Detsembri ringvaade

Minu jaoks detsembri olulisim sündmus ilmselt õmblusringiga lõpparve tegemine. Kuigi septembris esimesi kordi seal käies ei tekkinud ahvivaimustust, mida ma millegipärast suvel oodanud olin, läks nädalatega aina paremaks ja lõpuks oli muidugi väga kahju ära tulla. Aga mul on viimastel kuudel olnud nädala sees ainult reede õhtu regulaarsete ürituste vaba ja see on olnud väsitav mitte ainult mulle, vaid ilmselt ka Sillule, kes peab oma aega kulutama kaubanduses produktide järel käimisele ja kodustele talitustele sel ajal, kui ma õmblusringis tšillin. Igatahes sain ma ringist kätte selle, mille järele läksin: mul on nüüd enda mõõtude järgi tehtud seeliku, pükste, pluusi ja varruka põhilõiked ja nagu selgus, pole neid sugugi nii keeruline teha, kui ma kartsin. Jääb vaid üle saamas mõõduklassis püsida.

Õmblusringis käimisega seostus üks (eba)meeldiv asjaolu, millega elus aeg-ajalt silmitsi peab seisma. Nimelt oli õmblusringis tore aega veeta nende inimestega, kes seal käisid, olgu nad siis gümnaasiumiõpilased või nende vanemad. Samas on võrdlemisi selge, et õmblusringis käimise järgselt nendega läbikäimine on väga ebatõenäoline. Mitte et ma ei tahaks nendega läbi käia, aga sellises olukorras see tavaliselt nii läheb. See juhtub vist eelkõige sellises keskkonnas, kus on inimesed, kes veedavad koos aega mingi neid ühendava huvi tõttu (meenuvad fotograafiaring, vene keele kursused, suvalised keeletunnid ülikoolis jne), ja kui kõige ülejäänud osas on osalejad pigem rohkem kui vähem erinevad. Siinkohal tervitan Tiinat, kes mind viimases tunnis oma muusaks nimetas, ja Getterit, kellega me õpetaja õhutusel isegi telefoninumbreid vahetasime, kuna selgus, et ma võiksin teda kirjandikirjutamises aidata ja tema mind õmblemises.

Detsembris ei saa paraku üle ega ümber jõulukinkidest. Olen tänavu väga hästi ette valmistunud ja pea kõik kingid on mul juba tükk aega olemas olnud. See kõik on muidugi täiesti ebahuvitav nii teie kui ka minu jaoks, aga tegin sellest juttu, kuna üks kink on erilisem kui teised. Kuna see ei ole saladus, võin siingi öelda, et Sillu saab mult kingiks Albioni lõike ja lubaduse see jakivariandis talle valmis õmmelda. Eesmärk on sellega valmis saada enne ta sünnipäeva, mis on märtsis.

Lubadus on muidugi ambitsioonikas, kuna ma pole veel ühtegi üleriiet kunagi õmmelnud, aga see ei tundi eriti keeruline, kuna jakk on voodrita. Kaalusin ka Negroni särgi õmblemist, aga õnneks tahtis kandja rohkem jakki. Mulle sobib jaki õmblemine selle pärast ka rohkem, et põhimõtteliselt on see androgüünne lõige ja ma võin sellise endale ka õmmelda. (Kuigi kahekesi kõrvuti samasuguse jakiga käimine oleks päris jube vaatepilt.) Jaki lõige koosnes muide vist umbes 70-st leheküljest, mantliversioon lausa 88-st. Õnneks oli võimalus ekspluateerida oma head insenerist venda, kes selle kolmel leheküljel välja sai printida. Aja- ja närvivõit missugune.

