Must linane pluus

Kangas: linane
Lõige: pluus Sculpture, Ottobre 2/2105
Pudi-padi:
Ajakulu: poolteist tundi (!!!)
Esimest korda kandsin: käisin ämmal-äial külas
Kas kannaks edaspidigi? jaa
Hind kokku: 9.20 eurot

Tegelikult tahtsin ma õmmelda linaseid pükse, aga ma ei suutnud poes otsustada, milline linane selleks sobiks. Kõik tundusid liiga läbipaistvad. Nii et otsustasin hoopis drapeeringutega (või voltidega?) pluusi kasuks. Pluus on, nagu näha, kotjas ja primitiivne, aga ma arvasin, et vast kuluks ära üks musta värvi riidetükk, mis ehk teiste rõivastegagi kokku võiks sobida. Pealegi oli seda imelihtne õmmelda, eriti kui ignoreerida ajakirjas olnud juhendit, mille kandi õmblemise osa mulle veidi segaseks jäi. Kaeluse esiosa ja varrukasuud on kaks korda 5 mm jagu sisse pööratud ja kinni õmmeldud. Kaeluse seljapoolses osas on diagonaalkant. Miks täpselt nii, ma ei tea, aga las ta siis olla.

Roosilised püksid

Kangas: teksa
Lõige: pükste lõige raamatust “Gertie Sews Vintage Casual”
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: kaks päeva
Esimest korda kandsin: käisin poes
Kas kannaks edaspidigi? Kui kaks kilo kaalust alla võtan
Hind kokku: 25,03 eurot

Tore on pükse õmmelda. Arusaamatu, miks ma seda nii harva teen. Pärast viimast postitust otsustasin, et roosilised püksid ei ole siiski haige mõte ning asusin asja kallale. Olin juba Burdast lõike võtnud, aga siis otsustasin ikkagi Gertie pükstega õnne proovida. Olin kunagi selle lõike järgi paari proovilühkareid teinud, mistõttu teadsin, mida oodata. Näiteks et kui unustada jalgevahe ja talje vahele jäävat osa lühemaks teha, on see mulle (ootuspäraselt) pikk. Muu tundus nii enamvähem ja see on ju ometi juba päris hea tulemus arvestades seda, kui mitu muutujat on istuvate pükste valemis. Püksid, mida kohe näete, on suuruses 6. Ma ei teinud ühtegi teist muudatust peale kolmest kohast lühemaks tegemise (lõpuks võinuks sääre sentimeetri või paari jagu tegelikult pikemakski jätta). Olin hästi motiveeritud pingutama, sest vajasin väga üht eduelamust. Ma isegi traageldasin! Täitsa lõpp! Kokku traageldatud pükse peegli ees uudistades oli üllatus suur: kõik oli täiesti ideaalne! OMG! Olen seda vist korduvalt maininud, et Gertie raamatutel on küll palju vajakajäämisi, aga minu jaoks korvab kõik ta keha, mis paistab olevat sarnaste proportsioonidega kui minu oma. Näiteks seekord tuli välja, et meie tagumikel on nii mõndagi ühist. Kahtlustasin, et pean äkki selja keskelt mingi siilu jagu sisse võtma, aga midagi selllist polnud vaja teha.

Ma korraks peatungi sel lõikel endal. Need ei ole muidugi mingid tavalised tänapäevased püksid, need on vintage. Kõrge värvliga ja selja keskõmblusel oleva peitlukuga. Tegelikult värvlit otseselt polnudki, selle joonestasin ise juurde, sest tundus, et ilma selleta võib ülaosa kuidagi välja venida. Juhend ei rääkinud midagi õmbluste tugevdamisest, aga ma aimasin, et ega sellest head nahka ei tule, kui ma mõnele üksikule õmblusele lootma jään. Peitluku tõttu triikisin selja keskel olevad õmblusvarud lahku ja esimese hooga ei teadnudki, mida edasi teha. Oleks mingi kappõmbluse või miskit sellist teinud, aga kuidas ma neid õmblusvarusid koos külili triigin, kui need justkui lahku peaksid jääma? Lähenesin probleemile loovalt ja labaselt, lõigates kitsa kangariba ja õmmeldes selle kahe õmblusega pahemale poole õmblusvarude peale. Tundus asja ära ajavat. Äkki keegi oskab õpetada, kas see on ehk halb mõte ja mida ma selle asemel teha võinuksin.

