Olen tagasi

Teatavasti ei tohi blogis reisile minekust kirjutada, sest muidu tulevad koju vargad. Seepärast ma seda ei teinudki. Olgugi et Silveriga asja arutades ilmnes, et siit polekski nagu midagi viia. Minu väärtuslikem ese on õmblusmasin, aga kamoon, kes viitsiks seda 12-kilost odavat DDRi leiutist siit minema tassida. Ühesõnaga on siinne vaikus olnud tingitud minu nii öelda palverännakust Budapesti. 2007/2008 õppeaastal Lõuna-Ungaris Serbia piiri ääres Szegedis elanuna on mul selle maaga täiesti emo suhe. Ära minnes on alati pisar silmis ja nutt kurgus (kui hästi läheb). Lühiajaliselt seal viibides ei jõua vihastada poliitikute või bürokraatia peale, on ainult sõbrad, ilusad majad ja ungari keel, mida mul kusagil mujal rääkida pole.

Oeh, ilusad-ilusad sisehoovid
Vaade Budapestis Gellérti mäe otsast
Visegrád

Kuna mul olid reisil kaasas ainult kleidid, kusjuures vaid üks neist polnud minu tehtud, on mul sellega seoses kaks asja südamel.

1. Minu õmmeldud riietega kõlbab tuusata ka välismaal.

Ma olin põhikoolis täielik näidisnohik. Kui ma uude kooli gümnaasiumi läksin, kartsin, et nüüd selgub, et olen tegelikult rumal. Sama arvasin ülikooli minnes, välismaale ülikooli minnes, esimesele töökohale sattudes ja seejärel pärast kandideerimist uuele töökohale saades. Iga kord selgus, et ma tegelikult ikkagi täitsa jagasin asja (muidugi on teadmistes ka puudujääke ilmnenud).

Ennastki üllatavalt olen läbinud pea sama tee oma õmblemistega. Üks asi on midagi omaette nokitseda ja see koduse peegli ees selga ajada, teine asi minna sellega peole, sünnipäevale või tööle. Nüüd sain siis teada, mis tunne on oma kleitidega välismaale minna. Päris hea tunne! Olin ehk liigagi šikk, sest suurusehullustuses üritasin vapralt platvormkingadega ringi kapata, aga kümnepäevase reisi kestel suutsin vist vaid kolm või neli täispäeva nii läbi ajada. Õnneks kannatas osa kleite ka tennistega kandmise välja.

Nii et enesekindlus suurenes, vaatamata asjaolule, et mida rohkem midagi kanda, seda rohkem puudujääke ilmseks tuleb. Ehk see tulevikus paraneb.

2. Sarail oli Coletterie blogis õigus: trikotaaž on reisimiseks väga praktiline (ilmselt pole ta esimene, kes sellele mõttele tuli)

Mul oli kaks voodriga kleiti ja neli voodrita, ükski neist polnud trikotaažist. See tähendas, et pidin neid triikima. Mõnel päeval viilisin, aga üldiselt alustasin päeva triikimislaua väljatirimisega (kahtlemata esimest korda oma reiside jooksul). Pärast triikimist passisin peale, et kassid kohe vastu triikrauda ei kargleks. See pani mõtlema trikotaaži õmblemisele. Kuigi millegipärast, kui ma sellele mõtlen, meenub tsitaat Karl Lagerfeldilt: “Sweatpants are a sign of defeat. You lost control of your life so you bought some sweatpants.” Trikotaažkleit ei ole minu jaoks küll märk allaandmisest, aga… Kas kuskil läheb mingi mugavuse piir, millest mugavamad asjad ei saa lihtsalt lahedad olla, sest need on liiga mugavad? Mitte et ma muidugi üldse mingit peent kõrgklassi elu elaks, ma käin hoopis tööl, toidupoes, peol ja rattaga sõitmas. Ei kujuta ette olukorda, kus kaunis trikotaažkleit piisavalt lahe pole. Niisiis peaks asuma neid õmblema. Kas või ühe. Õmblesin ühe t-särgi hiljuti, see oli päris talutav. Mis see kleit siis ära ei ole. Ainult et täna ei leidnud ma Abakhanist midagi apetiitset. Oli kas heal juhul haigutama ajavat või halval juhul kulmu kortsutama panevat. Ostsin siis tavalist puuvillast, millest homme õmblema asun. Ja üldse, loodetavasti saan nüüd õmblemise lainele naasta.

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s