Kuidas oma kehaga rahujalale saada? Hakka õmblema!

Ise endale riideid õmmeldes või lastes teistel endale õmmelda, ei saa oma kehast mööda ega üle vaadata. Kui sa hakkad vassima ja ei taha tõele näkku vaadata, pole sel kõigel üldse mingit mõtet ja võib naasta number väiksemate riiete juurde, mis “varsti raudselt selga lähevad, sest ma ausõna homsest enam kooki ei söö”. Esimest korda käisin õmbleja juures 15-aastaselt, kui oli vaja, et too mulle põhikooli lõpetamiseks seeliku ja pluusi õmbleks. Mu tiinekahing pidi väiksemat sorti trauma saama, kui too vanem daam pärast mõõtude võtmist reipalt mu üle keskmise puusi ja büsti kommenteeris. Ma ei saanud tõenäoliselt aru, et see ei olnud mõeldud mitte niivõrd hinnangu kui faktina. Mõõtude võtmine on ka pärastises elus ebamugavust tekitanud, kuigi eks ma olen ikka vähem või rohkem aru saanud, et õmblejal ei ole mu mõõtudest suurima tõenäosusega sooja ega külma. Probleemid tekivad ennemini siis, kui mõõdulinti nähes kõhu sisse peaksin tõmbama ja pärast esimeses proovis kleit selga ei lähe… Igatahes tahtsin selle minevikuhõngulise sissejuhatusega jõuda teemani, mis on mind eriti akuutselt vaevanud sellest ajast alates, kui ise õmblema hakkasin: kuidas on endale riiete õmblemine muutnud mu nägemust enda kehast. Olen üsna palju ringi tuuseldanud blogides, kus seda temaatikat käsitletakse ja panengi siia ritta mõned mõtted, mida järgnevalt lahkan ja mille kaudu sellele kehateemale lähenen. Osa mõtteid läheb ümberlükkamisele, osa takkakiitmisele.

Mul on midagi viga, sest ma ei leia poest midagi, mis mulle selga läheks

Kui vaadata igasuguste keskmiste tabeleid või riideid, mida poes müüakse, võiks jääda mulje, et ma olen ekslikult valedest juppidest kokku pandud. Ma olen keskmisest 10 cm lühem, mu büst on normist 2 numbrit suurem ja mis läheb tagumikust üle, lotendab kõhu kandis ja vastupidi. Pükste või seeliku lühemaks tegemine on muidugi kukepea, aga katsu sa kleidi vöökohta õige koha peale saada või leida eest nööbitavat pluusi, mille nööbivahed avalalt ei haigutaks. Lisa siia veel ühest ruutmeetrist väiksem proovikabiin mingi kasvuhooneliku kooljavalgustusega ja vaata siis ennast seal, kõht peaaegu vastu peeglit ja katsu sotti saada, kas see asi hilp kõlbab selga panna või mitte. Siin ja praegu seda kirjutades tunnen ma, et süüdi on minuvälised asjaolud: riietel puudub seos tegeliku eluga ja proovikabiinid on väiksed nagu loomakaitsjate filmides näidatavad kanakuudid. Ometi on seal kohapeal väga lihtne ennast vihkama hakata, kui ühest kohast midagi üle värvli punnitab ja teisest kohast lisapolsterdust vajaks, rääkimata imelikust vaatenurgast, mis tuleneb kabiini kitsikusest.

