Polegi ammu virisenud

pilt
Väike näpuharjutus pikselgraafikas. Õismäe foto autor on minu vend Harri

Järjekordselt on paslik tsiteerida mu vana lemmikut K. A. Hermanni: “Üsna meel on paha”. Ma ei ole rahul oma praeguse õmblemiseluga. On täiesti normaalne, et ma kogu aeg õmmelda ei taha, eriti veel nüüd, kui saan oma loomis- ja tegemistunge välja elada programmeerides ja koolitükke tehes. Aga kui siis vahepeal ikka tahaks kangesti õmmelda, ajab täitsa marru, kui midagi välja ei tule.

See oli vist nädal või kaks tagasi, kui tahtsin õmmelda üht kleiti. Ei midagi uut ega erilist, sama lõike järgi, mida jõulude eel kasutasin. Kuna tookord pidin külgedelt kokku võtma, tahtsin seda seekord ennetada ja lõike vastavalt ümber teha. Ilmselt hindasin või mõõtsin oma gabariite valesti, sest selle uue kleidi ülaosa mulle küll selga ei läinud. Otsustasin kleidi alumisest otsast siis seeliku teha, aga poole tegemise peal mõistsin, et ma ei taha tegelikult järjekordset voltidega keeruseelikut. Toppisin kogu kupatuse kilekotti ja selle omakorda kappi, sest äkki kunagi tuleb aeg, kui ma ikkagi tahan sellist seelikut.

Järgmiseks tahtsin miksida mingit hullu Burda kraed mitte nii hullu Ottobre kleidiga. Võib-olla pole ikka hea mõte oma õmblemise mojo’t libeda polüestersatiiniga tagasi meelitada. Seljaõmblust tehes venitasin ühe poole nii välja, et kui allaäärde jõudsin, oli üks pool seljast teisest viis sentimeetrit pikem. Harutasin üles, toppisin järjekordsesse kotti ja selle jälle kappi, teiste omasuguste hüljatute hulka.

Mõtlesin siis, et võtan midagi hästi väikest ette. Midagi sellist, mis lihtsalt peab õnnestuma. Naeruväärne mõte muidugi. Otsustasin meisterdamise kasuks. Mingisuguses 2013. aasta ajakirja Käsitöö numbris on Anu Kaelussoo väga efektse kannaga krae tegemise õpetus. Suurema krae peale õmmeldakse väiksem krae, eest kinnitatakse krae trukkide või ööside ja paelaga ja seda topeltkraed saab siis kaelas kanda ja ilus olla. Kirss tordil: krae võimaldab ära kasutada kõikvõimalikke ilusaid riidekribusid. Nagu arvata võite, ei tulnud mul sellest suurt midagi välja. Kiskus lihtsalt kiiva. Mõtlesin küll, et saan krae õmblemist harjutada ja lõpuks veel väga ilusa asjanduse pealekauba, aga tutkit. See seisab mul ka nüüd poolikult ja õnnetult kapis.

Ma ei teagi, mis nüüd siis teha. Äkki peaks ostma mingi lillelise paksemapoolse elastaaniga puuvillase kanga ja ühe kleidi õmblema? Noh, et nagu pöörduda tagasi oma leivanumbrite juurde ja mitte üritada praeguses hapras seisundis midagi ekstravagantset teha. Samal ajal on mul mingi imelik pakitsus midagi… tikkida. Esimest korda elus vist. Ma ei pea silmas patja, seinavaipa või isegi mitte seinale pandavat pilti. Ikka midagi väiksemat. Ilmselt peaks selle siis kuidagi prossina vormistama, sest mingi praktiline kasu võiks sellest ka tõusta. Ma lihtsalt mäletan, et ükskord, kui ma selle suure vaeva ette võtsin ja ühele seelikule litrid ja igasugused värgindused peale tikkisin-õmblesin, oli tulemus igati vaeva väärt. Praegu aga ongi selle võrra raskem, et pole millelegi peale tikkida. Ja üleüdse pole ma selles vallas eriti leidlik, nii et tuleb vist uuesti oma Käsitöö ajakirjade patakas ette võtta.

