Me Made May 2015: 1.-12. mai

Tänavu pole ma isegi üritanud iga päev endast kaunist pilti teha. Asjatu vaev. Olen jäädvustanud seelikusabasid ja kleidiservi, et mul oleks tükk tõestusmaterjali ja fail, mille loomise kuupäeva järgi saan teada, mitmendal ma seda seelikut või kleiti kandsin. Sellepärast ka need pildid mu töölaua taga istuvaist kintsudest näiteks. Selles mõttes pole need nagu õieti teistele näitamisekski, sest mis teil neist, eksole. Igatahes olen seni suutnud iga päev suurema vaevata midagi enda tehtut kanda. Mõnel päeval isegi mitut erinevat asja. See on üsna lihtne, kui kodust väljumise kõlbulikke poeriideid kapis praktiliselt polegi. Olen selle eksperimendi käigus teinud praeguseks ühe järelduse: pole midagi teha, tuleb peatseks reisiks õmmelda vähemalt üks trikotaažkleit, sest reisitriikraua ostmiseni ma veel langeda (või tõusta?) ei kavatse. Mu teistsugused kleidid lähevad lihtsalt nii ruttu kortsu.

PS Vehklemine oli imeline! Ma olin trennist tulles täielikus joovastuses. Aga ma ei usu, et ma niipea omale vehklemisjakki õmblema hakkaksin, see tundub liiga keeruline. Trenni lähen aga homme jälle!

Kleit “Barbarissa”

See ei pruugi teid absoluutselt huvitada, aga mul on olnud ääretult põnevad ajad. Näiteks kohtusin ühe tegemisblogi lugejaga. Selles mõttes hästi veider olukord, et lugejatena teate te minust nii palju, samas kui mina tean väheste lugejate kohta üldse midagi. Kummaline, aga väga põnev! Teeks seda teinekordki. Siis ühel teisel päeval käisin ma kohtamas ühe kuveiditariga, kes on mu sõbra sõbra sõbranna, kusjuures seda esimesena mainitud sõpra pole ma kunagi näinudki! Kohtumine väga konservatiivse ja religioosse ühiskonna liberaalse esindajaga oli igatahes imeliselt rikastav ja ma soiun sellest veel tükk aega. Kolmas põnev asi pole veel toimunud, aga ma olen nii elevil, et pean seda ka mainima. Ma lähen vehklemise trenni! Vähemalt proovin seda asja ühe korra. Ei, ma ei ole filmi näinud ja see ei huvita mind karvavõrdki, aga olin hiljuti ühel sünnal, kus viibis ka üks väike vehklejapoiss ja ta ema nii agarasti seletas sellest maailmast. Siis selgus, et üks teine mittevehklejast sünnakülaline oli korra seal trennis käinud ja oli päris naljakas olnud. Hakkasin selle asja üle mõtlema ja tekkis tunne, et äkki see ongi see salapärane uus oskus, mille omandamisest ma vahepeal unistasin. Kuna mul on väga kehv koordinatsioon, saaks must tõenäoliselt kohutav vehkleja, aga teisest küljest annaks see võibolla just võimaluse arendada neid külgi, milles ma halb olen. Lisaks on minu meelest vehklemisel selline kirjanduslik maik man, see teeb selle kohe nagu huvitavamaks. Eks siis paista, kas esimesele korrale järgneb ka teine kord.

Sellises tunnete turbulentsis pole mul eriti õmblemise huvi olnud. Imelik on see, et pärast Johannes Aaviku “Päevaraamatu” lugemist ja sellest kirjutamist tekkis minus tunne, nagu mingi lugemispidur oleks pealt maha võetud. Kuidagi eriti mõnus on raamatuid lihtsalt meelelahutuse pärast lugeda! Filme ma näiteks eriti ei vaatagi just sellepärast, et mulle tundub, et kui need jalaga makku saamise tunnet ei tekita, pole mõtet neid üldse vaadatagi (ja kui tihti sa ikka jalaga makku jaksad saada). Raamatutega olen millegipärast veidi leebem. Igatahes olen viimastel õhtutel eelistanud raamatuid ja lauamänge õmblemisele. Erakordne! Nii et Silver pidi siin üks õhtu märkima, et ta ei mäleta, millal ma üht kleiti nii kaua õmblesin kui nüüd seda. Ometi on see päris primitiivne kleit ja tegelikult kulus selle valmimiseks vaid nädala jagu õhtuid. Millegipärast on mul selle kleidiga seoses aga hästi palju asju südamel, nii et hakkan aga parem nüüd pihta.