Mis juhtub ise riideid õmmeldes? Esiteks on siililegi selge, et vaid väike õnnelik osa inimkonnast ei pea lõikeid muutma ja saab need kohe hopsti riieteks õmmelda. Ülejäänud seisavad silmitsi faktiga, et kui nüüd silm kinni pigistada, on õmblemine sama mõttetu kui valmisriiete ostmine, sest istuvus tuleb mingi sama keskmise järgi, mis H&M-is (sel pole mõtet praegu peatuda, et lõigete suuruste süsteemil pole vist palju ühist valmistoodete süsteemidega). Kui siis ikkagi kõik üle lasta ja puusalt tulistada kleit, mis hästi ei istu, siis vähemalt mina ei mõtle, et mu keha on soerdlik. Mõtlen hoopis, et olen laisk ja ohmu, et selle vaeva ette võtsin, kui oli ette teada, et tulemus suure tõenäosusega kööbakas on. Mõtlesin millalgi sellest kingituste pakkimise kontekstis. Jah, ebamäärase kujuga sokke on halvem pakkida kui täiuslikku pakkimisobjekti, raamatut, kuid see ei tähenda, et sokid tingimata halvem kink on.

Kehad on isesugused

Karen: Once you start making your own clothes, you realise that your body is bespoke. I have one shoulder lower than the other, a narrow upper chest and a thick middle. Did I know any of this before I began sewing? Kind of, but I’d never taken much notice. Once I began sewing, I suddenly realised why one bra strap always slipped off my left shoulder, because that shoulder is wonky.

You realise that every single one of us has a most exclusive body. On a daily basis, I read sewing blogs from gorgeous women lamenting their lack of bust, too much bust, short height, tall height, rounded behind, no behind.

Õmblusringis sain kirja panna 20+ mõõtu, mis mu keha iseloomustasid. Nii mõnigi neist hälbis normist ja õpetaja andis mulle lahkesti teada, kui selgus, et midagi tuleb tavalisest teisiti teha, sest mul on laiad puusad (kokku neli sissevõtet seeliku seljaosale, anyone?), üle ootuste sirge rüht vms. Aga jällegi, need on pelgalt faktid, mitte hinnangud. Need on tööriistad, mingid asjad, mis tuleb valemisse panna, ja kogu lugu. Ma ei mõtle neist nii nagu liiga madalast hemoglobiinitasemest või üle käte läinud vererõhust. Mu keha ei nõua mingit sekkumist, kõik on juba päris hästi. Ja ma ei ole mingi erand. End mõõtes või mõõta lastes tuleb kindlasti ilmsiks pikkusi-laiusi-kõrgusi, millele sa enne mõeldagi ei osanud. See aga ei tähenda, et leidsid uue asja, mille pärast end materdada. Nii saab hoopis targemaks ja osutub võimalikuks teha veel paremini istuvaid riideid. Kõigi nende lõikemuudatuste jaoks netis surfates tuleb ka lagedale, et õmblejatel ei näi probleeme olevat oma hälvete avaliku arutamisega. Või on asi selles, et probleemidega õmblejad ei võta sõna?

Enesega rahul olemine pole sama, mis tervislik olemine

Erika: Why does it so often seem like it has to be one or the other? Why does exercise and eating healthy have to be lumped together either with “healtfreaks” or anorexia? Why does being proud of your body these days mean not taking care of it? Why can a girl not like her body as it is, but work a bit to maintain it?

Kate in Belgrade: My thoughts are in line with Erika’s. I also have the feeling that American women haven’t found a connection between loving themselves and taking care of their bodies. A friend of mine delicately tried to ask me about this, and I didn’t know what to answer. I think that in this regard, we can learn something from women in other parts of the world who do not despise their bodies or flaws, but care for themselves as one would care for a fine automobile. You take care of a fine car not because you secretly loathe it, but because it’s your pride and joy.

