Kleidinostalgiast, ajakirjast Käsitöö ja ühest pluusist

Etteruttavalt pean teavitama teid tubaste fotode hooaja algusest. Minu jaoks tähendab see vähem ruumi, kuid seda rohkem välku. Rohkem on oodata ka  moonutusi, sest mu fotokas on kergelt lainurkne, tänu millele tulevad vertikaalsetel piltidel hiiglaslikud pead ja horisontaalsetel piltidel muutuvad servades poseerijad paksuks. Efekt näib olevat seda suurem, mida lähemalt pildistada. Aga mis teha, ega ei hakka lõunapausi ajal ka õue pildistama minema. Kuid nüüd asja juurde.

Võtsin nädalavahetusel puhkust Bleuet’ õmblemisest. Selle asemel külastasin reedel ajakirja Käsitöö toimetust ja soetasin omale tervelt kolm vana ajakirja, kus Anu taiesed lihtrahvale tegemiseks sees on. Olen (nüüdseks juba aastate jooksul) tellinud Anult kaks kleiti ja ühe pluusi. Just mõtlesin, et esimesel kleidil tuleb kevadel viies sünnipäev. See esimene ongi mu lemmik.

Aasta oli siis 2010, kleit polnud veel aastanegi.

Sellega olen ma edukalt läbinud kaks tööintervjuud, olnud ajakirjas ja sünnipäevadel, kunstiteadlaste peol vaimukusi pildunud, Kuku klubis, Levikas ja Budapestis, tähistanud edukat ingliskeelset ettekannet programmeerimisest, ühesõnaga… see kõikvõimas kleit on mulle toeks ja seltsiliseks olnud väga mitmesugustel puhkudel. Oma pea soliidsele vanusele vaatamata ei näita ta veel erilisi väsimise märke ja õnneks olen kõik see aeg ka vähem või rohkem sellises kaalukategoorias püsinud, mis selle kleidi sisse mahub. Ma võiksin sellest kleidist raamatu kirjutada, aga ma õnneks ei tee seda.

Niisiis on Anu rikastanud mu garderoobi imetabaste taiestega ja paljuski tuleb just nende rõivaste poole vaadata, kui mõelda, miks ma õmblema hakkasin. Eks mul oli ennegi enda mõõtude järgi õmmelda lastud asju, aga need on kuidagi erilisemad. Kui ma siis ükskord ise õmblema hakkasin, tundus see kuidagi absurdselt uskumatu, et sellises ajakirjas nagu Käsitöö (heegeldatud seelikut äkki kellelegi? :( ) pakutakse selliseid lõikeid, mille järgi ma saan Anu disainitud riideid õmmelda. Kui ma ükskord õmblemiseni jõudsin, siis hakkas tegelikult lausa tunduma, et ma ei peaks seda tegema – see oleks justkui plagieerimine. Seda enam, et vanad Käsitöö numbrid maksavad 3 eurot tükk. Milline jaburalt väike hind, kui mõelda, mis raha ma rõõmuga luhvtitanud olen nt Deer and Doe lõigete eest. Ma tean küll, et see pole nii lihtne, aga ikkagi tikkus pähe mõte, et jessas, Anu oleks ammu miljonär, kui ta oma lõikeid sedasi turundaks kui Colette Patterns jmt.

Selle postituse jooksul juba kolmandat korda luban asja juurde asuda. Võtsin siis laupäeval ajakirja Käsitöö 2010. aasta suvenumbri ette ja otsustasin teha kõvasti kroogitud raglaanvarrukatega sitikaprossiga pluusi. Prossi ei viitsinud teha. Riide ostsin Abakhanist paari euro eest. Paljud kangad olid allahinnatud ja tuhlasin seal päris agaralt. Näiteks ostsin kosmiliste värvidega lükrat (MIKS KÜLL?). Muuhulgas siis ka tükikese hallika ja pruuni kirjut riiet, mis poes tundus suhteliselt veniv, aga koduteel oli ilmselgelt midagi juhtunud, sest enam see nii palju ei veninud. Tähendab, peaaegu üldse ei veninud! Aga lõpuks ajas asja ära.

Alustuseks tuli kopeerida lõige. Ajakirja Käsitöö lõikeleht paneks läänemaailma mimmid vist kohe nutma, sest see on üleni mustvalge ja pealiskaudsel vaatlemisel on vaatepilt üsna trööstitu. Normaalne inimene seda teha ei viitsiks, aga mina võtsin selle peale punase vildika ja maalisin üle need jooned, mis mulle parasjagu olulised olid. Lõiget oli kohe palju lihtsam kopeerida ja minu närvirahu huvides oli see ajakulu täiesti põhjendatud.

Lõikasin muide number 42 välja. Vanity sizing‘us ei saa neid seal ajakirjas vist küll süüdistada :) Mõneti üllatavalt oli pluus olemas suurustes 36, 38 ja 42. Ilmselt on mingi hea põhjus, miks 40 valikus ei olnud. Õmblemine läks iseenesest üsna ludinal, välja arvatud asjaolu, et mu õmblusmasinal pole vabavart ja õudne piin on varrukaid või püksisääri õmmelda. Kaeluse tegin süsteem balalaika stiilis. Tulemus: napilt läheb üle pea, aga läheb! Lõikasin vist liiga pika kandi selle jaoks, sest see jäi kuidagi püsti… Siis tegin mingit sahker-mahkerit ja sai natuke paremaks. Tegin pluusi vist oma 5 cm lühemaks ja ei lisanud sinna allääredetaili, mis muidu ette oli nähtud. Varrukasuud tulid natuke liiga tillukesed arvestades kanga vähest venivust, aga nagu mainisin, varrukate õmblemine on ilgelt tüütu vabavarreta ja ma ei viitsinud sellega enam tegeleda. Õpetuses ei olnud öeldud, et kereosal tuleb liimiriidega katta need servad, kuhu varrukad kinnituvad, sest muidu venib kõik välja. Õnneks sain vihje ja tegin selle ära.

Tulemus vastab mu praegusele õmblemistasemele: näeb välja nagu pluus, aga pole ikka see päris õige asi. Ikka natuke selline kööbakas. Pakun, et süüdi on liiga palju krookeid kaenlaaukudes ja natuke liiga puine kangas. Minu meelest on kleidid raudselt kõige lihtsam asi, mida õmmelda. Lihtsam kui seelikuid ja eriti palju lihtsam kui pluuse. Aga õmblemine on nii lahe tegevus ja nii kosutav hobi, et isegi sellised ebaõnnestumiselaadsed tulemused ei morjenda mind eriti! Jee! Egas muud, kui ostan parema kanga ja proovin varsti uuesti!

One thought on “Kleidinostalgiast, ajakirjast Käsitöö ja ühest pluusist

  1. Pingback: Bleuet – kaua tehtud kaunikene | Kohustuslik tegevusvabadus

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s