Vastlalubadus #3: voldiga seelik

Vabandan valet värvi rinnahoidja ja chronic bitch face‘i pärast.

Kui ma postitan siia ainult mingist õmmeldud asjast, siis ei oska ma kunagi korralikku pealkirja välja mõelda, aga nagu me kõik teame, on tänapäeval pealkirjad väga olulised (ega paista sageli sisuga sugugi seotud olevat). Blogis Dolly Clackett on näiteks alati lahedad mulle tundmatu päritoluga tsitaadid pealkirjadeks. Mitte eriti informatiivsed, aga lahedad. Aga kuna põgus seletava sõnaraamatu sirvimine mulle ühtegi ideed ei andnud, jätkan sama vaimuvaeselt kui siiani.

Ma ei ole päris kindel, kas see muster istub mulle või mitte. Natuke oli tunne, nagu oleks just kirstukleiti omale õmmelnud. Samas on see kuidagi lahe.
Kangas pahemalt poolt.
Kangaga oli kitsas, mistõttu on värvel kahest tükist kokku õmmeldud ja mustrit ma isegi ei proovinud kuskil mätšida.

Niisiis seelik. Kuna mind ootavad peatselt ees sõidud lähemale ja kaugemale, tundus mõistlik Kanga ja Nööbi Kadaka teel asuvat kauplust mitte külastada ja kulutamata jäänud raha reisifondi paigutada. Vaatasin siis, mis kodus kapis on. Ega eriti ei ole midagi. Aga oli ühe seeliku jagu huvitavat kangast, mille Liisi mulle ükskord andis (aitäh veelkord, Liisi). Ajendatuna soovist oma vastlalubaduse täitmisele lähemale jõuda, võtsin ette Ottobre 2/2010, millest ma seni midagi õmmelnud polnud. Selles oli lõige nimega Zaffiro, mõeldud siidist seeliku õmblemiseks. Muidu seelik nagu seelik ikka, kuid lõhiku asemel oli taga hoopis volt. Kuna ma juhendisse ei süvenenud ja eelistasin puusalt tulistada, ei õnnestunud see volt mul eriti hästi, kuna minu tehnika jaoks oli kangas natuke liiga paks ja lõpuks hoidis see kõik natuke imelikult.

Võib-olla oleks pahemalt poolt normaalselt triikimine ka kasuks tulnud.

Aga ma isegi ei viitsi teha nägu, nagu see mind eriti morjendaks. Kas pole imelik – ma ei ole üldse kogenud või teab mis osav õmbleja, aga ma ei põe oma loodu pärast üldse. Vastupidi, ma olen lausa päris jubedate endaõmmeldud riietega avalikes kohtades käinud, olles samas pigem uhkust kui häbi tundnud. Samas kirjutasin ma hiljuti artikli teemal, mida ma päris hästi valdan ja mille kirjutajana spetsiaalselt mind soovitati. Ometi ma pabistasin, et toimetaja mu kirjutatu ebakõlbulikuks tembeldab ja käsib mul kõik uuesti teha (ma ei usu, et selliseid asju tegelikult eriti juhtubki, sest jutt on millestki populaarteaduslikust). Saatsin veel artikli enne tähtaega ära ja lisasin kirja lõppu midagi sellist, et paar päeva on aega, nii et kui midagi vaja ümber teha on, jõuan sedagi. Uskumatu lollakas, pole midagi öelda! Tegelikult oldi muidugi väga rahul. Sellised olukorrad pole mu elus sugugi mitte haruldased, mistõttu on alust arvata, et ma millegi impostor syndrome‘i sarnase häire all kannatan. Võib-olla õmblemise vallas on mul abi sellest, et ma saan pidevalt tagasisidet õmmeldu kohta? Näiteks tööl teen ma suurema osa ajast täiesti üksi oma asja ja kui siis mõnikord tehtut teistega vaja arutada on, siis on tihti tunne, et nüüd tuleb välja, et ma tegelikult ikka mitte midagi ei oska. Seda ei ole siiani küll juhtunud. Täitsa lõpp, mis hingeväravad avanevad, kui ühe seeliku õmblemisest kirjutama hakata :P

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s