#124B, Burda 7/2014

#124B, Burda 7/2014

Kangas: 4,5 meetrit 80 cm laiust sitsiriiet Uuskasutuskeskusest + katkine nailonkombinee
Lõige: #124B, Burda 7/2014
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: nädala jagu õhtuid
Esimest korda kandsin: Kristina sünnipäeval
Kas kannaks edaspidigi? Jah
Hind kokku: umbes 3 eurot

Taaskasutusest

Ma ei ole suurem asi taaskasutaja ja erinevalt paljudest teistest ei saa ma väita, et mind ajendaksid õmblema mingisugused eetilis-moraalsed põhjused. See kleit on mõnes mõttes erand. Põhikangas on pärit Uuskasutuskeskusest, alläärde õmmeldud pits on pärit ema kapi sügavustest ja vooder on ühe Ameerika päritolu nailonkombinee alumisest otsast. See kombineevärk on minu meelest eriti geniaalne. Pühendamata teid selle kombinee eluloosse ütlen vaid, et minu kätte jõudes oli see ühest kohast nii katki, et seda polnud mõtet parandama hakata. Küll aga otsustasin selle küljest lahti harutada eriti ilusa pitsi. Töö kestab, sest mul on siiani kulunud 10 cm pitsi harutamiseks peaaegu pool tundi. Kombineest sai kleidi seelikuosa vooder aga nii, et lõikasin sellest nii 45 sentimeetrise jupi, mille seljaosa keskele lõikasin lõhe, mille servad siis luku külge õmblesin. Kuna ma alläärt ei puutunud, ei pidanud ka voodrit kuidagi palistama hakkama. Jesss!

Korralikkusest

Kuna enne kleidi õmblemist olin lugenud Claire Schaefferi haute couture‘i tehnikate raamatut, olin eriti püüdlikult meelestatud. Eriti avaldasid selles raamatus mulle muljet näited visuaalse tasakaalu leidmisest. Kuna mu kangas oli ainult 80 cm lai, pidin esiteks arvestama nende õhupallilike mummude klapitamisega. See õnnestus päris hästi ja minu meelest ei ole ei esi- ega taga keskjoonel õmblust eriti näha. Teiseks võtsin ma arvesse ka seda, et üleval alanud mustririda sujuvalt jätkuks. Selles mõttes, et ma vaatasin, et kui ülaosa lõpeb mummuga, ei algaks seelik kohe samasuguse mummuga, vaid oleks 13 cm vahet. Muljetavaldav püüdlikkus, ma tean. Ainult et ülipüüdlik mustri tagaajamine viis kogemata selleni, et ühel hetkel avastasin, et olen välja lõiganud kolm ühesugust seeliku pooltükki. Noh, vaadake, üks pidanuks neist ju peegelpilt olema, kui ma nad keskelt kokku tahtsin õmmelda. Kangas oli aga otsakorral. Lõpuks läks nii, et mul on seljaosa seeliku üks pool pea alaspidi, aga seda ei pane eriti tähele, sest mustris väljendub see ainult selles, et suurte mummude valge laiguke on üleval, mitte all. Mida ma ajan muidugi, ma olen üsna kindel, et seda ei pane mitte keegi tähele.

Ebaõnnestumisest

Kuigi see on juba kolmas kleit sama lõike järgi, pole ma suutnud likvideerida üht massiivset puudujääki. Nimelt hoiab dekoltee kehast eemale. Eriti just parema rinna kohalt. Jõudsin juba mõelda, et kas mul on ripprinnad ja seetõttu sealt kandist keha õõnsamaks jäänud, aga asi pole vist siiski selles. Igatahes üsna nõme värk. Ei teadnud, mida teha ka. Aga siis soovitas Silver voodri ja põhikanga vahele kahepoolset liimiriiet panna. Kas pole mitte lahe, et ta viitsib niiviisi minuga kaasa mõelda ja ebakonventsionaalseid lahendusi pakkuda? Ma muide tegingi nii ja olukord paranes veidi, kuid paraku mitte täiesti. Ilmselt aitaks, kui ma naha ja kleidi vahele liimiriide sulataksin, aga see oleks vist juba liiga ebakonventsionaalne.

