Kõigist muust tegemistest, aga mitte õmblemistest

Hiiu-Õismäe kergliilkustee Hiiu-poolses otsas
Hiiu-Õismäe kergliilkustee Hiiu-poolses otsas

Ma olen selles blogis algusest peale sihipäraselt püüdnud vältida liiga isiklikuks minemist, sest pärast ajavahemikus 2002–2009 isikliku blogi pidamist tundus, et sellega võiks nüüd lõpp olla. Paraku tabab kirjutamistung vahel ka siis, kui midagi materiaalset pole ette näidata. Näiteks nagu täna. Samas ei saa öelda, et ma midagi teinud pole, pigem vastupidi. Nimelt käin eelmise nädala esmaspäevast Puškini Instituudis vene keele intensiivkursusel. Kestab kolm nädalat, kaks korda nädalas, korraga 2 tundi 37 minutit. Pidi olema neli nädalat, aga õps peab Moskvasse sõitma ja otsustasime siis ülejäänud tunnid selle võrra pikemad teha. Mis õpsi puutub, siis esimeses tunnis oli mulle väga meeltmööda õpetaja, millegipärast teises tunnis astus klassi ette juba uus daam. Ei tea, mis juhtus. Igatahes tunnid on normaalsed, aeg läheb kiiresti ja algajate tase on mulle jõukohane. Nagu on selgunud, oskan ma rohkem vene keele sõnu, kui ma siiani arvanud olen. Grammatikaga on aga just nii halvad lood, kui ma teadnud olen olevat. Intensiivkursuse kohta on kodutöid ainult vähe. Ühtegi pikemat teksti pole ka lugenud. Kuulanud pole midagi. Vähemalt räägib õpetaja enam-vähem kogu aeg vene keeles. Erilist süvitsi minemist ei ole ja väga üldise kursusena keeleteaduslikult just millelegi ei läheneta. Peaks ühe õhukesegi venekeelse raamatu läbi lugema. Aga mul läheb vene keeles guugeldaminegi vaevaliselt, saati siis raamatute valimine. Kindlasti on vene keeleski mingeid õppuritele mõeldud lihtlauselisi mugandusi klassikutest vms, aga kust selliseid leida, ma ei tea. Lasteraamatud mind eriti ei motiveeri. Igatahes tähendab vene keele kursus minu jaoks kaks korda nädalas kell üheksa õhtul koju jõudmist ja pärast seda ei jaksa suurt midagi õmmelda.

Sporditegemine on soiku jäänud. Pole vist kuu aega juba jooksmas käinud. Vähemalt velotan vahel. Kogu aeg on mingid lollid põhjused, miks emba-kumba teha ei saa. Näiteks ostsin pikad retuusid jooksmiseks. Pärast 30 minutit jooksmist hakkasid need alla vajuma ja ülejäänud 25 minutit veetsin jooksu pealt neid üles kiskudes. Seda kõike Tallinna kesklinnas. Tuleb kummi pingutada, aga päris ma viitsin. Siis rattaga olid ka vahepeal pidevalt mingid hädad. Küll vajus lenks poole tee peal mutritest lahti, küll panid räpased veljed pidurid kiuksuma. Korv tuli ka kruvidest lahti ja pole viitsinud uut kruvi otsida. Velgedega oli veel see, et ratas passis niisama kaks nädalat, sest ma ei viitsinud võtta seda kümmet minutit, mis lõpuks velgede puhastamisele kulus. Jälle üks asi juures mu nimekirjas “Asjad, mille tegemine võtab vähe aega ja mis parandavad oluliselt elukvaliteeti, aga mida ma teha ei viitsi ja debiilselt kaua edasi lükkan”.

Viitsimise teemal jätkates: juba kuid seisab magamistoa nurgas kott asjadega, mis ootavad Uuskasutuskeskusse viimist. See on aga minu jaoks valedel aegadel lahti ja nii ma sinna ei jõuagi. Seetõttu mõtlesin hilbud taaskasutamise pilguga üle vaadata. Nagu ma ennegi öelnud olen, on minu jaoks igasugune refashioning ja upcycling üks kahtlane värk. Mul ei ole kuldseid käsi ja ma tunnen, et mu olemus on midagi pastelltoonides lokke kõrva taha sättiva selfie vastandi laadset. Ühesõnaga näib parem olevat saatust mitte narrida ja refashioning ilumeelsematele jätta. Aga kui isegi kõik läheb pekki ja tuleb käkjas välja, siis saan kogu sodi minema visata. Mõnes mõttes isegi parem, sest siis ei pea ma uutele riietele kapis kohta leidma. Igatahes mõtlesin alustuseks ühed laiad ja pikad teksad kitsamaks ja lühikeseks teha. Siit koorub ka välja küsimus, kes tohib lühikeste pükstega käia, aga sellel peatugem siis, kui püksid valmis on.

Ja siis on mul lõpuks ka üks progemisidee idanemas. Siiani pole ma programmeerijaks hakanud ainult sellepärast, et pole vajadust olnud (haha). Nüüd mõtlesin välja, et tuleks luua rakendus, mis annaks ülevaate autoriõiguste aegumisest. Nimelt on 70 aastat see aeg, mis peab mööduma autori surmast, et teos läheks vabakasutusse. Toimetajana töötades on see väga vajalik info ja see on alati rõõmupäev, mil kellegi surmast nõutud aeg täis tiksub, sest siis ei pea enam luba küsima ega raha maksma. Niisiis tuleks sisestada õppekavas (sest ma töötan õpikukirjastuses ja muud autorid mind hetkel ei huvita) käsitletavate kunstnike, heliloojate ja kirjanike sünni- ja surmaajad, et saaks kuidagi ülevaate sellest, kel on just 70 aastat surmast täis tiksunud, kellega see varsti juhtub ja kellega peab veel ootama. Kuna seda võiksid ka teised saada kasutada, tuleks see teha kuidagi veebis kättesaadavana ja kuna mu oskused on väga, rõhutan VÄGA, piiratud, tuleb vist proovida Ruby on Railsiga. Viimati kirjutasin koodirea vist novembris, aga Janika lubas mind aidata, nii et näis, mis saab.

Mõtlesin, et peaks blogis käivitama mingisuguse regulaarse rubriigi, kuna see motiveeriks mind agaramalt kirjutama. Näiteks nädala paremad lingipalad õmblusmaailmast või midagi muud säärast. Etteantud formaat suurendaks ehk tõenäosust, et mul ka oleks millestki kirjutada. Võite mulle ettepanekuid teha :)

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s