Jauran siin niisama

Mul on nii kõrini sellest, et mu ümber on nii palju kola, nodi, träni, asju ja muud jampsi. Näiteks riideid, kusjuures kuidagi eriti on hakanud häirima osa enda õmmeldud rõivaist. Ma tahaks vist õmblemisega (või üleüldse oma garderoobiga) puhtalt lehelt alustada. Nüüd, kui ma tean paremini kui poolteist aastat tagasi, milliseid riideid ma päriselt hea meelega õmbleksin ja kannaksin. Mõtlesin, et võiks Janikaga kahasse Uue Maailma tänavafestivalil oma stange püsti panna, et osa neist rõivaist (ja mingeid vabrikus tehtuidki) maha parseldada. Kuna ma siin kandis elan, pole see eriti raskesti teostatav. Aga mu peas on sellega seoses tekkinud palju küsimusi.

Näiteks kas on üldse legaalne neid enda õmmeldud riideid müüa? Olen ju reeglina kasutanud kellegi teise välja mõeldud autoriõigustega kaitstud lõikeid. Osal neist on konkreetselt kirjas olnud, et for sale ei tohi nende järgi õmmelda. Aga ma ei olegi ju müügiks õmmelnud, esmane eesmärk oli midagi muud. Nii et tegelikult vist ei peaks muretsema. Ega mind keegi muidugi vangi ei pane, aga tahaks kuidagi, noh. eetiline ja legaalne olla. Ma nimelt olen see inimene, kes telgib Schillingul ainult ametlikus telklas, mitte ei pargi oma telki täpselt sinna kõrvale mitteametlikku telkimispaika, kus samuti kümneid inimesi on…

Veel on tekitanud küsimusi mu õmmeldu kvaliteet. Ma ei mõtle oma täielikke feile müüki panna, aga ilmselgelt pole mu oskused just eesrindlikemad. Valisin välja umbes kaheksa enda õmmeldud riideeset, millest lahti tahaks saada. Peale ühe olid vist kõik kleidid. Nende omahind on olnud nii 2-30 eurot, kusjuures mõni madalama omahinnaga on nüüd kleidina minu meelest rohkem väärt kui mõni kalli omahinnaga kleit. Lisagem siia otsa ka mu töötunnid. Niisiis. Mõtlesin, kas hinnad vahemikus 5-10 oleks normaalsed. Mõnda kleiti olen kandnud paar korda, mõnda tunduvalt rohkem. Nagu öeldud, on kvaliteet kõikuv. Sellepärast mõtlesin ka, et oleks nagu ausam neid hilpe silmast silma müüa – igaüks saab vaadata, kas selline palistus rahuldab teda jne. Tegelikult hinnad hindadeks, mul ei ole mingit huvi käsitööga omale leiba lauale teenida, selleks on mul, julgen väita, palju vahvamad teenimisvõimalused oma igapäevases töös. Pigem vaevas mind küsimus, kas on õiglane sellise kvaliteediga asju müüa. Ma olen ise ikka päris jubedate pahemate pooltega asju kandnud, nii et silm ka ei pilgu, aga kas on viisakas selliseid teistele pähe määrida? Kas ma tegelen äkki dumpinguga? (Ma ei oskaks tegelikult oma sõnadega vist selgitada, mis dumping ongi.) Ometi on nii mõnigi neist kleitidest ohtralt eneseusku ja komplimente välja teeninud.

Ühesõnaga võinuksin ju oma asjad lihtsalt osta.ee-sse üles riputada, aga huvitavam on siin jaurata ja pärast inimestega isiklikult suhelda. Ja nüüd kuulake mõnusat Darkside’i. Vedas, et Flowl nad ära nägin, selgus, et nad lähevad kohe laiali :) :(

PS Pidin täna tööl ühel koolitusel esinejana sõna võtma. Kardan avalikku esinemist nagu ufosid, vesiliiva ja keravälku kokku. Oma osa on kindlasti asjaolul, et olen pärast ülikooli ehk viimase viie aasta jooksul võib-olla kord aastas pidanud midagi sellist tegema. Igatahes polnud täna pääsu ja mõtlesin enda julgustuseks riietuda oma positiivseimasse kleiti, sellesse lillelisse sinisesse. See kleit üldiselt meeldib inimestele, isegi mehed on seda tähele pannud ja kiitnud (mitte eriti sage minu puhul). On selline lõbus ja veidi jabur, aga mitte päris naeruväärne. Esinemine läks normaalselt, ma ei minestanud ega hakanud oksendama (need variandid tunduvad nii sageli nii tõenäolised enne ettekannete pidamist). Kuid pärast mõtlesin ikkagi tükk aega, kas see flower power dressing on ikka normaalne mõte. Kas ma õõnestan oma tõsiselvõetavust? Kas ma jaksan ja oskan olla nii sisukas, et ükski hilp ei ohusta mu tõsiseltvõetavust? Millal saab minust soliidne pükskostüümis täiskasvanu? Sain hiljuti 29 ja nii 40 ringis meeskolleeg käis mind õnnitlemas, küsis, kas mul on nüüd täiskasvanud tunne (ei olnud). Tal polevat siiamaani. Vähemalt olen vist õiges seltskonnas!

