Alati ei saa kõik hästi lõppeda

Põhjuseid, miks olen maha saanud õmblemistöödega, mis näevad pealtnäha välja nagu pärisriided, aga mida ometi kanda ei saa (või okei, mõnd saab, aga see midagi on väga valesti tunne kummitab igal sammul):

  1. oma mõõtude ülehindamine – olen pidanud korduvalt tõdema, et oma peas on mu mõõdud tegelikkusest umbes 20% suuremad;
  2. ebaõnnestunud kangavalik;
  3. ebatäpsus (vt ka 1., 4., 5. punkti);
  4. kiirustamine ja laiskus (vt 1., 2., 3., 5. punkti);
  5. tegeliku elu ignoreerimine (nt nii kitsas seelik, et kukun, või nii lai seelik, et ajan asju maha…).

Ma ei oleks sellist edetabelit siia teinud, kui mu nädalavahetuse õmblemisprojekt pekki poleks läinud. Kuna mulle kangesti meeldis kangas, mis viimasest kleidist üle jäi, aga seda nii vähe oli, otsustasin miniseeliku teha. Kuna kangast tõesti vähe oli, planeerisin värvli võrdlemisi madalale, sest muidu oleks asi natuke liiga mikroks kiskunud. Kasutasin oma seeliku põhilõiget, tõin vööjoone vist 5 cm allapoole ja joonestasin uue värvli. Kuna kangast oli vähe, koosneb värvel mitte kolmest, vaid neljast tükist, aga see polegi asja juures nagu kõige nõmedam. Nõme on see, et seelik on täiesti ebaparas. Proovisin küll selga enne luku taha õmblemist, aga kui sellega ühele poole sain ja värvel ka korras oli, proovisin selga ja see pidi puhta alla vajuma. Egas midagi, harutasin värvli otsad ja luku üles ja tegin uuesti. Ikka oli kõik kuidagi imelik. Külje pealt vaadates oli siluett, hm, ütleks, et maskuliinselt kumer. Ega seegi ilmselt normaalne polnud, et ma tagumise keskõmbluse juurest kokku võtsin. Ei viitsinud lihtsalt värvli koos abiõmblustega täies ulatuses lahti harutada.

Ainus tore asi seeliku juures oli luku õmblemine, sest kujutage ette, lugeja Maimu saatis mulle peitluku õmblemise talla! Mis siis sellega viga lukku õmmelda. Lugeja Liisi tõi mulle just kotitäie õmblemisnodi, nii et võtab kohe päris tummaks. Kui tavaliselt teevad kirjutajad lugejamänge ja loosivad auhindu välja, siis mul on suisa nii hästi läinud, et lugejad mulle kingitusi teevad. Olen meelitatud ja tänulik!

Nagu näha juuresolevalt pildilt, on seal päris imelik olukord. Kui alläär paremini näha oleks, siis kahvatuksid selle ees kõik ülejäänud puudujäägid, aga õnneks vist pole.

Igatahes läheb see seelik mahakandmisele. Vahva algus küll uuele õmblemisaastale. Samas tahaksin lõpetada (ja uut aastat alustada) optimistliku tooniga: olgugi, et sageli läheb asju valesti, suureneb järjekindlalt õnnestunud asjade hulk. See vist ongi kogu selle postituse moraal. Nii et ma väga ei nuta :)

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s