See on muidugi eriti huvitav probleem, aga teema helluse tõttu ei julge ma eriti sõna võtta. Ma ei ole plus size, kaalu ja pikkuse suhte järgi otsustades pigem keskmine keskmine, aga noh, kunagi sai Colette Patterns tümitada, kuna kellegi meelest olid nende modellid rõvedalt suured. Mõtlesin millalgi, et õmblemine toob võib-olla kõige rohkem rõõmu neile, kellega on juba tegelikult kõik hästi, lihtsalt nad ise ei tea seda. Plus size‘iga on näiteks see häda, et kõigist uutest poppidest indie lõigetest pole alati pluss-suurusi saada ja nii võib jälle tabada see heidiku tunne, mis riidepoes sageli varitseb. Kommentaariumides sõidab see temaatika tihti kuhugi fat acceptance‘i liikumisse sisse ja ma ei tea sellest põhimõtteliselt midagi. Muidugi, ma arvan, et keegi ei peaks end vihkama oma üle-, ala- või misiganeskaalu pärast, aga kusagil seal fat acceptance‘i kandis on “fit is the new skinny” vastand ja mulle ei istu selle skaala kumbki ots. Teate, väga segane jutt tuli, aga keskenduge neile kahele kleebitud kommentaarile, mis võtavad kokku selle, mida ma ise öelda ei osanud.

Enesepresentatsioonist internetis

Gertie: Another thing to consider on this topic: as women who sew and blog about it (or post pictures of ourselves wearing our creations on Pattern Review or Burdastyle), we are putting images of our bodies out there in a way that can feel very vulnerable. I suppose that’s why we use some of this negative self-talk: to try to lessen this anxiety and as a preemptive defense against people who might judge us.

Ma olen püüdnud seda negatiivset self-talk‘i kontrolli all hoida ja ma ei taju end haavatavana, kui ma endast siia kümnete kaupa pilte postitan. Mõnes mõttes pigem vastupidi. Meenuvad Doris Kareva luuleread: “Kui kõnelda üksainus kord, / on vastutus nii suur, / et ükski sõna ei näi väärt, / et öelda.” Ütleme nii, et kui endast ainult üks pilt internetti panna, kaaluksin ma seda palju tõsisemalt, kui blogi piltidega üle ujutades. Siin on pilte parematest ja halvematest päevadest ja nende keskmine ma olengi. Ma ei ole tahtnud, et meie blogi oleks mingi udupiltidega ajakiri, kus kõik on tolmuvaba, sile ja muidu veatu. Sellised “nii muuseas” täiuslike elude kajastused ajavad mind isiklikult pigem närvi, sest see on maailm, kuhu ma ei kuulu (väga ei igatse ka, tundub keeruline).

Nonii, alustuseks aitab küllaga. Ehk on teil midagi omast kogemusest juurde kosta?

PS Kehade asjus väärib lugemist Susan Bordo teos “Unbearable Weight: Feminism, Western Culture, and the Body“. Mul jäi see paraku pooleli, aga blogi vaikne kaasautor Janika on selle läbi töötanud. Loodan, et ta viitsib erudeeritud sõna sekka öelda!

9 thoughts on “Kuidas oma kehaga rahujalale saada? Hakka õmblema!

  1. auntymaimu

    Oeh.

    Kust ma alustan?

    Eesti naine on täpselt selline nagu iga teine – muretseb ja põeb üleliia.
    Paar aastat tagasi sai Tallinnas naiste rätsepana töödatud. Iga naine kes mõõte andma tuli, tõmbas kõhu sisse ja päris mis numbrid sinna paberile kirja sai. Muretses, et on paks. Ja siis kui mina ütlesin, et puusa ümbermõõt 110 on täiesti ok ja paksusest pole siin küll vaja rääkida solvuti. Nii mõnigi tuli eimesse proovi pisemate ümbermõõtudega mis olid teiseks prooviks aga endiseks või halvimal juhul veel suuremaks paisunud.
    Meeste rätsep oli tore olla! Mõnis silitas oma Saku lihast nii rahulolevalt proovis! Ei vingunud keegi oma talje ümbermõõdu üle. Pigem öeldi juba eos ette et teeme selle pintsaku tiba avarama ma lähen ju ikkagi pulma ja saab head paremat. Naised aga tahtsid et kõik oleks ikka väga ümber.