9 thoughts on “Jauran siin niisama

  1. Ruth

    Tegin ka paar aastat tagasi Uue Maailma Festivali abiga kapipuhastust ning kuna mul leidus kraami päris mitme suure koti jagu ja võtsin eesmärgiks neist kõigist lahti saada, siis tegin 1€ leti, Toimis. Eks mõnest asjast oli ikka veidi kahju, aga samas puudust ei tunne. Asju oli nii Zara jakkidest kuni Walkingu saabasteni. Ja no ma lihtsalt pean ütlema, et need Walkingu saapad lihtsalt ei saa olla paremad kui ise tehtud kleit! Isegi kui seesmine pool ei ole 5+ ilus. Ja Walkingu kräppi on ju süüdimatult terve pood täis!
    Peaks isegi veel ühe kapi koristuse tegema, kuigi ma talvel alles tegin ja müüsin osta.ee’s. Jube tüütu ja rohkem ei viitsiks. See pakkide saatmine ja pakkimine – põhimõtteliselt maksin mitmetele asjadele peaaegu peale (pakend ja ajakulu pildistamisele, paki viimisele, netti riputamisele, mõõtmisele). Igatahes, kui leti püsti panete, tulen ka uudistama!

    Like

    1. Ma ei ole oma asju vist üldse müünud ja pean alles üle saama sellest, et müügihinnast ei saagi ma kuidagi tasa teha kulutusi, mis kaasnesid nende asjade omandamisega. Parem ikka kõigest lahti saada, mitte oma asju taga nutta ja mingeid ulmesummasid oodata :) Kapiruum tuleb pealegi kauba peale. Nii et tundub mõistlik oma algseid hinnaunistusi 4-5 korda vähendada :)

      Like

  2. Olen käinud kirbuturul müümas(olid ka mõned omad asjad) ning mina arvan samuti, et parem saada natuke vähem raha ja asjadest lahti, koju ei tahaks mitte midagi tagasi viia. :D Kuid jah, oma tehtud asjadele hinna määramine on ikka palju palju keerulisem, kui poest ostetule. :)

    Like

    1. Ruth

      Minul on ka viimasel ajal tekkinud suur probleem sellega, et mitmed inimesed on minu poole pöördunud, et kas siis õmbleksin neile midagi või on tarvis miskit väiksemat kududa. Kui oskan, siis teen hea meelega, aga ma ei oska raha küsida. Need kes paluvad ütlevad alati, et loomulikult ei taha nad, et ma tasuta teen, aga no mis ma siis küsin. Jube raske.

      Like

      1. Tegelikult lihtne. Arvuta (küsija) juuresolekul, et materjalihind (sinna juurde siis ka veel elekter ja vahendite kulumine :D – 1-2 eurot kindlasti hinnal juures) ning töötunnid (ühe tunni tasu väiksemat ju ikka ei võtaks, kui miinimum on?) ning kui sa umbes tead, mitu tundi aega läheks nt kleidi peale, siis ongi hind käes. Nõnda käsitöölised vähemalt põhjendavad oma “ülemõistuse kalleid hindu” ning siis on kaks võimalust. Kas tellija mõistab ning soovib ikka (hinna kaalub alati üles eseme unikaalsus ning sobivus) või loobub (miskipärast käsitöövõhikud arvavad, et ise tehes v tellides saab soodsamalt, kui poest ostes masstoodangut).
        Iseasi on see, kas on südant selliseid summasid küsida. :D Kuid tegelikult peabki ju eelkõige oma aega vääriliselt hindama. :)

        Like

      2. Epu hinnaaritmeetika kõlab päris mõistlikult :) Kuigi tõtt öelda tundub miinimumtunnitasu ikkagi veidi vähe… Ehk peaks selle miinimumi korrutama mingi kogemuse- või kvaliteedikoefitsendiga :) Ei tea, kas kui üldsuse ostujõud suurem oleks, poleks nii imelik õiglast palka küsida? Kuigi… ma arvan, et oleks täiesti ok, kui käsitööna valminud asjad olekski luksus ja igaühel polekski võimalik neid endale lubada. Eks vist nii praegu olegi tegelikult. Igatahes palju mõtteid sel teemal!

        Like

  3. Tädi Maimu

    Euru tulekuga läks elu keerulisemaks – katsu sa nüüd seletada miks ülikonna püksi tööraha on nii kui enne oli naa.
    Hinna küsimisega ei maksa üle pingutada! Aga samas ei tasu ka vähe võtta!!! Mina olen pärnu kirparil müünud poest ostetud kola 50senti kuni 1€, oma tehtu kraami hinnas olen kohapeal kokku leppinud. Villast vatiini ja tuuletõkkega talvepalitut ikka 1 ei raatsi ära anda.

