Pikantne kittel

img_9737

Kangas: vintage puuvillane Uuskasutuskeskusest
Lõige: Papercut patterns YoYo Dress
Pudi-padi: 55 cm pikkune lukk (sest pikemat polnud käepärast)
Ajakulu: 6-7 tundi
Esimest korda kandsin: vara veel, tuleb kevadet oodata
Kas kannaks edaspidigi: raske öelda, kui ma seda veel kordagi kandnud pole
Hind kokku: ~4 eurot

1. Lõikesse mittepuutuv jaur

Kui eelmises postituses kirjutasin, et soovi korral on eksamisessiooni siiski võimalik pigistada väike paus õmblemise jaoks, siis pean end nüüd parandama: see ainult tundus nii ja see võimalus oli näiline. Tõsi, ma õmblesin kleidi, aga eksamil, milleks ma pidanuks õppima, kukkusin ma läbi. Ühest küljest ei olnud see kuigi üllatav, kuna eksami eelõhtul sain aru, et ma ei oska programmeerida. Teisest küljest oli see ikkagi šokk, sest ma käin praegu üheksateistkümnendat aastat koolis, aga ma polnud kordagi elus enne eksamil läbi kukkunud või isegi kahte saanud. Veerand tundi oli tunne, et olen ebaõnnestunud igas rollis, mis mul elus kanda on, aga üllataval kombel läks see tunne üsna ruttu üle. Selgus, et maailmal on täiesti ükskõik, et ma C#-s serialiseerida ei oska või objektorienteeritult mõelda ei suuda. Üllatavam oli küll tunne, et ka mul endal on sellest üsna ükskõik. Nüüd on juba uus semester täies hoos, vaatame, kuidas sellega läheb (ja veel suurema huviga vaatan, mis pärast seda semestrit saab).

2. Miks ma ostsin lõike, mis iseenesest on igati primitiivne ja mille analooge Burdad täis on?

Esiteks tahtsin ma minimaalse vaevaga õmblemispõuast üle saada. Pole mingi uudis, et õnn pole võrdelises seoses valikuvõimaluste arvuga. Burdades on kõik lõiked olemas, aga ma ei taha kõiki lõikeid isegi mitte näha, ma tahan, et minu eest oleks keegi mingi valiku juba teinud. Sellepärast vaatasingi indie lõikeid, mis pakuvad palju väiksemat valikuvõimalust ja aitäh neile selle eest. Muidugi, oleks võinud selle lõike siiski ostmata jätta ja mõnda olemasolevat selle eeskujul ära kasutada, aga ma ei viitsinud. Ma ei tahtnud tegeleda otsustamisega selle üle, kus peaks lõppema lukk ja kus algama kaelus jne.

3. Lõikest

Mul polnud pikemat lukku võtta kui see 55 cm pikkune, mis silma järgi küll 60 cm pikk välja nägi. See osutus aga täpselt 5 cm liiga lühikeseks, mistõttu ei saa selle kleidiga istuda, kuna juba seistes lahutavad luku allotsa ja aluspükse vaid sümboolsed sentimeetrid. Pole just look, mida ma taotlesin, aga vähemalt õpetlik kogemus, mis kulub kindlasti ära kallimast kangast kleiti õmmeldes.

IMG_20170227_205327 (2).jpg

Huvitav, et poes valmisriideid proovides on ennemini kiusatus end peenikesemaks kui paksemaks teeselda (teeselda peenikesemaks pole vist küll normaalne asi, mida eesti keeles öelda), samas kui õmmeldes on mul kalduvus lõikeid võtta nendesamade mõõtude järgi, millele ma 2013. aastal vastasin, olgugi et kaal aeg-ajalt kõigub ja praegu kaalun ma umbes 10% vähem kui tollal. Kui harva õmmelda, siis ei saa ka üldse aru, mis gabariitidega mu keha on. Seekord püüdsin hästi normaalne olla ja ausalt mõõdud võtta. Tegin südame kõvaks ja lõikasin lõike täpselt selles suuruses, mis mõõtude järgi mulle sobima pidanuks. See tähendas siis rinnust XS/S, taljest XS ja puusast XS/S. Misasja, eksole!? On see vanity sizing või kajastab see Uus-Meremaa ümbermõõtude ja suurusnumbrite suhte tegelikkust? Kui ma olen XS/S, siis mis suuruse lõikavad välja päriselt kõhnad inimesed? Rümba küljeõmblustest pidin pärast veel 8 cm kokku võtma (ma ei usu seda, kui ma seda numbrit mustvalgel näen, aga tõepoolest, mõlemale küljele tegin 2 cm esmasest õmblusest sissepoole uued õmblused).

Küll aga tuleb rõõmuga tõdeda, et suurt rohkem ma lõiget ümber ei teinudki. Kereosa tegin 1,5 cm lühemaks ja rinnasissevõtted tegin suuruse M, mitte XS järgi ja minu meelest näeb täitsa normaalne välja. Seelikuosa tuli 5 cm lühem, kuna lukk oli liiga lühike, muidu teinuks selle ettenähtud pikkuses.