    Mina olen isiklikult enesehinnangu ja body imagiga olnud jännis rohkem kui üks kord elus.
    Varajases puberteedis meenutasin poisse oma klassis – pikk ja peenike. Kui teistel tüdrukutel hakkas kasvama tiss ja puus jäin mina ikka selliseks lamedaks vaata kust poolt tahad. Olin ikka teiste tisside peale vääääga kade XD
    20nendtate esimese pooles paisusin 79 kiloseks. Vat olin ema! Oli tissi ja oli puusa!
    Kui vasika iga läbi sai jäin vahemikku 52-58 kg. Mis on ikka päris vähe 177cm pika naise kohta. Olen jooksnud arstide vahet kui günekoloog ütles et ega saagi rasedaks jääda kui lapsel pole “ruumi” kuhu tulla. Pool aastat peale täpseid ükeskirjutusi ja kaalu kõikumise jälgimist jõudsime perearsti ja toitumisspetsialistiga ühele meelele – ma olengi selline- pikk ja sale.
    Põdesin pärast naiste arsti väljaütlemisi ikka pikalt, peas igasugu tobedad mõtted.
    Parim osa oli ikka see kui perearst mind igaks juhuks psühholoogi juurde saatis et äkki ma valetan ja olen ikka toitumis häirete küüsis.

    Nüüd olen oma kehaga enam vähem rahujalal. Vahel ikka vihastad kui kleidi lukk kinni ei lähe või on raske vaevaga õmmeldud korsetkleit rinnus jälle avaraks jäänud. Ja see kas ma võtan burdast maha suuruses 36 või 38 lõike ei aja mind enam juba ammu marru!
    Ja kook on nämma ja kui šhokolaadi osta tuleb ikka see suurem tahvel võtta! Ning kohukesi tuleb manustada aga mõõdukalt. Ja liikuda soovitaks kah. Käi trepist!

    Like

    1. See teema on mindki mitmeid kordi mõtlema pannud. Ma pole kunagi sale olnud (peast alati kõige paksem), aga praegu mõtlen, et kui 167 cm pikkuse juures kaalusin 65 kg, oli see ikka super. Praegu on asi sellest ikka kaugel. Aga ma ei muretse, sest kuidagi on mu enesehinnang väga kõrge ja mu elukaaslane armastab mind täpselt nii nagu ma olen. Eks see, kuidas sa enda kehaga rahul oled, sõltub ka inimestest su ümber – kui kõik rõhuvad saledusele ja ideaalsusele, siis pole ime, et ise end lörriläinuks hakkad pidama. Põhiline on tervislikult toituda ja trenni teha piisavalt, et enda kehas mugavalt tunneksid ja jõuaksid tegeleda asjadega, mis meeldivad. Kui see osa on kaetud, siis pole vahet, mida teised ütlevad :) Iselooma peab kah muidugi olema.

      Burda ja üleüldse riiete suurusnumbrid mind ei häiri – ma kannan nr 38 teksaseid, Burdast ajan maha lõike suurusele 44, särke on suuruses XS-L – ilmselgelt näitab see, et mingit ühisest suurusnumbrite süsteemist võib ainult unistada. Ma tean kindlalt, et Itaalias olles pole mul mõtet alla L suuruse riideid üldse vaadata, USA-s aga jääb teinekord XS ka suureks. Burda mõõdutabel läheb pigem sinna Itaalia suuruste poole, Ottobre järgi olen 38, NewLook kleidi tegin 36 ja pidin iga õmbluse pealt veel sisse võtma.

      Siis nende lõigete muutmisest – FBA on täiesti tavaline muutus rinnakamatel naistel; näen, et USA blogides kirjutatakse alati see juurde kui on õmblemisel see tehakse. Sellest ma saan aru ja mõistan, et tuleb teha. Aga samamoodi nagu mu õmblemise õpetajad on öelnud – sellele, et üks õlg madalam/ üks jalg lühem on, ei tohiks väga palju tähelepanu pöörata lõigete muutmisel. Nimelt kui hakkad meelega üht säärt lühemaks tegema, üht õlga kitsamaks, jääb see palju rohkem näha. Parem valik on õmmelda täpselt sinna keskele – sääred nii, et üks poleks ülearu pikk ja teine lühike vaid selline keskmine kuldtee valida – mõlemad sama pikkusega. Ma ei oska seda paremini lahti kirjutada, kuid see on minu jaoks väga loogiline ja mõistlik.

