, et esimeseks pildiks panin kleidi riidepuuga, et te enne minu seljas nägemist selle vaatepildiga harjuda saaksite.

Kangas: Lükra vist
Lõige: Deer and Doe Plantain, mille ma selle õpetuse järgi kleidiks moondasin
Lõige aastast 2013
Pudi-padi: –
Ajakulu: Ainult kolm tundi!!!
Esimest korda kandsin: Polegi veel õieti kandnud, kui välja arvata need kaks minutit, mille tarvis ma sellega õues olin
Kas kannaks edaspidigi? Ma ei ole selles nii kindel.
Hind kokku: Ei mäleta, aga vähe, paar eurot, ma arvan.

Olen end nüüd piisavalt nüpeldanud selle fopaa eest, aitab ka. Aeg asuda positiivsete aspektide juurde.

  • Ma ei olnud kunagi enne trikooriidest kleiti õmmelnud. Nagu juba ütlesin, pole ma üldse trikooriidest eriti midagi õmmelnud, mistõttu on mul hea meel, et julguse kokku võtsin ja vähemalt üritasin. Iseasi, kas just millegi lükralaadsega alustama peaks.
  • Esimene edukas topeltnõela kasutamine! Jessss! Teinekordki!
  • Esimest korda õmblesin overlokiga varrukad külge. Mõtlesin, et on keeruline, aga polnudki.
  • Esimest korda kasutasin krookimiseks kummipaela, mille ma seelikuosa ülaserva õmblesin. Põlise krookimise vihkajana nautisin seda meetodit üle ootuste palju.

Meeldiv on tõdeda, et õmblemine hakkab end selles mõttes ära tasuma, et tänu mõningasele kogemusele olen võõraste materjalide käsitsemisel osavam. Vähemalt tunne on selline.

Esiosa ülemine ots on liiga lühike ja seelikuosa küljeõmblused on päris jubedad, aga ma lubasin selle hala juba lõpetada. Vaadake parem mu värsket sonksi!

Diskole ma seda kleiti selga ei pannud, kuid polnud hullu, sest vahetasin öö jooksul niigi kolm korda kostüümi. Alustasin musta litritega minikombinesooniga, jätkasin hiljuti kajastamist leidnud roosa kleidiga, siis tuli liiga lühike valge litritega kleit ning õhtu lõpetuseks panin selga Sports Directi kleidi. Mõnus meeletu lõpp väga kurnavale nädalale!

6 thoughts on “Kleit, milleta maailm oleks võib-olla ilusam koht

  1. Tädi Maimu

    Ma olin kah super önnelik et grunge on tagasi aga… oeh!

    Trapetsi lõikeline kinnisema kaelusega kleidike oleks vast sellest kangast parem olnud :)

    Like

    1. Mina isegi ei rõõmustanud grunge tagasituleku üle, nii et seda hullem. Ja see lahtine kaelus on kohatu tõesti, meenutab mulle väljaveninud öösärki. Õnneks sai see kangas mul nüüd otsa ning mingeid muid jubedusi sellest oodata pole.

      Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s