Mõistlikust riietumisest

Olen viimasel ajal jälginud, mida minuealised ja minust veidi vanemad mõistlikud naisterahvad seljas kannavad. Peamiselt mõistlikke riideid, tundub mulle. Tumedaid pükse ja muud seesugust soliidset kraami. Ja siis olen mina, kes ma lähen sünnale roosas taftkleidis või sessamas barbarissimustrilises kleidikeses. Mulle tundub, et see võib õõnestada mu tõsiseltvõetavust. Samas on ka tõenäoline, et tänu sellisele mõõdukale ekstsentrilisusele võin ma rohkem andeks saada. Üks viis seda mõtiskelu jätkata oleks järeldada, et ma peaksin tuure maha võtma ja õmblema mõistlikke riideid. Aga seda ma küll ei tee, sest ma õmblen just seepärast, et saaksin neid veidi kohatuid riideid teha ja kanda. Mulle meeldib selline natuke kostüümipeolik elu. Kui ma tahaksin soliidselt ja tõsiselt riides käia, ostaks ma need riided poest, sest selliste riiete õmblemine ei tundu mulle lõbus, aga ma õmblen just seepärast, et lõbutseda ja meelt lahutada.

Kas alustatud asjad tuleb alati lõpuni viia?

Mul on mõni põhimõte, millest kinnipidamine on väiksest saati väga tähtis tundunud. Esimene ja tähtsaim: antud lubadust tuleb pidada. Päris normaalne põhimõte minu meelest. Teine: võta, aga pane tagasi. (Kuigi kui ma nüüd hästi järele mõtlen, ei ole see võibolla mingi põhimõte, see võib vabalt olla lihtsalt meelde jäänud tsitaat Kreisiraadiost.) Kolmandaks: kui midagi alustad, tuleb see lõpule viia. Selles põhimõtte mõttekuses kahtlen ma üha enam ja enam. On hakanud tunduma, et kuigi selle järgimine kasvatab kindlasti iseloomu ja meelekindlust ning õpetab esimeste raskuste ilmnedes kohe mitte alla andma, siis samahästi võib ka juhtuda, et raiskad lihtsalt oma aega. Näiteks olen ma hambad ristis lugenud lõpuni raamatuid, mida ma poleks võibolla üldse pidanud alustamagi. Kui siis isegi pole suutnud lõpuni lugeda, olen raamatu oma peas asetanud riiulisse “Tuleb kunagi lõpuni lugeda”. Samas hinge jääb selline nõme kripeldus. Alles hiljuti suutsin üle väga pika aja teha teadliku valiku lugemine pooleli jätta, sest sain aru, et see oleks lihtsalt aja raiskamine. Raamat oli Charles Duhiggi “Harjumuse jõud”, väga populaarne teos harjumuste tekitamise ja muutmise teemal. Lugesin natuke üle 100 lehekülje, kui sain aru, et mul pole mõtet lugeda, kuidas organisatsioonid oma harjumusi muuta saavad, sest see lihtsalt ei puutu absoluutselt minusse ja ei huvita mind vähimalgi määral. Lõpetasin lugemise ära, tagastasin raamatu raamatukokku ja tunne oli päris hea! Sain kulutada võidetud aega hoopis Jeevesi-lugude lugemisele. Palju parem!

Igatahes. Naaskem nüüd õmblemise juurde (naasta pole muidugi kuhugi, sest ma pole seni täna õmblemisest kirjutanudki). Viimases Ottobres oli üks selline jopelaadse asjanduse lõige. Mõtlesin seda veidi häkkida ja õmmelda omale midagi sellise sportliku kilejope laadset, millega tibutavas vihmas ringi joosta või muud sportlikku teha. Kangaks oli mingi näiliselt sobiv materjal, mille Uuskasutuskeskusest olin odava raha eest soetanud. Peatun siinkohal põgusalt oma suhetel spordiriietega. Kasutan sportimiseks väga ebamoodsaid spordiriideid, kuna teen sporti liiga harva, et neisse investeerida. Või kui ma siis vahel ikkagi teen tihti, ei tundu varustusse investeerimine ikkagi eriti põhjendatud, sest ma harrastan kõike ikkagi väga algelisel tasemel. Kui mõni edvistab uute kõrgtehnoloogiliste liibukate või tossudega, siis minu edvistamine väljendub kõige sellise moodsa varustuse ignoreerimises (ja omamoodi edvistamine see kahtlemata on, siin ei ole kahtlustki). Niisiis on mu lemmikud lühkarid jooksmiseks pärit aastast 1998, kui jalgpallitrennis käies omale mingi jalkakomplekti pidin soetama. (Iseenesest kurioosne, et on olemas sellised imepüksid, mis nii pika aja jooksul mulle alati selga on läinud.) Lemmiktopp on Pikachu pildiga t-särk, mille keegi tüdruk mu sõbra Péteri juurde kunagi jättis ja mis millegipärast lõpuks minu kätte sattus. Olümpiale sellise komplektiga ei lähe, aga amatöörile piisab sellest täiesti.

