Õmblemise eetilisusest ja ökoloogilisusest

Sattusin lugema artiklit, kus muuhulgas võtab sõna Kristiann Boos, kes on naine Victory Patternsi taga. Juttu on sellest, kuidas õmblemine on viimastel aastatel kõvasti populaarsust kogunud ning millest see ajendatud on. Eks muidugi käi läbi ökoteema – nii, nagu inimesed hakkasid huvi tundma, mida nad söövad, on tekkinud huvi selle vastu, mida nad omale selga panevad ja mis nende rõivaste (tegelik) hind on. Olen sellele viimasel ajal mõelnud ja võin käsi südamel väita, et ükski maheteema mind küll õmblema ei pannud. Ma ei ole sellesse teemasse eriti süvenenud, aga kahtlustan, et mu praegune käitumine võib olla isegi keskkonnavaenulikum kui mu tarbimiskäitumine enne õmblema hakkamist. Enne õmblemisega tegelema hakkamist ostsin ma endale mõne uue hilbu võib-olla nii kord kolme kuu tagant. Praegu tuleb ette perioode, kui vorbin riideid tempoga 1 ese per nädal. Peale selle tuleb arvestada neid kangahunnikuid, mis ma endale kokku ostan, aga mille õmblemiseni ma esimese hooga ei jõua. Mis ohud ja jamad üksi kanga tootmisega kaasnevad kuulukse veel suuremad olevat kui need, mis varitsevad vaeseid väikseid töötajaid Aasia megatehastes.

Puhtama südametunnistusega hooplemiseks peaksin vist õmblemisega hüvasti jätma ja keskenduma kas teise ringi rõivaste kandmisele või nende ümbertöötlemisele. Mingil määral ma ikka soetan endale kasutatud riideid, aga väga ei viitsi sellega tegeleda. Ega eriti ei viitsi üldse enam riidepoes frustreerumas käia. Kui mulle poes riided selga ei lähe, tundub asi olevat minus, kui õmblen ise, süüdistan õmblejat :) Kurioosne värk! Olen ka mõelnud, et kui tahta õmblemislaksu saada ilma enda riidekapi lõhkiajamiseta, võiks ju õmmelda teistele. Kes mu siinseid õmblemiskatsetusi näinud on ja vähegi õmmelda oskab, võib muidugi hämmarist silmi pööritada, aga tõepoolest, mõnikord keegi ikkagi nuiab, et midagi õmbleksin. Praeguseni olen vastu punninud, sest olen seda meelt, et asju peaks tegema kas tasuta või täishinna eest. Kui ma aga mõtlen, kui kaua ma mingit asja õmblen ja kui hinnaliseks ma oma vaba aega pean, tuleks isegi lihtsa eseme hind täiesti absurdne. Nii et seni, kuni see lõhe paar korda vähenenud pole, ei taha ma midagi teha. Kvaliteedist ei tasu muidugi rääkida – ma ju näen, millised lüngad mu teadmistes ja oskustes on. Aga kui inimese ainus õmblemiskogemus piirdub öösärgiga põhikooli teises astmes, siis ei pane ta neid puudujääke tavaliselt tähele. Aga lõppude lõpuks on endale uute kleitide vorpimine jube tore, nii et lasen praegu samamoodi edasi.

Tulles tagasi ökoteema juurde, jäin mõttesse, kui nägin Colette Patternsi uue meestele mõeldud sarja lõigete pakendeid ja pakette, millest igaühe alla on vähemalt üks puu magama pandud. Paljud armastavad Colette Patternsit nende põhjalike juhendite tõttu, aga jaki juhiste kaante vahele panemine ja spiraalköitmine tundub natuke juba liialdusena.

PS Tasapisi valmivad mu teksapüksid. Siin kaks pilti esimesest jalgaproovimisest. (Praeguseks olen juba istuvust parandanud ja üht koma teist kokkugi õmmelnud.) Kardan, et lõpptulemus meenutab kangesti 90ndaid, aga esimese ürituse kohta pole hullu.

PPS Soetasin omale kasutatud overloki Brother Lock 640D. Esmamuljed on oivalised.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA Brother Lock 640D

2 thoughts on “Õmblemise eetilisusest ja ökoloogilisusest

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s