    Like

  4. No mina olen täpselt samamoodi oma isetehtud asjadega jännis olnud ja igasugu eri müügivariante kaalunud ja ette tulevad ikka täpselt samad probleemid :D Suur müügiinimene ma ses suhtes ei ole, et kohe kuskile ise oma letiga äritsema minna, aga netis olen mõelnud küll müüa ja siis hakkan alati mõtlema, et ma ju isegi ei tea, kuidas see pakisaatmise- või rahamaksmisesüsteem selle internetimüügi juures käib ning lisaks veel see hinnamääramise ja kvaliteedi küsimus… ja jätangi asja jälle sinnapaika. Samas, arvan, et nii mõnigi õmblusringiaegadel tehtud riideese on ikka täitsa korraliku kvaliteediga kui arvestada, et tegemist on käsitööga (mitte et ma nüüd, omal käel, meelega kehvema kvaliteediga asju õmbleks, lihtsalt masinastreikide pärast pean ikka üsna tihti tegema kompromisse, mis mind ennast küll rahuldavad, kuid kaubanduslikus mõttes ikka kõige kenamat üldpilti ei jäta) ja võiks olla ka esemena (isegi kui see oleks poest ostetud) päris väärtuslik – näiteks seisab mul kapis ikka üsna mitu pidulikku kleiti, ikka sellist, millega naljalt niisama teatrisse ei lähe (samas ehk ballile ka mitte, sest suuremas jaos on nad lühikesed) ja mis saidki lavale õmmeldud ning on valdavalt kantud vaid paar korda, ning nüüdseks mulle nt õlgadest kitsaks jäänud (sest esimese neist õmblesin kui olin vist 13 aastane…), kuid ma tõesti ei kujuta ette, et keegi oleks nõus maksma mingi koduse õmbleja enda otstarbeks tehtud ja juba mõned korrad kantud kleidi eest ütleme, suurusjärgus 50 eurot, eriti kui müük toimub internetis, kuid selliseid töömahukaid asju ma ikka 2-3 euroga ära küll ei anna ja nii nad mul siis kapis ruumi võtavadki, mõnd olen mõelnud ümber teha, kuid kuna need nagunii sellised suhteliselt ekstravagantsed esemed, siis pole selleks ka nagu väga motivatsiooni olnud. Ja sellised igapäevasemad asjad… õmbluskvaliteedi pärast ma endiselt ei põe, kuid jällegi, enamjaolt pärinevad need minu õmblusringiaegadest ja on valmis õmmeldud põhimõttel, et “peaks midagi õmblema, aga ei tea täpselt mida” ja siis olengi teinud mingit jama kokku, mis on küll korralikult õmmeldud aga nägi õudne välja isegi 13 aastase minu seljas…kes siis sellist veel osta tahaks? Aga no need viimased võib ka ju lihtsalt taaskasutusse saata tegelikult, kuid kõige rohkem häirivad mind totaalselt ebaõnnestunud õmblustööd. Neid ei ole palju, aga ka neist mõnest tahaks ju lahti saata, aga nagu totaalse ebaõnnestumise puhul arvata võib, ei kõlba kvaliteet ega välimus (minu hinnangul) kuhugi ja ei ole südant seda kräppi isegi kellelegi tasuta ära anda, päris kaltsuks aga ka võtta ei taha, no ütle siis, mida sellistega teha… Õnneks poeriietega mul sellist suurt dilemmatsemist pole, mis enam ei sobi või piisavalt kandmist ei leia, läheb teisele ringile.

    Aga tegelikult usun, et võid müüa küll ja mina ei tuleks selle pealegi, et kasutatud lõigete pärast muretseda, sest tegelikult müüd ju ikkagi n-ö second hand kaupa, mitte ei vorbi kellegi lõigete järgi massiliselt müügiks riideid valmis (pealegi ilmselt oled õmmeldes ilmselt pea iga lõiget mingil määral kohandanud või muutnud ja seega nagu polekski see ju enam see “kellegi teise lõige”).

    Like

    1. Tead, ma arvan, et kui sul on need töömahukad lava jaoks õmmeldud kleidid, mis endale enam ei sobi, aga mida niisama ära ei tahaks anda, siis neil võiks lööki olla ju Etsys. Eks sellega ole muidugi omajagu mässamist, tuleb aru saada makse- ja saatmissüsteemist, peale selle veel kirjutada kleite haipiv reklaamtekst jmt. Aga seal ringi vaadanuna ei tundu su soovitud 50€ küll midagi ulmelist…
      Oma kräpptoodangut olen ma püüdnud ümber töödelda, teha kleidist seelik vms. Kuigi ega ma seda ei naudi.
      Coletteries kirjutas Sarai kunagi sellest, kuidas asjadest lahti saada (tundub, et tema puhul on lahtisaamise juures suurim probleem asja emotsionaalne külg). Igatahes huvitav lugemine ja nagu ikka, on kommentaarium veel huvitavam. http://www.coletterie.com/chatter/how-do-you-get-rid-of-things-youve-made-2

      Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s