Kuna mul on latt madalal, ei hakanud ma kilekat poest otsima, vaid mõtlesin põlve otsas ise mingi valmis nikerdada. Pealegi on nendega veel see häda, et minu kogemuse põhjal on naiste spordiriided mõeldud kehadele, mille puusad ei ole taljest eriti palju laiemad. Ükskõik kui palju ma sporti teeksin, sellist keha ma endale ei saaks ja jumal tänatud. Paraku tähendab see, et enamik dressipluuse on mulle kas alt kitsad või ülevalt laiad. Lootsin, et ise tehes saan siis lõpuks ühe paraja omale. Mul on praeguseks valmis kereosa, taskud, varrukad ja osa kapuutsist. Kõiki tükke pole aga kokku õmmelnud ja ma absoluutselt ei viitsi kõige sellega enam jännata. Käisin üleeile esimest korda sel aastal rattaga sõitmas ja ajasin selga ühe tehases tehtud kilejope, mille ma kunagi emalt omastasin. Kuigi sel on mõned puudujäägid, oli see ikkagi palju parem, kui see minu tehtud jope kunagi olla saaks. Nii et ma ei saanud täpselt aru, miks ma peaksin punnitama selle kileka valmisõmblemisega, kui mul analoogne, aga parem asi juba olemas on. Miks ma seda üldse õmblema hakkasin, jääb ka üha selgusetumaks. Samas kripeldab see tunne, et tuleb ikka lõpuni teha, kui ma juba alustasin. Aga miks? Kui ma saaksin selle asemel midagi palju inspireerivamat ja vahvamat (loe: värvilist kleiti) õmmelda. Selle asemel vindun selle jope otsas, kulutan aega ja kui see valmis saab, siis tõenäoliselt ei taha ma seda kanda. Täiesti jabur, kuidas mingid enda seatud reeglid sellist peavalu tekitavad. Praegu tundub kõige parem mõte jope küljest lukud lahti harutada, ülejäänud kupatus ära visata ja unustada. Mul on neli ja pool meetrit barbarissimustriga kleidiriiet ootel, parem teen sellest midagi lõbusat. Tänan lugemast, mul hakkas kirjutades igatahes kergem :P

Simplicity 1197 – puusalt lastud kleit

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Kangas: tundmatu tükk Uuskasutuskeskusest
Lõige: Simplicity 1197 (ajakirjast Moden Susanna 4/2015)
Pudi-padi: silikoonkumm
Ajakulu: mõni õhtu
Esimest korda kandsin: Katrini sünnipäeval
Kas kannaks edaspidigi? Jaa!
Hind kokku: umbes 1 euro

Umbes nädal tagasi seisin silmitsi virna Kangast ja Nööbist hiljuti soetatud kangastega, üks ilusam kui teine. Ainult et kui hakkasin neid lõigetega paari panema, ei tulnud millestki midagi välja. Küll jäi üht kangast üle ja teist puudu, küll oli ühe muster liiga suur ja teise oma liiga väike jne. Lisaks ilmnes, et üks kangas oli taas viltu lõigatud või oli muster viltu. Ei saanudki lõpuks aru, aga mäletasin selgelt, kuidas müüja seda lõikas: kuna teine müüja oli lõikelaua hõivanud, viskas ta minu kanga rulli teiste kangaste otsa ja lõikas sedasi pooleldi põlve otsas mulle tüki. Aimasin juba siis halba, aga muidugi ei öelnud midagi, sest olen loll ja arg. Olin ahastuses, sest tundus ääretult ebaõiglane, et olin hunniku nutsu magama pannud kangastele, millest ma siis lõpuks justkui midagi teha ei osanud.