      Lisaks – 4 kokkuvõtet tagumiku peal pole midagi imelikku :) Laiem ja kitsam kokkuvõte oli nii mõnegi seelikul, kes Rahvaülikoolis Saima Reedi käe all õppimas käisid ja minu meelest annab see palju rohkem vormi ja kangas ei kisu. Lisaks värvel kaardus (me lõikasime küll sirge värvli, kuid tugevduspaela üles äärde triikides/aurutades tegime selle kumeraks – ma peaks sellest enda blogis kirjutama). Pealegi – nii kena kui naisterahval siiski on tagumik ja ma tean, et need kellele loomult seda antud pole, teevad mida iganes,et saada (isegi spets padjakestega aluspesu on mõned nõus kandma). Nii et pole häbeneda mitte midagi ;) (Puusaümbermõõt 106 omanik).

      Siis endast piltide blogisse lisamise osas: ma ei tunne end haavatavana, kui panen enda blogisse endast pildi enda õmmeldud riietuses. Ilmselt vaatan ja vaatavad teised pigem riietust, mis mul seljas. Samas näiteks FB-sse ma ei kipu üldse pilte panema, lihtsalt ei näe mõtet. Ja kui keegi leiabki, et ma olen kole, paks ja vormist väljas, siis mis see mind huvitab – nende elu järelikult on piisavalt igav, et leiavad aega teisi kommenteerima hakata. Minu probleem on pigem see, et aegvõttega end pildistada on jube tüütu, abikaasa ajab aga mind iga pildistamise ajal itsitama nagu väikese plika ja laps veel ei oska pildistada :D Peaks endale kaugpäästiku muretsema, kuid hetkel leian, et Manni seljas on lihtsam pildistada.

      Lisaks veel siia postituse mõõtu kommentaari lõppu – minu meelest on fantastiline kui igas suuruses naisterahvad näitavad enda seljas õmmeldud rõivaid. Ma väga imetlen näiteks seda naist – http://sewingfantaticdiary.blogspot.com/ Mõni aeg tagasi pidi ta kokku puutuma negatiivsete kommentaaridega, aga ta tegi väga lihtsalt selgeks, et teda see ei huvita :)

      PS. Tore, et sa viitsid ikka erinevatel teemadel kirjutada. :)

      Like

    2. Eks ta ole – igaühel oma rist kanda! Oma keha aktsepteerimine oleks arvatavasti palju lihtsam, kui väljast ei tuleks neid signaale, et midagi viga on. Ega need tuututajad muidugi alati ei tajugi, millise põntsu nad panna võivad. Ma arvan, et näiteks mina olen palju ebakindlusi üle võtnud oma ebakindlatelt ligimestelt, kes ei pruukinud võib-olla tähele pannagi, et kõik see kaaluneedmis- ja puusapõlgurlusjutt 8-aastasele minule tükiks ajaks meelde jääb..

      Like

      1. Õmblusmamsel

        Iga inimese keha on teatud määral kööbakas. Peale erineva õlakõrguse on tavaliselt ka puusad erinevad. Ka mina olen teksaseid proovides tundnud end kui matsakus ise. Vöökoht lotendab, aga kintsu topi seebiga. Peale selle on ülemise ja alumise osa vahe mitu numbrit. Endale tehes kulub lõikeõpetus marjaks ära. Tavaliselt ei lõika ma kunagi midagi üks ühele lõike järgi välja, vaid muudan seda kohe alguses oma keha järgi. Sobiva riietusega võib teha imesid ja nii mõndagi rasva visuaalselt pea olematuks muuta.

