Garderoobiarhitektuurist

Olen usinasti omaette tegelenud Coletteries välja kuulutatud garderoobiarhitektuuri teemalise algatusega. Täitsin siin töölehti, surfasin Pinterestis ja mis kõik. Aga minu jaoks oli väga raske kokku koguda pilte, mis väljendaksin minu core style‘i. Tähendab, see polnud mitte ainult raske, vaid ka tüütu ja ebatore. Ühel õhtul hakkasin aga oma garderoobilistest taotlustest mõtlema muusika keeli ja see oli palju lihtsam (ja mõnusam!). Muide, küsimus ei ole praegu üldse otseselt konkreetsetes asjades, mida ma kannan või mis peaks väljendama minu ürgstiili, pigem nägi järgnevalt kajastatav ülesanne ette mõtlemist nendele tunnetele, mis eri riideid kandes mind valdavad.

Mõnes mõttes taanduvad riietega seotud küsimused minu jaoks kahele tõigale, millega ma igapäevaselt silmitsi seisan: ma olen lühike ja ma olen introvert. Selline kombinatsioon tähendab, et ma võtan maailmas väga vähe ruumi. Mida vähem sa maailmas ruumi võtad, seda vähem sul võimu ja kontrolli on. Ühest küljest muidugi probleemid, mis tekivad lühikesel inimesel, kes üritab end kehtestada, kui tekib vastasseis kellegi pikaga. Kehakeel võib häirivalt oluliseks osutuda. Teisest küljest tähendab introvert olemine näiteks seda, et te ei näe kunagi, et ma plärtsataks kuhugi loengusaali, võtaksin sisse koha tooliridade keskel, sirutaksin ühe käe kõrvaloleva tooli leenile, laotaks oma kodinad teisele toolile jne. Midagi sellist teha on minu jaoks sama õõvastav kui avalik esinemine. Ausalt. Ja kui ma siis võtan sisse koha kusagil servas, veel parem – nurgas, lasen kogemata õladki longu, siis ongi valmis üks väike vähe ruumi võttev inimene, kel on alati midagi öelda, aga kes ei tõsta kätt, et midagi päriselt öelda. Vaadake järgnevat TEDi videot. Lõpp kiskus tundlevaks, aga muidu oli väga täppi.

Kuid nüüd jõuan oma jutuga riiete juurde. Sest kui mul on õiged riided seljas, siis hakkavad mu silmad peas põlema, ma võin seintest läbi murda ja üldse ulmelisteks asjadeks võimeline olla. See on vist see, millest Amy Cuddy eelnevas kõnes rääkis: mitte ainult kehakeel ei mõjuta seda, kuidas teised sind tajuvad, vaid sa võid kehakeelega mõjutada seda, kuidas sa ise ennast tajud. Õiged riided on minu power posing, need panevad mu testosteroonitaseme tõusma ja kortisoolitaseme langema, Küsimus ei ole mingis alfa-olemises, vaid vist pigem enda üle kontrolli saavutamises. Näiteks üks asi on avalikult esinedes mingit bossi mängida ja üleolev olla, teine asi on esitada hästi oma kõne, mis oli jumalast selge kodus harjutades, aga mis ebakindlana esitades pekki võib minna. Eelmisel nädalal esinesin sõnavõtuga umbes sajale inimesele ja ma olen täiesti kindel, et mul oleks paremini läinud, kui ma ikkagi kleidi oleks selga pannud. Igatahes. Kui ma päevasel ajal oma lemmikriietes olen, väljendab mu tundeid järgnev lugu.

Näiteks siin on üks mu lemmikuid päevase aja kleite.

Nojah, näo järgi ei ütleks, et midagi lemmikut seljas on. Tegelt oli kõik chill.

Lemmikriided õhtusel ajal tekitavad aga sellise teovõimsa tunde.

Aastal 2005 jalutasin Tartus mööda Vanemuise mäge üles, kui üks keskealine mees mulle ütles: “Neiu, teil sukasilm jookseb! Aga ei ole midagi, väga ilus on!”. Teine kord oli mul Tartus tähtis päev ja olin omale sukahoidja selga ajanud. Nagu poolel teel sihtkohta selgus, oli see liiga lai ja vajus järjepidevalt alla. Selliseid markantseid juhtumeid on teisigi ette tulnud, kuid praegu need ei meenu. Kuid analoogsete hädadega seisan ma sageli silmitsi praeguselgi ajal. Küll keerleb seelik seljas ja tõuseb üles, küll on sukad katki, küll võtab kleit avalikus kohas tuule alla, sukapüksid vajuvad alla jne. Kirjutab inimene, kes on pikali kukkunud, sest seelik oli liiga kitsas, nii et siin pole midagi imestada. Ühesõnaga on probleemiks kontrolli puudumine. Sel põhjusel vihkan ma kihiliselt riietumist ja igasuguseid tilbendavaid asju, sealhulgas reeglina ka ehteid. Halvasti tundmise riietus on kenasti kujutatud alloleval pildil.

http://1.bp.blogspot.com/_DF7W30mO25Q/TJos1BXMSII/AAAAAAAAFu8/yl1n0XeaLJc/s400/laaayers.jpg
http://1.bp.blogspot.com/_DF7W30mO25Q/TJos1BXMSII/AAAAAAAAFu8/yl1n0XeaLJc/s400/laaayers.jpg
Pildil kujutatu on täpselt see, mida ma ei taha.

