Loominguline puhkus

Sakult Männikule

Viimasel ajal veereb mul eluke sellises nõiaringis: ei suuda vara tõusta, sest läksin liiga hilja magama > jõuan tööle nii hilja, et istun seal vähemalt kella kuueni > jõuan hilja koju > jõuan hilja poodi > jõuan hilja süüa teha > pärast söömist kell 20.30-21.00 tekib tung rattaga sõitma minna, sest toas passimiseks tundub ilm liiga ilus olevat > naasen koju 23.00 > õmmelda enam ei suuda, katsun ligimesega suhelda ja raamatut lugeda > kell on 00.30 ja jälle saan liiga hilja magama. Tuleb ka ette, et rattasõidu asemel hakkan siiski õmblema, aga kui seisan silmitsi miljoni triibu mätšimisega, saab mõistus otsa ning otsustan teha seda, mida ma kindlasti oskan: rattaga sõita. Õudne! Ei taha küll olla see, kes oli trennis sel ajal, kui teised intelligentsete asjadega tegelesid, aga rattasõidust saadav endorfiinilaks on lihtsalt nii mõnus. Pealegi on see ainus spordiala, milleks ma end sundima ei pea. Ja see on ka mõnus, kui hooaja alguses pole eriti jaksu mingist mäest üles sõita (tsau, Miiduranna Konsumi mägi! tsau, mägi enne Tabasalu!), aga läheb veidi aega ja juba väntan, nii et mühiseb ja mäe otsa jõudes polegi surm lähedal.

Kuna ühtegi õmblemisasja pole mul teiega jagada,jagan teiega paari rattamarsruudi soovitust. Väldin võimalusel autoteel sõitmist ja neilgi teedel saab üldiselt kergliiklus- või vähemalt laial kõnniteel sõita. Kuna elan Tallinna kesklinnas, algavad marsruudid ka kusagilt siitkandist.

Marsruut nr 1

Kesklinn – Nõmme tee – ümber Rahumäe surnuaia – mööda raudteetammi üle Nõmme silla Hiiuni – kergliiklustee Õismäeni – Haabersti ring – Vääna-Jõesuu suunas nii kaugele, kui jaksu on – tagasi ja Kakumäelt läbi – Rocca al Mare kool – Stromka – (põhimõtteliselt saab edasi Sõle tänavalt Kultuurikilomeetri otsa peale, aga ma pole nii eriti sõitnud, sest Sõle tänav ei ole just mõnus sõidukoht)

Kergliiklustee läheb Vääna-Jõesuuni välja, aga ma pole nii kaugele viitsinud sõita, sest tundus, et ma ei jaksa siis tagasi tulla. Hea on see, et juba alates Kakumäest on Vääna-Jõesuu suunal väga vähe inimesi ja kes on, ei loiva mitte tee peal ees, vaid pigem kimavad mööda.

Marsruut nr 2

Kesklinn – Tehnika tn – Filtri tee – Odra – Türnpu – Kunderi/Gonsiori – Poska – Kadrioru park ja loss – Russalka – Viimsi poolsaare ots (~40 km)

Pirital on muidugi palju inimesi, aga alates Pirita kloostrist jääb neid vähemaks. Mulle meeldib sõita just poolsaare tippu, Rohuneemeni. Nii mõnus rattatee täitsa mere ääres ja milline maaliline vaade! Ma ei ole veel uurinud, kuidas sealt mingi ringiga tagasi tulla, nii et ma olen alati lihtsalt sama teed pidi tagasi sõitnud.

Marsruut nr 3

Tehnika tn – Veerenni – Järvevana tee – Pärnu mnt – Männiku tee – Saku (ja tagasi) (~30 km)

Uus avastus mulle seni tundmata suunas. Vabaduse puiestee Järve-poolses otsas algab Männiku tee, mille servas on rattasõiduks igati sobiv kõnnitee. Paari kilomeetri pärast saab linn otsa ja algab kergliiklustee, millest vasakul jätkub Männiku tee ja paremal on mets. Tee jätkub Sakuni välja. Sakku jõudes on esimese ringtee juures Säästumarket, mis on kella kümneni avatud. (Tegin selle just kindlaks, sest tahtsin veenduda, et jõuan sealt jäätise osta.) Vahepeal näeb paremat kätt Männiku karjääri. Metsa all nägin pohli ja maasikalehti. Looduskaunis ja inimhõre tee, ainult veidi üksluise vaatega.

Männiku karjäär

8 thoughts on “Loominguline puhkus

  1. Maris

    Aitäh, et oma marsruute jagasid! Sinu kirjeldused on nii innustavad, et võib-olla ehk nüüd jõuan minagi mõne neist läbi sõita.

    Like

    1. Mine sõida muidugi :) Tõesti mõnus ja mainitud teed viivad sellistesse kohtadesse, kus ei saa üldse arugi, et Tallinnas oled – igal pool puud ümberringi. See tee, mis Hiiult Õismäele läheb, on üldse selline, et pole harv, kui mõnda väikest metsloomagi tee ääres kohtad. Ja Lucca restorani ja Tabasalu vahel oleva mäe otsast avaneb eriti sürrilt lahe vaade Tallinna kesklinnale!

      Like

  2. Krista

    Tekkis tahtmine rattaga Pärnust Tallinna jõuda. Via baltical sõidetaks must ilmselt enne kümmekond korda üle, mistõttu võin oma kaubandusliku välimuse kaotada. Jääb üle rong, enne kui kõik liiprid maast üles korjatakse.

    Like

  3. Jaa, tõesti innustav! Eriti see mäkketõusu osa. Olen siin Palamusel mõned korrad (esialgu mehe rattaga, sest ma pole endale veel leidnud) sõitmas käinud, aga siin on need tõusud.. :D
    Mina, kes ma pole juba mitu aastat peaaegu üldse rattaga sõitnud, sattusin kohe vastamisi selliste tõusudega, et ausalt, suremise tunne tuli peale.. Kuid sõita on ikkagi mõnna. Selge on vaid see, et nii retrokat ratast osta ei tasu, kus käike pole peal..
    Loodan, et peagi sõiduvorm paraneb. Mage tunne tuleb, kui venid tiguaeglaselt mäest üles ja siis tuleb seljatagant vanapaar, kes lähevad justkui lendleva kergusega minust mööda. Tahan ka samasugune veloäss olla! :D

    Like

    1. Rattasõidu ja sporditegemise puhul üleüldse on see hea asi, et harjutamine teeb meistriks :) Ei pea üldse mingit annet olema vms, tuleb lihtsalt vändata ja pole midagi parata, jõud tuleb! Mõni nädal veel sured, kui mäe otsa jõuad, aga iga kord jõuad selleni natuke kiiremini :P

      Like

  4. Laura

    Sõlest päästab paralleelselt trammiteega sõitmine kuni Kamahouse’ni ja siis vasakule, korra Sõlest üle ja oledki kultuurikal :) Rohuneemest pääseb paremale hoides Leppneeme sadamasse ja sealtkaudu Randvere teele ning oledki tagasi SPA juures ning ringteel. Esimene kord tasuks võibolla vastupidi teha: Randvere-Rohuneeme, näed kuhu välja jõuad :)

    Like

  5. Pingback: Multifunktsionaalne kott | Kohustuslik Tegevusvabadus

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s