4. Plaanid edaspidiseks

Mulle meeldib see lõige, kuigi selge on see, et praeguste ilmadega ei ole sedasorti kleiti kusagil kanda. Aga ma tahaksin õmmelda ühe sellise kleidi mingisugusest blingist brokaadist ja siis veel mõnest tahkemast kangast, mida kannataks igapäevaselt kanda ilma, et see kortsu läheks. Mul pole enne sellist eest lukuga kleiti olnud, tuleb välja, et see on jumalast mugav, ja kui kõik õigesti teha, ei näe see vast ka nii kittellik välja kui see tänane kollane.

IMG_20170227_205245 (2).jpg

sabaga

Mustvalge triibukleit

IMG_9698 (2).JPG

Kangas: paksem trikotaaž Kangast ja Nööbist (80% viskoos, 17% polüester, 3% elastaan)
Lõige: Kleit 123 Burda 2/2014
Pudi-padi: –
Ajakulu: paar tundi
Esimest korda kandsin: käisin poes jäätist ostmas (vist nr 1 asi, mida ma uute riietega tegema kipun)
Kas kannaks edaspidigi: jeah, homme näiteks lähen tööle sellega
Hind kokku: 16.20 €

Teie õnneks on mul täna olnud päris normaalne päev, mistõttu ei pea te suuremat sorti virinat lugema. Varsti peaks asjalood muidugi eriti toredaks minema, kuna mul on ainult kaks eksamit vaja veel teha (et siis kohe uue semestriga peale hakata…). Eks ma oleks pidanud neikski täna õppima, selle asemel et omale kerglasi hilpe õmmelda, aga vaimne tervis loeb ka midagi. Lihtsalt mõtlesin siin üks päev, miks ma nii õnnetu olen olnud ja jõudsin järeledusele, et üks põhjus võib olla see, et ma olen kooli nimel ohverdanud mitu tegevust, mis on mulle tähtsad ja mille kaudu ma end osaliselt identifitseerin… aga vastu ei ole nagu midagi saanud (vähemalt mitte selles plaanis). Selle tulemusel olen ma nagu mingi igav ja närb keha, kellega millestki huvitavast rääkida pole. Õudne! Õnneks on see probleem üsna kergesti parandatav. Näiteks kirjutasin paar päeva tagasi lugemisblogisse Kihnu sõnaraamatust mõne tühise lõigu ja hakkas kohe hulga parem! Täna õmblesin ühe proovikleidi ja ühe päriskleidi sinna otsa ning nüüd kirjutan sellest – no aina paremaks läheb, eksole!

Kleit ise on üsna primitiivne. Selline, mille jaoks vähegi oskajam õmbleja lõiget küll võtma ei hakka, pigem lööb käärid otse kangasse või lõikab mingi t-särgi järgi (vähemalt nii ma seda ette kujutan). Ma aga sirvisin sada aastat ajakirju, kuniks ühest Burdast võimalikult mittemidagiütleva lõike leidsin. Võtsin lõike, mudisin seda natuke, tegin proovikleidi (millest saab mu koduminikittel), parandasin lõiget ja õmblesin lõpuks õige kleidi. Kõik võttis kokku aega viis ja pool tundi. (Panin kusjuures hommikul üheksaks kella helisema, et jõuaks ikka õmmelda.) Olen tulemusega rahul. Kui kangas ikka efektne on, pole vaja lõikega üleliia pead murda.

img_20170122_152341

img_9688img_20170122_152544

img_9714
Selline huvitav vaatepilt avanes läbi trammipargi võrkaia piiludes

Kesine kokkuvõte

2016.jpgTänavu ei viitsi ma lugejaküsitlust teha. Kahjuks. Piirdun kolme fotomeenutusega.

Roosa kleit on esindatud seepärast, et seda oli tore õmmelda ja vähemalt piltidel nägi see kena välja. Tegelikult sellega asi piirduski, sest seljaosa oli liiga pikk ja moodustas seetõttu koledad voldid.

Dressipluus on mu isiklik lemmik kõigist sel aastal õmmeldud asjadest. Olen seda ka konkurentsitult kõige rohkem kandnud. Huvitav, sest enne ma ei teadnud, et ühel ebasportlikul inimesel üldse dressipluusi vaja võiks minna.

Rohekas kleit väärib äramärkimist seepärast, et olen seda väga palju igapäevaselt kandnud (olgugi, et ekspluatatsiooni käigus ilmnes, et varrukad võiksid 5 cm pikemad olla).

Ongi kogu lugu. Mulle muidu ikka on meeldinud aastalõpupostitusi kirjutada, ilmselt seetõttu, et üldiselt on ikka häid asju meenutada, aga see aasta ajas üks mure teist taga ja kui ma parasjagu õnnetu ei olnud, olin ma tõenäoliselt lihtsalt igav. Õudne. Nii et soovin helgemat uut aastat meile kõigile!