Lohutuse lootuses läksin järgmisel päeval Uuskasutuskeskusesse ja õigesti tegin, sest sattusin sinna väga õigel päeval. Kangariiulid olid lookas ja minustki jäi sinna omajagu toredat kaupa maha. Sain seitsme euro eest neli erinevat kangast, üks lõbusam kui teine. Juhuu! Üks neist oli meetrine jupp rohelisetriibulist trikotaaži, mis polnud mitte ristkülikukujulises tükis, vaid toru. Õmblemise protsessi see küll kuidagi ei mõjutanud. Igatahes otsustasin sellest kleidi teha. Kuna kangas maksis umbes euro, söandasin riskeerida ja midagi enneolematut proovida. Võtsin ette ajakirja Moden Susanna 4/2015 ja selles ilmunud Simplicity lõike nr 1197. Paistis olevat mingi 60ndate lõike reproduktsioon.

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Ma ei olnud kunagi enne ühegi Simplicity lõike järgi midagi õmmelnud, nii et ei kujutanud ette, kuidas see lõige mu kehaga ühildub, Mõõtude järgi otsustades oleksin pidanud valima kombinatsiooni suurustest 40 (RÜ, VÜ) ja 42 (PÜ), aga mõtlesin, et kui ma trikotaaži kasutan, võiks ehk ühe numbri võrra väiksema teha. Kui olin lõiked ära võtnud, sain juba silma järgi aru, et nende suurus ei meenuta eriti mu keha suurust. Ma olen harjunud lõikeid kerest nii 1,5 cm võrra lühemaks tegema ja seelikuosa vastavalt tujule, aga see kleit oli kerest vähemalt viis sentimeetrit pikk. Kokku tegin kleidi 15 cm lühema, kui lõige ette nägi! Rekord vist. Mõõtsin veel lõiketükid üle, ümbermõõdud tundusid nii enamvähem sobivad tulevad ja lõikasin aga kõik välja. Ei pööranud mingisugust tähelepanu triipude klapitamisele ega millelegi muule, sest riiet oli nii vähe, et nagunii poleks õnnestunud selles osas midagi palju paremini teha.

Kahjuks tegin selles etapis ühe suure vea, millest alles kleidi valmides aru sain: üks kangakorts keset kõhtu polnudki mitte korts, vaid puuduv niit. Oih. Nii et esiosa keskmisel tükil on üks naljakas heledam pikitriip. Õnneks pole seda kuidagi võimalik parandada, mistõttu pole mõtet selle pärast väga põdeda.

Kuna kleit on trikotaažist, jätsin ära luku, mis muidu selja keskele oleks tulnud. Lõikasin seljaosa siiski kahes tükis, juhuks, kui tekib vajadus sealt sisse võtta (kuigi olin nõgusselgsusega veidi arvestanud tükke lühemaks tehes). Vajadust siiski ei tekkinud, nii et tegelikult oleks vist võinud selja ikka ühes tükis teha. Teinekord siis tean.

Esiosa küljetükke keskosa külge õmmeldes oli mul probleeme nurkadega, mis kuidagi teravad ei tahtnud jääda. Kuidagi läks nii, et tegin need siis hoopis kumerad. Pole ka väga viga, kuigi arenguruumi on.

Kokkuvõttes on minu meelest kleit õnnestunud. Esiteks meeldib mulle see lõige, teiseks meeldib mulle, et mul on nüüd tööl käimiseks kleit, mis on küll argise olemisega, aga mitte hall või igav. Pealegi sobiv asi, mida kanda, kuniks varrukateta kleitide hooaeg saabub. Järgmisel korral teeksin selle aga numbri väiksema. Varrukaaukude ja õlgade kandist tundub kleit praegu veidi suur. Või siis olen ma harjunud riietega, mis on väga ümber. Või siis mõlemat. Igatahes on nii hea tunne, kui midagi poolükskõikselt ja odavalt alustades on tulemuseks miski tore ja tujutõstev!

