Taaskasutus: kleidist seelikuks

Olen siin ennegi maininud, et taaskasutamisega ei ole ma söandanud tegeleda, sest eksimisvõimalusi tundub olevat rohkem kui algusest peale midagi õmmeldes. Kui midagi sellist teha, peaks lõpp-produkt olema minu arvates täiesti iseseisvalt ilus ja kantav, mitte äratuntavalt algprodukti meenutav ja haletsusega segatud kaastunnet tekitav (mõelgem kõigile neile meeste triiksärkidest tehtud asjandustele või teksaseelikutele, mis eelmises elus teksapüksid olid). Tähendab, see võib olla esteetiliselt täiesti vastuvõetav, aga selleks peab omama loomuomast stiilitaju ja kuldseid käsi. Minul neid pole ja parimal juhul oleks tulemus kirjeldatav sõnaga omapärane. Aga seekord võtsin julguse rindu ja otsustasin ühest kleidist seeliku teha.

Tuleb välja, et kandsin seda kleiti võrdlemisi harva, sest see oli ainus pilt, kus seda täispikkuses näha on (ärge neid punnis põski tähele pange)

Ma ei tea, miks ma selle Esprit kleidi üldse kunagi ostsin, eriti arvestades selle pea 500 kroonist hinda. Selle dekoltee oli algusest peale mu büsti jaoks liiga avar ja lisaks loob ampiirlõige eksliku mulje rasedusest. Kanda sai seda vaid koos alussärgiasendajatega.

Miks ja kuidas ma sellega avalikus kohas julgesin ringi patseerida, on tagantjärele üsna arusaamatu.

Samas oli kleidil vooder ja seelikuosa oli palava ilmaga hästi mõnus. Tundus mõistlik lahti saada kleidi halvast osast ja kasutada vaid head seelikuosa. Esiteks eemaldasin külje peal olnud peitluku. Seejärel mõõtsin umbes ära, kui pikka seelikut tahan, ja lõikasin kleidi kolmeks tükiks: seelik, värvel ja rinnahoidjalaadne ülejääk. Eraldasin seelikuosa voodri pealisriidest.

IMG_2707

IMG_2716

Nagu näha juuresoleval pildil, oli kangas ühe küljeõmbluse juurest veidi katki – ilmselt olin kuhugi külge kinni jäänud ja siis niidid välja tõmmanud. Kuna seelik oli üsna lai, siis lõikasin lihtsalt ühe siilu vahelt ära. Seejärel õmblesin küljeõmbluse kinni, jättes luku jap õmblemata.

IMG_2714

Vaatasin, et vooder pealiskangast pikem poleks, sättisin need siis kohakuti ja traageldasin ülaserva krookniidid ning katsusin sobivaks ümbermõõduks serva kokku tõmmata. Seejärel lõikasin välja värvli, tugevdasin selle liimiriidega ja õmblesin seeliku külge. Mul oli plaanis seekord nii teha, et esiteks panen värvli ja seeliku paremad pooled vastamisi ja õmblen need siis masinaga kinni. Seda ma ka tegin.

IMG_2718

Seejärel paigaldasin peitluku, et järgneva värvlitöötlemise ajal luku ülemised otsad värvlisse peita. Siis oli plaanis värvel teise pika serva õmblusvaru jagu sissepoole pöörata, värvel pikuti pooleks voltida, see sissepoole pressida ja siis paremalt poolt masinaga kinni õmmelda, sättides pisted täpselt eelmise õmbluse jälgedesse. Sellest nüüd küll muidugi piltideta aru ei saa, aga vaadakse selle õpetuse viimast etappi (stitch in the ditch on see tehnika). Aga elu tahtis sedasi, et värvli õmblemise ajaks olin ma suhteliselt palju veini joonud ja osalesin elavas seltskondlikus keskustelus ning sellises keskkonnas oli võrdlemisi keeruline kiiret masinat täpselt juhtida. Niisiis tegin viimase õmbluse jälle käsitsi: lähenesin seeliku seest ja kinnitasin palistuspistega värvli seeliku külge.
IMG_2726

Selline ta siis tuli. Natuke lai (jälle!), aga pole viga. Arvestades seda, et kleiti ei kandnud ma enam põhimõtteliselt üldse, on seelikul lootust aktiivsemas kasutuses olla.

Ütle sõna sekka!

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s