Selle virinaga on natuke vastuolus mu viimane õmblemisprojekt, mis on justnimelt kihilist riietumist soosiv. Pealegi kinnitub see vöö, mitte nööpide või lukuga. Samas oli sellega päris okei ringi käia. Aga näete, praegu mõtlesin selle peale, kas millegi õmblemine on kooskõlas sellega, milliseid riideid mulle meeldib kanda! Nii et arenen!

Aga veel olen ma aru saanud, et ma ei peaks niriseva ilaga suunurgas vahtima “Mad Men’i” 60ndate alguse kleite. Need puhvis seelikuosad ei ole ikka minu teema, olgugi et see meeldiks mulle. Muidugi mõista teeks nad mu füüsilise kohalolu otsemaid suuremaks, aga see ei tööta päris nii. Nii et kui vaadata allaolevat pilti, siis Trudy kleidi asemel võiks unistada Cynthia omast (tegelikult ei meeldi mulle eriti kumbki siin pildil, aga mõte jääb samaks).

(L-R) Cynthia Cosgrove (Larisa Oleynik), Megan Draper (Jessica Pare), and Trudy Campbell (Alison Brie) - Mad Men - Season 5, Episode 5 - Photo Credit: Michael Yarish/AMC
(L-R) Cynthia Cosgrove (Larisa Oleynik), Megan Draper (Jessica Pare), and Trudy Campbell (Alison Brie) – Mad Men – Season 5, Episode 5 – Photo Credit: Michael Yarish/AMC

Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga ühtäkki tabasin end mõttelt, et kui valida, mida paljastada, siis endalegi märkamatult on dekoltee näitamine kuidagi no-no, samas selg ja jalad on okei. Nagu see üsna numpsik kleit Elisabeth Mossi seljas.

http://www.pinterest.com/pin/269793833901563800/
http://www.pinterest.com/pin/269793833901563800/

Coletterie töölehed nägid ette ka oma stiiliikoonide üle mõtisklemist, aga neid mul ei ole. Ainult PJ Harvey tuli meelde, aga ta on lihtsalt ikoonilise tähtsusega. Mul puudub igasugune huvi välja näha nagu tema (see punnitus oleks päris naljakas iseenesest), aga mul on tunne, et parematel päevadel on mul sama võimas tunne kui tal seal.


Riietest nagu ei rääkinudki :) Oih. Võibolla teinekord. Või siis lihtsalt õmblen edaspidi ainult neid hilpe, mis mulle ja mu eluga sobivad. Õnneks käin ma viimasel ajal üsna palju väljas, nii et võin vabalt peokleite õmmelda vehkida :)

3 thoughts on “Garderoobiarhitektuurist

  1. Väga hea lähenemine oma stiilile läbi muusika. Kummastaval kombel mul käib asi samamoodi. On teatud laulud, mis tekitavad teatud tunnet ja just neid tundeid tahaks ka riietuses väljendada. Kui suudan, siis olen justkui võitmatu. Ning kui annan oma emotsioonidele alla ning riietun vastavalt madalseisule, siis riietus võimendab olukorda.
    Loen ka huviga Coletterie postitusi, eriti garderoobiarhitektuurist, kuid pole jõudnud harjutuste läbitegemiseni nii põhjalikult. Samas tahaks, sest olen ise hädas oma riietusega. Mida õmmelda juurde, mida osta, mida vältida, kuidas ma end vaimusilmas ette näen? Jupiti ideed on olemas, kuid tervikut mitte.
    Seega kiidan Sind ettevõtlikuse ja põhjalikkuse eest! Jälgin, kuidas Sul läheb ning loodan, et ise julgen võtta selle analüüsitee ette. Kokkuvõttes peaks ju suureks kasuks tulema. ;)

    Like

    1. Ma arvan, et see ettevõtmine on vaeva väärt, sest lõpuks peaksid ju õmblemata-ostmata jääma asjad, mida nagunii vaja pole. Aga mai tea. Coletteries on asjad nii põhjalikult ette võetud, mul on tunne, et ma ise ei oska ega viitsi nii süvitsi päris minna.

      Like

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s