Rääkides meesteriiete õmblemisest, siis varem või hiljem seisab mul tõenäoliselt ees seeliku õmblemine. Jah, meesteseeliku. Lausa kaks meest on selleks soovi avaldanud. Teoreetiliselt on see vist lihtne, sest kõhu ja puusa vahel pole selliseid kurve nagu naistel. Kuid mul pole õrna aimugi, milline see olema peaks, et lõpptulemus debiilne välja ei näeks. Kui vaadata pilte seelikutes meestest, siis reeglina on tegu modellide, hipsterite või geidega, ja ma ei oska hästi ette kujutada, kas ja kuidas vähem ekstsentriline hetero mees selle välja kannaks. Marc Jacobsi seljas võib ju kõik tore ja kena olla, aga…

Nii et pean veel eeltööd tegema. Kui kellelgi on nõuandeid, kuidas väärikat meeste casual-seelikut teha, andke tuld. Minu meelest on see tabu, mis väärib murdmist.

Nüüd paar linki, mis mu tähelepanu on pälvinud.

The Uniform: A Philosophy of Dress – Artikkel, milles vaadeldakse kolme inimest, kes on valinud endale uniformi, mida nad vähem või rohkem järjekindlalt aastaid kandnud on. Olles jõudnud selgusele, mis kõige paremini selga sobib, ja ainult seda kandagi, saab hoida kokku palju aega ja alati hea välja näha. Kunagi ei teki muljet, et seljas on valed riided, mis ei sobi. Mina sellega hakkama ei saaks, kuigi mingil määral peaksin nendest põhimõtetest lähtudes küll korrektuure tegema selles, mida ma õmblen. Igatahes huvitav lugemine.

By Hand Londoni kodukal on väga käepärane veebirakendus, mis arvutab õmbleja eest ratasseeliku parameetrid ja kangakulu. Ma lootsin kunagi ise sellise teha, aga nagu näha, jokutasin liiga kaua.

Simple Sew Patterns – Uued lõiked Suurbritanniast. Päris igavad teised, kui aus olla. Kõik lõiked 7.50£ ja postikulu UK-st väljapoole 5.50£.

Ostsin UK Amazonist Bonnie Englishi “A Cultural History of Fashion in the 20th and 21st Centuries“. Rahva Raamatus maksab 23.70, Amazonist tellides oli koos postikuluga 15 või 16 eurot. Teos on sisuliselt kõrgkooliõpik, selle aasta väljalase, raamatu “A Cultural History of Fashion in the Twentieth Century: From the Catwalk to the Sidewalk” täiendatud väljaanne. Tundus paeluv, kuna mis moodi puutub, ei huvita mind mitte niivõrd selle valdkonna kunstilised, vaid kulturoloogilised ja sotsioloogilised aspektid. Kui ükskord läbi saan, raporteerin elamusest siin ja lugemisblogis.

3 thoughts on “Detsembri ringvaade

  1. Ma olen õmmelnud meestele natuke üle kümne seeliku – šoti seelikud kõik, ruudulised, volditud (5,6m kangast igas seelikus muide, kui mu mälu mind ei peta) ja hõlmikud nahkrihmadega kinnitatavad. Meestele on seelikut kukepea õmmelda – puusa ja talje vahe on väike ja ahter on ka ju lame enamasti. Jant algab seal, kus mees on endale õllekõhu kasvatanud. Siis on igavikuline küsimus platsis – kas seelik läheb kõhu peale (päris õudne) või kõhu alla (siis ripneb see jälle eest pikemalt allservas kui tagumine alaserv). Aga loodan, et sinu seelikuihalejad on õllekõhuvabad!
    Meenub veel üks noormees, kes uhas terve suve linase pika seelikuga ringi käia. Külgedel olid pikad lõhikud ja puha. Ütles, et ei taha pükse enam nähagi, nii mõnus on! Talvel muidugi nii mõnus pole, sest mis mehed sinna alla panevad – sukapüksid või? Marc paneb jah valge soki ja Prada kinga (viimasel pildil), aga siinkandis külmuks ta kringliks, selge see.
    Ootan huviga eestimaist versiooni igatahes!

    Like

  2. Seelik (ja kleit) ongi lihtsalt nii palju mõnusamad kui püksid, nii et minu meelest täiesti ebaaus ja diskrimineeriv, et mehed nende kandmise rõõmust üldiselt ilma jäävad.

    Like

  3. Pingback: Täitmata lubadused | Kohustuslik Tegevusvabadus

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s