Pükstest, augusti Burdast ja õmblemiskultuurist

Mõtlesin pükste üle ja sirvisin oma õmblusajakirju. Silma jäi Ottobre 2/2010. Olen siiani Ottobrest õmmelnud kaks asja: hõlmikseeliku ja pidžaamasärgi, ühesõnaga väga algelised asjad, mida oli siiski huvitav teha. Kunagi hakkasin üht kleiti tegema, sellega läks KÕIK valesti ja selle tükid seisavad mul juba poolteist aastat kapis. Kõigele vaatamata olen ajakirja suur fänn kas või sellepärast, et nad kasutavad modellidena erinevas vanuses eri suuruses inimesi. Loob parema ette kujutuse sellest, milline mingi asi minu seljas välja võiks näha. Teisest küljest hakkasin kunagi õmblema mingit asja, mis number 52 daami seljas oli normulks, aga millega mina nägin välja nagu… ma ei tea, mis, aga ma ei tahtnud selline välja näha ja jätsin asja katki. Igatahes leidsin ühe pükstelõike, mille üle seni naernud olin, aga mis enam nii naljakas ei tundugi. (Joonis siin nr 10) Äkki läheks selline loosi? Kuigi need võiksid olla kintsust kitsamad ja alt siis laienevad. Ma ei tea, kas see on võimalik sellise lõike puhul?

Püksid Hepburn, Ottobre 2/2010 (http://www.ottobredesign.com/lehdet_js/2010_2/sivut/3.jpg)
Püksid Hepburn, Ottobre 2/2010 (http://www.ottobredesign.com/lehdet_js/2010_2/sivut/3.jpg)

Või siis olid ka säärased püksid, mille võiks pikemaks teha. (Siin joonis nr 10)

Ottobre 5/2011 High Waist (http://www.ottobredesign.com/lehdet_js/2011_5/sivut/4.jpg)
Ottobre 5/2011 High Waist (http://www.ottobredesign.com/lehdet_js/2011_5/sivut/4.jpg)

Ostsin pükste jaoks tegelikult juba kanga ära. Tänan abivalmit lugejat Ruthi, kes teavitas mind kummalisest kangapoest Veerenni 29 hoovis. Läksin sinna reedel, kui nad parasjagu kolimisega ametis olid. Osa asju oli kokku pakitud, aga palju oli veel pakkimata. Kangad olid tõesti odavad, suurem osa 2-3 eurot meetri eest. Oli nii taotluslike aukudega trikotaaži kui ka mingit peenarde katmise võrku vms. Samas müüdi ka mööblit (kuulsin pealt mööblit transportivate meeste keskustelu selle üle, kuidas Ameerikas on ikka palju halvem vangis olla kui Eestis). Üldine atmosfäär meenutas Polymeri või muud jumalast hüljatud industriaalhoonet. Läksin ootuspäraselt ähmi täis, sattusin hoomamatust valikust segadusse jne, lõpuks soetasin mingi tumesinise paksemat puuvillast sorti kanga, mil on justkui reljeefne heeringaluumuster peal ja puha. Müüja arvas, et neist saab talvepüksid. Ega ma neid enne nagunii valmis ei saa, mistõttu mulle sobis.

Ostsin augusti Burda. Peamiselt selle jaki pärast:

Burda 8/2013 Modern Lady
Burda 8/2013 Modern Lady

Ajakirjas oli see nahast ja küljetükid villast. No ühtegi nahkjakki ei hakka ma veel niipea õmblema, aga äkki on võimalik see mingist muustki materjalist kokku klopsida. Jällegi, ma pole kunagi ühtegi jakki õmmelnud ja ma isegi ei kanna eriti jakke, aga see näeb nii kena välja. Pealegi on see Burdas petite suurustes! Samas Burdas on peale jaki veel mitu atraktiivset lõiget, nii et mis muud, kui ootan kannatamatult sügist, et saaks rahus kodus istuda ja omi asju teha.