Naaskem nüüd õmblemise põnevama osa juurde. Pärast traageldamist asusin siis kõike masinaga kokku uhama. Hoog oli hea, sest kõik tundus ludinal minevat. See teeb muidugi alati ettevaatlikuks, aga kogu aeg ka muretseda ei jõua (isegi mitte mina). Enne värvli õmblemist proovisin pükse. Need ei läinud poolest kintsust ülespoole. Põhjuseid oli ilmselt vähemalt kaks: esiteks oli traageldades kõik lõdvemalt ühendatud, teiseks oli luku pikkus kuidagi paar sentimeetrit kahanenud. Paar sentimeetrit lukku on aga üsna kriitilise tähtsusega, kui puusaümbermõõt on 30 cm suurem vööümbermõõdust, aga kuidagi tuleb see ahter taljeavast ju sisse pressida. Oleks see kleit, saanuks proovida teisest otsast sisenemist, aga pükstega seda võimalust ju pole. Olin üsna vihane, sest kõik õmblused olid juba tehtud, tepitud jne. Aaarghh. Alguses mõtlesin küljeõmblustest järele anda, aga ei viitsinud neid tepinguid üles harutada, pealegi poleks see lahendanud liiga lühikese luku probleemi. Siis sain aru, et õnneks ongi lihtsam lukku harutada. Suht okse ikkagi, aga mis teha. Olin juba ju selle tugevdusriba ka kuhugi sinna õmmelnud jne. Harutamisrõõmu oli mul vist kokku vähemalt kaheks kui mitte kolmeks tunniks. Aga üritasin mitte liialt ärrituda ja rahulikuks jääda. Lõpuks läksid küll püksid jalga, aga need on ikkagi kitsad. Kanga elastsust hindasin ma ka veidi üle, aga enne võtan ma kaks kilo alla kui midagi üles hakkan harutama. Nii et lõppude lõpuks ma endale uusi pükse ei saanudki. Aga ma proovin veel, sest neid oli tore õmmelda. Mul on mingit venivamat teksat, proovin järgmiseks neist teha.

Vaadake, kus küljeõmblus on. Wtf? Täiesti sääre taga. Viltu kangast välja lõigatud? Kuigi kui ma nüüd järele mõtlen, siis oli kangas natuke off grain küll (nagu viimasel ajal Kanga ja Nööbi kangastel kombeks :()

Kas sellised vurrud on ka probleem? Ma mõtlesin, et äkki niisama liigutamisest kortsus.

Kas püksid pole mitte kenasti ümber kanni? Ei ole mingit tühimikku alaselja kandis ega miskit

Julge pealehakkamine on pool võitu

#115, Burda 7/2015

Pangem tähele alläärde õmmeldud kahekordsest kangast riba, mis seeliku alumist otsa veidi toekamaks teeb

Kangas: eriti odava puuvillase kangarulli lõpp Abakhanist
Lõige: #115, Burda 7/2015
Pudi-padi: kumm
Ajakulu: õhtu ja hommik
Esimest korda kandsin: õhtusel jalutuskäigul
Kas kannaks edaspidigi? Ei tea
Hind kokku: umbes 4 eurot