Kevadpuhastus

Lugesin blogist While She Naps postitust teemal “Why “Where’s your inspiration” isn’t a good question”. Diana Vreeland on öelnud: “It’s not about the dress you wear, but it’s about the life you lead in the dress.” Ma tahaksin seda parafraseerides öelda, et minu meelest ei ole laias laastus eriti oluline, milline su kodu on, sest oluline on hoopis see, millist elu sa selles elad. Samal põhjusel pole millegi väärtusliku ja kauni loomiseks vaja ajakirjaväärilist merevaatega stuudiokorterit. Mis viib mõttelõnga edasi Charles Bukowski luuletusele “air and light and time and space”, millele keegi viitas eelpool mainitud postituse kommentaariumis. (Loovisikud, lugege, saate äratundmisrõõmu!) Ma olen selle luuletuse uimas olnud juba terve nädala. Küsimus pole mitte niivõrd Bukowski teemapüsitutses või luuleaineses (sest mind see eriti ei puuduta), vaid pigem selles, et see on Bukowski looming ja see liigutas mind. Kunagi aastaid tagasi lugesin veidi ta proosat ja pidasin seda eriti nõmedaks. Võib-olla on aeg uuesti proovida ja võib-olla hoopis ta luulet! Soov oma seniseid tõekspidamisi revideerida on seekord kuidagi üllatavalt mõnus tunne, tavaliselt kaasneb sellega mingi segu pingutusest ja eneseületusest.

Mis puutub revideerimisse, olen võtnud ette oma igapäevase lugemismaterjali osalise väljavahetamise. Märkasin, et loen mingeid blogisid ja Facebooki gruppe pigem inertsist ja kummalisest kohusetundest kui huvist ja uudishimust. Blogidega on see värk, et osasid hakkasin ma lugema aastaid tagasi, kui ma isegi ei õmmelnudki. Kahmasin siis kokku igasugust lugemismaterjali, päriselt adumata, mis neist mulle pikemas perspektiivis sobib. Umbes nagu õmblema hakates šoppasin kõvasti värvilist ja toredat kunstsiidi kokku, aga ei õmmelnud sellest lõpuks midagi, sest see oli libe ja läks elektrit täis. Ma ei arva, et need blogid on üleöö vaimuvaeseks või igavaks muutunud, aga need ei ole lihtsalt mulle. Jälle paralleel õmblemise endaga: kloššseelikud võivad olla imekenad, aga mulle need ei sobi. Eestikeelsete käsitöö- ja õmblemisgruppide lugemise jätsin maha seepärast, et midagi minu jaoks inspireerivat leidsin sealt kord kolme nädala tagant. Ülejäänud ajal silmasin satsiseelikuid (ma ei teadnud, et selline mõiste olemaski on, aga tuleb välja, et tegu on mingi moeröögatusega), roosasid riideid väikestele printsessidele ja küsimusepüstitusi, mis tõid meelde veebilehe Let Me Google That For You. Igaühele oma!

Siinkohal on mul küsimus teile, lugejad. Mõtlesin neid tekkinud tühimikke oma hinges ja Feedlys täita senisest erineva lugemismaterjaliga. Kas oskate soovitada õmblemisblogisid, mille pidajad esindaksid mitteangloameerika kultuuriruumi? Mulle tundub, et näiteks kontinentaalse Euroopa blogides on midagi sellist, mis eristab neid UK/USA/Austraalia omadest… midagi sellist ma tahakski rohkem tarbida. Täpsemalt huvitavad mind õmblemisblogijad, kes pole suu peale kukkunud ja kes kajastavad naisteriiete õmblemist. Eriti lahe, kui keegi oskaks soovitada saksa-, soome- või ungarikeelseid blogisid. Aeg-ajalt tabavad mind enesehaletsushood, kui mõtlen neile keeltele, mida ma õppinud olen, kuid mille oskus aina kuhtub ja kuhtub, sest mul pole igapäevaselt nendega midagi peale hakata. Võib-olla tähendaks õmblemisteemalise lugemismaterjali leidmine meeldiva ühendamist kasulikuga ja suudaksin end rohkem motiveerida tekstidest läbi närima. Inspiratsiooni mõttes sirviksin ma hea meelega ka blogisid, mida kirjutatakse keeltes, millest ma midagi aru ei saa, nii et kui teil on soovitada mõni imetore slovaki-, portugali- või poolakeelne õmblemisblogi, ärge neidki vaka all hoidke!