        Like

  2. Kusjuures ma arvan, et küsimus ei olegi mitte niivõrd peki olematuks tegemises, vaid asjaolus, et parajad riided kaunistavad kandjat lihtsalt kõige rohkem…

    Like

  3. Elo

    Keskmiselt lühemana ja eesrindlikumana olen lugematu arv kordi proovikabiinis masendunud.
    Iga kord saan ma aru kui totter see on aga ikkagi on täitsa nutune kui päriselt ka on uusi pükse vöi mantlit tarvis ja midagi ei istu.
    Kunagi lugesin mingist naisteajakirjast ühest naisest, kes tutvustas oma garderoobi ja oli loomulikult igatpidi äge ja moodne. Tal ei olnud riidekappi ja köik riided olid toas stange peal kuna köik olid justkui omaette kunstiteosed. Ja riideid oli vähe. Loomulikult ei ole päris elu nii glamuurne ja väljaveninud t-särke ja dresse on ka vahest vaja, aga mul tekkis ka tahtmine köndida ringi ainult kunstiteostes. Ja kusagilt H&M-ist vöi Montonist neid ei saa. Ise ömmeldes saaks. H&M oleks muidugi palju lihtsam. Eriti kui terve pluusi vöib saada odavamalt kui kangapoest meetri kangast, mis on täiesti ebaloogiline.

    Igatahes umbes neli kuud tagasi hakkasin ma suure hooga kleiti ömblema. Algus läks kiiresti ja valutult aga viimased kolm kuud on kleit altääre ömblust ja löppviimistlust oodanud. Burda suuruste järgi oleksin pidanud 42 suuruse löike järgi ömblema. Esimene möte oli loomulikult, et ega ma nüüd niii suur ei ole ja teeme ikka sellise kesmise 38 järgi. Ja tegingi selle 38 järgi eirates köike fakte, mida möödulint näitas. Seekord läks önneks ja kleit läheb selga. Rinnust natuke pitsitab ehk. Täiesti arusaamatu, kust selline numbrikategooriates mötlemine on tulnud…

    Üks ahhaa-möte, mis mul ömmeldes pähe tuli, oli see, et ömblemine on ka vaimselt väga arendav. Üle väga pika aja ömmeldes märkasin, et olen palju kannatlikumaks muutunud. Suutsin kriitilistel hetkedel taltsutada meeleheidet ja ei läinud üldse närvi – see oli minu jaoks köige suurem töö vöit. FBA-st kuulsin ma esimest korda sinu blogist ja proovisin teha ka aga selle jaoks kannatlikkust veel ei piisanud.

    Nüüd ma juba mönda aega valmistun ära viskama neid ehk ma kunagi panen selga riideid, et teha ruumi täiuslikult isuvatele kleitidele.

    Ps! See blogi on väga inspireeriv.

    Like

    1. Oh, mind inspireerib ja innustab see nii väga, kui mu kirjutatu kedagi inspireerib. Tõesti väga lahe tunne.
      Ma olen ka täheldanud seda kannatlikkuse suurenemist. Kui midagi vussi läheb, siis ma seda asja ikka kohe maha ei kanna, vaid katsun olukorda parandada. Ja ma arvan, et kui suudad õmblemises kannatlikum olla, suudad seda ehk ka teistes olukordades ja see võib ju päris kasulik olla.
      FBA ei ole tegelikult üldse keeruline, kui just mingi ulmekeeruline lõige ei ole. Tuleb lihtsalt julgelt kleepida ja lõikuda. Usun, et kui järgmisel korral seda proovid, tuleb juba kõik välja, sest olgem ausad, su õppimisvõime on riigipiire ületavalt kuulus :)

      Like

  4. Pingback: Klassikaline aastalõpupostitus | Kohustuslik Tegevusvabadus

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s