Osava poseerimise, fotogeenilise keha, rõõmsa näo ja hea valgusega saab imesid teha ka kõige ebaõnnestunuma kleidiga. Mul neid trumpe tagataskust võtta polnud ja nii näeb see kleit piltidel välja üsna selline, nagu ta tuli: keskelt kummiga kott. Kodunt väljudes tõmbasin veel suure kampsuni ülle, tunne oli, nagu kannaksin öösärki ja selle peal tekki. Hmmm. See on see, kui näed ajakirjas 180 cm pikkuse saleda neidise seljas voogavast kangast kleiti ja mõtled, et teed samasuguse, aga mingist suvalisest puuvillasest riidest, mida Abakhanist kunagi eriti odavalt sai. Ma tean küll, et mingid keskelt kummiga või isegi niisama kroogetega kleidid mulle ei sobi, aga mis need on siis nii mugavad. (See konkreetne kleit sisaldas nii krookimist kui ka kummi paigaldamist!) Kusjuures ma vihkan krookimist, nii et ei tea, miks mind aeg-ajalt sellise tegumoe poole tõmbab.

Igatahes tegin siis sellise kleidi, nagu piltidel juba nägite. Rinnust ja taljest suurus 38, puusast 40. Seljaosa korrigeerisin nõgusamaks ja kindluse mõttes tegin väikse FBA, aga äkki poleks pidanudki, sest ülaosa on liiga suur. Natuke õnnestus küljeõmblustest koomale võtta, enne oli veel hullem. Üleüldse on selline kleiti ära uppunud tunne sellega. Muidu õmmelda oli seda päris normaalne. Midagi eriti hirmsat ei juhtunudki. Üllataval kombel oli kõige rohkem jamamist varrukatega. Polnud enne selliseid õmmelnud. See osa käeaugust, mida varrukad ei kata, tuli diagonaalkandiga katta ja see tuli mul üsna halvasti välja. Kant paistab nüüd vahepeal sealt välja. Kui ma otsustan kleiti kunagi veel kanda, katsun selle korda teha. Seniks aga… las ta olla.

Onju kotjasNüüd on vaid küsimus: mis järgmiseks? Tahaks midagi õmmelda poolteisest meetrist elastaaniga teksa moodi kangast, mis mul mõnda aega ootel on olnud. Mõtlesin sellest isegi püksid teha, aga see on vist ikkagi natuke liiga haige mõte.

Üks roosikobar on nii 2,5 cm läbimõõduga

Üks roosikobar on nii 2,5 cm läbimõõduga

Mida teha?

Mäletate aegu, mil vorpisin kleite õmmelda tempos üks kleit nädalas? Olid ajad! Täna on viimase kleidi õmblemisest möödas umbes poolteist kuud. Kleitidest mul kapis puudust pole, aga õmblema ju peab. Või ei pea? Millegipärast on tunne, et midagi on valesti või puudu, kui ma ei õmble. Kindlasti on oma osa selsamal blogil, sest olen tekitanud endale näilise kohustuse siia midagi ikka postitada ja millest ma ikka postitan kui mitte õmblemisest. Selliste segaste tunnete keskel ei teki kuidagi seda õmblemislusti, mis vastu ööd masina taha ajaks. Olen proovinud hea ja kurjaga, aga kuidagi jääb see viimane samm – päriselt õmblemise kallale asumine – ikka tegemata. Koristasin ja korrastasin oma kangavarusid. Viskasin hulga nodi ära, osa panin kõrvale, et see Uuskasutuskeskusse viia. Pole mõtet alles hoida kangavirnu, mille ma praeguseks arusaamatutel põhjustel kunagi ammu teadmatusest kokku ostsin. Ja ma ei mäleta, et ma oleks kunagi taga nutnud ühtegi asja, mille ma ära olen visanud. Lappasin ajakirju, raamatuid ja lõikeid, surfasin Pinterestis, ostsin uue Burda. Aga tulemust ei ole! Isegi mõtteid on, aga tegudeni kuidagi ei jõua. Samas ei tundu ka enda nüpeldamine väga vajalik, sest olen sellele vaatamata üsna sisukalt oma vaba aega veetnud. Sel nädalal olid hooaja viimased vehklemistunnid ja viimane muusikaviktoriin enne sügist. Võibolla nüüd, kui mul on nädalas kolm vaba õhtut lisaks, leian võimaluse ja vajaduse õmmelda? Elame, näeme. Igatahes ei ole ma teid ega õmblemist unustanud, loodetavasti tulen ka mina varsti õmblemisjumalatele uuesti meelde.

