Sport loometegevust tõkestamas

Kuna ma toimetan praegu kirjanduse töövihikut, on mind tabanud pidev tung kõike luulekeeles väljendada. Näiteks praegusele postitusele mõeldes tabasid mind luuleread “Tulin linnast. Lumesadu. / Tööd ei leidnud kusagilt.” (J. Liiv) ja “pigem sültjas kui luine” (V. Jerofejev, keda küll õppekavas pole). Igatahes tulin maalt, lund ei sadanud, aga tunne oli pigem sültjas kui luine ja üldse polnud tahtmist end Belladone kleidi tarvis mõõtma hakata. Oli lihtsalt selline ebatavaliselt paks olemine. Aga ma lubasin endale, et püüan seekord hästi kenasti ja täpselt kõik teha, sealhulgas lõpuks ometi kleidi ülaosale full bust adjustment teha jne. (Kui ma lugema hakkasin, mis selle tegemisele viitab (kõhust lai, rinnust kitsas; seljaosa õige pikkusega, esiosa lühike jm), sain aru, et olen isegi liiga kaua seda edasi lükanud.) Kõige selle pärast ei saanud ma mõõtmist vahele jätta, küll aga edasi lükata.

Lohutuseks läksin jooksma, sest pärast sportimist ümbermõõte võttes on selline “ma vähemalt üritan” tunne. Ja kuidas ma küll jooksin seekord!!! Viimati käisin sörgil ilmselt ligi kuu aega tagasi ja tänavu olen üldse jooksmas käinud võib-olla kuus korda, mistõttu kodunt lahkudes ütlesin veel üle õla, et pool tundi katsuks ikka ära punnitada… Alustasin Uuest Maailmast ja jooksin läbi Veerenni asumi Bussijaama juurde ja sealt Kadriorgu. Lõpp-punkt oli kusagil Lillepaviljoni juures. Need ligi 7,5 km olid päris okeid, aga sealt oli ju vaja veel tagasi koju ka saada. Õnneks mäletasin nüüd kõige otsemat teed läbi Kadrioru ja tagasitee tuli 5,7 km pikkune. Ma olen võrdlemisi kindel, et ma pole elus nii pikka distantsi jooksnud. Seda aimates ei lubanud uhkus tagasiteel ka kõndima hakata, kuigi vahepeal oleks väga tahtnud. Sellistel puhkudel on mul tunne, et mul on ikka üks visa ja sitke keha küll, miks ma seda küll tihemini sihtotstarbeliselt ei kasuta!?! Lõpupoole hakkas vaid üks põlv veidi valutama, aga võhma oleks ilmselt kauemakski jätkunud. Seda enam on häiriv, kui nõder mu vaim on, et keha spordisoovi nii harva kuulda võtab… Kui ma nüüd homme liikumisvõimetu olen, on see aga hea põhjus kodus istumiseks ja õmblemiseks (või vähemalt selle ettevalmistusteks) :)

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s