Ja nüüd paar kirjanduslikku vahepala. Minu jaoks on õmblemine olnud algusest peale väga ideoloogiliselt laetud tegevus, kui nii võib öelda. Kui ikka suurema osa oma elust oled oma keha üle pead vaevanud, mõjub õmblemine väga vabastavalt ja tšakraid avavalt (vt ka blogi Did you make that? pidaja Karen Balli kirjutist Guardianis õmblemise ja suurusnumbrite kohta). Asusin otsima kirjandust, mis käsitleks seda midagit, mis asub õmblemise, kehade, tarbimise, feminismi ja muu säärase lõikepunktides. Sattusin hoopis Susan Bordo teose “Unbearable Weight” otsa. Olen tegelikult vaid 80 lk lugenud, aga oli siiani üsna huvitav, kuigi natuke naljakalt 1980ndaid tähtsustav (üsna ootuspärane 1990ndate alguses ilmunud teose kohta). Praegu on see mul pooleli, sest õnneks pöördusin Esteri poole ja otsisin ingliskeelseid teoseid, mis oleksid varustatud märksõnaga õmblemine. Tuli välja, et Tallinna raamatukogudes on selliseid vaid paarkümmend ja veel vähem on neid, mis mullegi kättesaadavad on (osa on nt ainult Tehnikakõrgkooli üliõpilastele ja õppejõududele laenutatavad). Üks saadaolev teos oli artiklikogumik “The Culture of Sewing”, mis käsitleb mitteprofessionaalseid õmblejaid ja nende õmmeldut 19.-20. sajandi USA-s ja Suurbritannias. Artikleid on nii identiteedi ja klassi kohta kui ka tarbimisühiskonna ja tehnoloogia ainetel.

The Culture of Sewing http://tallinn.ester.ee/record=b1642855~S1*est
The Culture of Sewing: Gender, Consumption and Home Dressmaking
http://tallinn.ester.ee/record=b1642855~S1*est

TÄPSELT see, mida mu hing ihkas! Kahju ainult, et käsitletav lõpeb umbes 1990ndatega. Mulle tundub, et pärast 1990ndate keskpaika on selles valdkonnas omajagu muutunud (vt nt artiklit New Domesticity kohta). Kuigi võib-olla teen praegu täpselt sama, mida ise Susan Bordole ette heitsin ehk tähtsustan lähiminevikku üle. Ei tea. Igatahes on raamat väga huvitav ja olen sealt juba lehekülgede viisi mõttekesi välja kirjutanud (ma ei tea küll, miks või kellele, sest lugemisblogisse nende pistmine tundub kuidagi… vale). Kuna mitu artiklit on väga ühe konkreetse inimese kesksed, tekkis mul mõte, et peaksin kirja panema oma vanaema kui õmbleja loo. See on üks neist asjadest, mis on kõigil meeles, kuni enam keegi midagi ei mäleta ja pole kellegi käest küsida. Mu emapoolne vanaema (1922-1998) oli külarätsepa tütar, kes õppis õmblema oma isa aidates. Professionaalset õmblejat temast ei saanud, selle asemel töötas ta kukest koiduni kolhoosi laudas, aga uneaja arvelt ja pärast 51-aastaselt pensionile jäämist õmbles ta pulmakleite ja -ülikondi, mantleid, kleite ja mida iganes lapsed palusid. Kõik see toimus peamiselt 1950-1970ndatel, mistõttu on tema looga tihedalt seotud kogu too ajastu, kui midagi saada ei olnud jne. Läksin sellest teemast nii leili, küsitlesin juba ema ja vaatasin vanu fotoalbumeid. Kas liigne agarus on ilmne ogarus? Mine tea! Rääkisin sellest kaasblogija Janikaga, temal oli näiteks rääkida oma isast, kes endale teksapükse õmbles. Lahe!

Lõpetuseks mainin, et ajal, mil “doktor on uus baka”, panin mina end kirja Kanutiaia Noortemaja õmblusringi. Täpselt ei kujuta ette, mis siis sügisel sündima hakkab, aga see paistis kõige lihtsam, soodsam ja kiirem võimalus mingisuguste süsteemsemate õmblemisteadmiste omandamiseks.

3 thoughts on “Pükstest, augusti Burdast ja õmblemiskultuurist

  1. Ainuke keda olen oma ihusilmaga õmblemas näinud on minu isapoolne vanaema. Kui veel peris pisike olin, tegi tamulle mitu kleiti ja seelikut. Ema noorem õde on õppinud mass-õmbleja.
    Ja siis tulin mina ja läksin täitsa lolliks ning õppisin meeste rätsepaks. Kahjuks ei olnud see esmane karjääri valik pärast keskooli. Selle avastuse, kui “äge” on meestele õmmelda tegin alles kutsekas peale esimisi tehnoloogia tunde.
    Vaikselt ikka mõlgutan mõtteid et kui mina ühel ilusal päeval lõpuks emaks saan, kas tema või temake ka õmblemisest huvitub…tore ju oleks oma teadmised kellelegi edasi anda ja pisikesel dünastiale alus panna LMAO!

    Like

  2. Esta

    Sa tundud nii sugestiivset õmblusäksi täis olevat, et ma ei kujuta ette, kuidas seda nähes ükskõikseks võiks jääda. Nii et dünastialootust on kindlasti :)

    Like

  3. Pingback: Tegemisterohke, aga saavutustevaene august | Kohustuslik tegevusvabadus

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s