Multifunktsionaalne kott

Käes on suvi ehk hooaeg, milleks ma terve talve omale kleite õmblesin. Seoses sellega pole ma olnud eriti motiveeritud uusi kleite õmblema. Nagu ma eelmises postituses mainisin, on tegelikult kleitidest veidi kõrini, aga kahjuks pole mul ühtegi paremat mõtet vahepeal tulnud, nii et jah. Peale selle olen ma vehklemas käinud ja haige olnud, kuid mõlemaga peaks varsti lõpp olema, mistõttu loodan siiski peatselt masina taha naasta. Rattasõiduga on mul tänavu üsna nadid lood olnud, see ei tohiks sel suvel (erinevalt eelmisest) õmblemist segada. Kuid aitab vabandustest ja halast, näitan teile kaht ristkülikut, mille ma üheks kotiks õmblesin!

Rattaga sõites vaevab mind sageli probleem: mida teha oma kotiga, kui ei viitsi või ei taha korvi kasutada. Käekott kipub selja või külje pealt ette kukkuma ja see segab sõitmist. Peale selle on käekott liiga väike, et sinna oma töölõunat sisse pressida (olen proovinud). Lisaks käin ma tihti raamatukogude vahet ja siis on vaja neid teavikuid kuhugi toppida. Sportliku seljakotiga ma igapäevaselt ringi käia ei taha, aga mulle ei meeldi ka see 90ndate seljakottide comeback. Brr. Aga siis nägin ühes spordipoes riidest poekotti, mida oli täiendatud sellise sangasüsteemiga, mis võimaldas selle hetkega seljakotiks teha. Maksis teine 20 eurot. Ei hakanud muidugi ostma, varastasin vaid idee ja läksin koju. Soetasin Abakhanist mõne meetri kotipaela (umbes 80 senti/meeter). Otsisin kaubandusest ka sobivat kangast, aga ei suutnud millegi kasuks otsustada ja nii sündis kott lõpuks ühe seeliku tegemisest üle jäänud tükkidest. Kott koosneb kahest ristkülikust, mis on kolmest küljest kokku õmmeldud ja neljandast lukuga ühendatud. Ühel poolel algab sang koti ülemisest servast, teisel pool alumisest. Alumisest servast algava sanga saab tõmmates teha kaheks, nii et seda saab seljakotina kasutada. Kotti seljakotina kasutades saab teisel pool lasta sangal lehvida või toppida see teisel pool oleva paela vahele.

Hea:

  • Kott täidab oma eesmärki.
  • Kott näeb normaalne välja.
  • Tulemus on üle ootuste hea arvestades seda, kui vähe aega, raha ja energiat ma sellele kulutasin.

Halb:

  • Kott on väga plödi. Seetõttu on kott täpselt sellise kujuga kui asjad, mis selle sisse panna. Vastu selga võib see veidi ebamugav olla.
  • Kotti on natuke ebamugav selga vinnata, sest õlasangade pikkus muutub iga liigutusega.
  • Oleksin saanud korralikumalt õmmelda, aga ei viitsinud sellega eriti vaeva näha.

Tootearendus jätkub, sest kaks sõbrannat avaldasid juba soovi, et ma neile ka sellise õmbleksin. Aga ma arvan, et liiga palju pole ka mõtet seda arendada, siis kaob ära selle koti lihtsuse võlu.