Mul on liiga vähe aega, et õmmelda praktilisi riideid

kleit.jpg
Kangas: Abakhanist pärit kaalupuuvill, mis võis olla müügil African wax print‘i või millegi muu sarnase nime all. Kangas on selline jäik ja naljakas
Lõige: Kleit 104 Burda 10/2016
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: raske öelda, õmblesin mitme nädala jooksul lühikeste sessioonide kaupa
Esimest korda kandsin: ei ole veel kusagil käinud sellega
Kas kannaks edaspidigi: ei tea, aga võib-olla tõesti
Hind kokku: umbes 10 eurot äkki

Vaatan ja imetlen siin, kuidas Kadri järjepanu praktilisi pluuse teha vorbib. Mina ei viitsi või õieti vist isegi ei taha. Kui on vähe aega, siis tahaks teha ükskõik mida, mitte piirata end mingite kriteeriumidega, nagu näiteks kas mul õmmeldavaga üldse kuhugi minna on. Nii ongi, et ostsin nädal tagasi omale poest polüestrist ja viskoosist tehtud üliminimalistliku halli kleidi, mis näeb välja nagu liibuv pikk t-särk. Olen seda juba kolm korda kandnud ja väga rahul. Õmmelda ma selliseid tooteid aga eriti ei oska, sest käsi ei tõuse ühevärvilisi kangaid ostma. Jabur. Selle asemel õmblesin omale napaka kleidi, millel on ees suurejoonelised voldid ja veel suuremad taskud. Selja tagant näeb kleit välja üsna tavaline, külje pealt aga kummaline. Kangas on ka selline omapärane: jäik, aga samas hästi kortsuv. Roosa ja kuldse kombinatsioon pole ka just esimene värvivalik, mis mulle tavaliselt esimesena pähe tuleb.

Kena vaheldus tavaliste lõigete järgi õmblemisele. Istuvuse mõttes pole kleit aga eriti õnnestunud, sest kleidi allserv on üsna väikese ümbermõõduga, mistõttu kuigi pikki samme sellega just võtta ei saa. Isegi istuda on veidi ebamugav. Kõhu piirkonnast on kleit aga veidi lai. Ei viitsinud seda ümber hakata tegema, sest sellega oleks kaasnenud taskute ümbertegemine. Nii et mõnes mõttes üks üsna kasutu kleit, aga mis siis!

img_20161105_124158-2

IMG_20161105_124147 (2).jpgimg_20161105_124213-2

Polüestrist kleit

skeem

Siin on skeem, mis selgitab rasket olukorda, milles ma praegu olen. Kui nii jätkub, pean ma varsti poest riideid ostma nagu mingi metslane. Eelmisel aastal sain kurta, kuidas täiskoormusel kooli ja töö kõrvalt on raske leida õmblemiseks aega, nüüd olen millegipärast osa oma aega ohverdanud ka autokoolile, kusjuures koolitükid on kõik keerulisemaks läinud ja võtavad rohkem ajujõudu kui mullu. Kõige tipuks on mul viimaste kuude jooksul nii palju asju halvasti läinud, et iga kord, kui ma mõtlen “No mis järgmiseks!?”, siis see järgmine asi, mis juhtub, ongi mingi järjekordne pettumust valmistav asjaolu, äraütlev vastus või millestki ilmajäämine. Sellises situatsioonis on võrdlemisi väsitav kolmel rindel entusiastlik olla, õmblemisest rääkimata. Nii ma olengi mitut projekti alustanud, aga lõpuks kõik nurka visanud. Nõme tunne. On ju viimastel aastatel õmblemine mulle nii palju positiivseid emotsioone pakkunud, eriti rõve on sellest hüvest nüüd ilma jääda. Aga ma annan endast parima, et elu- ja õmblemisrõõm naaseks (okei, parimat ei jaksa anda, annan endast pigem tubli keskmise).

kleit1

Kangas: reljeefne polüester Kangast ja Nööbist
Lõige: kannaga kraega suvekleit ajakirjast Käsitöö (suvi 2016) (vaevalt ma selle lõike järgi kunagi päriselt kraega kleidi õmblen…)
Pudi-padi: paarkümmend sentimeetrit kummipaela
Ajakulu: kaks õhtut
Esimest korda kandsin: Endise kolleegi tundesõnasid käsitleva raamatu esitlusel (raamat on põnev ja soovitan kõigil sellega tutvuda)
Kas kannaks edaspidigi: jah
Hind kokku: umbes 15 eurot

See on üks väga lihtne kleit. Isegi lukku pole. Küll aga on varrukasuudes kummipael, sest kuidagi tahtsin ma need krookesse ajada, aga kõik ülejäänud moodused tundusid tol hetkel liiga tüütud. Nii et polegi nagu suurt midagi öelda. Kuigi materjal on 100% polüester, oli sellega päris okei terve päev tööl istuda ja siis veel sinna raamatuesitlusele minna. Ei läinud väga elektrit täis ja kortsu ei läinud vist kohe üldse mitte. Tervitatav, sest triikida on seda väga tüütu, kuna pidevalt varitseb sulamisoht.

kleit2kleit3