Kuna ma pole eriti osav millegi välja mõtlemises, siis mul on teile üks küsimus. Nimelt tahaks ma kuidagi ühendada oma õmblemishuvi programmeerimishuviga. See võiks väljenduda siis näiteks mingisuguse õmblemiseks kasuliku veebirakenduse loomisega vms. Ma ei taha mingit geniaalset äriideed, lihtsalt mingit väikest asjandust, mille kallal nokitseda ja mille käigus saaksin programmeerimist harjutada. Alati võib harjutamiseks progeda mingisugust kalkulaatorit või kaardimängu, aga see pole eriti huvitav. Aga mul pole eriti mõtteid, misasi see siis olla võiks. Tegelikult üks on: selline veebirakendus, et kasutaja läheb sinna saidile, toksib sisse oma RÜ, VÜ ja PÜ, vajutab nuppu ja siis saab teada, mis suurusnumbritele need mõõdud vastavad näiteks Burdas, Ottobres, ajakirjas Käsitöö, Colette Patternsil, kus iganes. Näiteks ma olen Burdas 38-38-40, aga Gertie raamatus 6-6-6. Ma mõtlesin, et ühest küljest võiks see aega (= klikke) kokku hoida, teisest küljest saaks siis kohe teada, kelle mõõdustik rohkem enda keha moodi on. Kas see on väga vajalik asi? Ilmselt mitte. Kas internetis on ainult vajalikud asjad? Kindlasti mitte. Mis te arvate? Kas õmblemiseks on vaja ainult õmblusmasinat või võiks mingi internetis olev jubin õmblemist mõnusamaks teha?

Rõõm poolelioleva lõpetamisest

IMG_8469
Õmblesin poolkloššseeliku. Mitte sellepärast, et ma tahtsin tingimata kloššseelikut õmmelda, mitte sellepärast, et mulle need hirmsasti meeldiks, vaid sellepärast, et mingil praeguseks arusaamatul põhjusel olin umbes aasta tagasi üht õmblema hakanud, kuid pooleli jätnud. Nii see siis istus seal kapinurgas ja vaatas mind süüdistava pilguga iga kord, kui ma millegi muu õmblemiseks käe kappi pistsin. Mõtlesin siis: hästi, teen selle valmis, parem seisku valmis seelik riidekapis kui poolik seelik kangakapis. Pealegi oli see ju juba välja lõigatud, nii et tõotas tulevat kiire projekt. Siinkohal peaks vist mingi puänt tulema, aga seekord puänti pole, sest seelik sai valmis ilma eriliste vahejuhtumiteta. Kindlasti aitas kaasa fakt, et ma ei viitsinud voodrit õmmelda. Üsna häbematu tegu villase seeliku puhul, aga mõtlesin, et see seelik pole asi, millega mina vaeva viitsin näha. Aitab alusseelikust küll. Nii ta siis valmiski: ontlikult pikk ja puusasid sedasi rõhutav, et mõne nurga alt võib jääda ekslik mulje, nagu oleksin padjad oma emavaagna ümber sidunud. Aga ei, ma lihtsalt olengi selline. Pildistasime õhtuhämaruses, paraku sain alles kodus pilte vaadates aru, et kõik on nii teraline, et kanga kohta need pildid küll midagi ei ütle. Selleks tarbeks ja täpsustuseks tegin viimase lähivõtte tubastes oludes. Aga ega pimedus ja terakesed takista nägemast, kuidas seelik seljas ripub ja lehvib.
IMG_8474IMG_8487IMG_8476musterMu järgmised eksamid on kahe nädala pärast, nii et järgmise nädala jooksul peaksin saama veel mahti õmmelda, siis on nädal aega eksamipalavikku ning pärast seda jälle kaks nädalat õmblemisaega enne, kui uus semester algab. Kuigi vahepeal tundub mulle juba, et võibolla peaks tubaste ja eraklike tegevuste asemel inimestega suhtlema ja kodust väljas käima…

Kleit kolme tunniga

Juba kuid ootas mu kapis üks naftast tehtud reljeefse mustriga trikotaažkangas, et temast ometi üks vahva kleit tehtaks. Kuna kangas oli efektne, võisin piirduda lihtsa lõikega. Olgugi et lihtne, on lõige kokku lõigatud kolmest erinevast lõikest. Kleidi kereosa ja varrukad on Ottobre 5/2015 kleit nr 1 (suurus 40-40-42, kuigi tegelikult võinuks vist teha ka 38-38-40). Kaelus ja krae on Burda Vintage kleit Mia. Taskute ja horisontaalse läbilõike idee on inspireeritud Colette patternsi kleidi Laurel pattern hack‘ist. Lõikumise ja kleepimise peale läks tund, kleidi kokkuõmblemisele kaks tundi. Päris hea tulemus. Kusjuures olen korduvalt kogenud, et mida vähem millegi õmblemine aega võtab, seda tihedamini ma seda asja kannan. Sageli on see seotud sellega, et kiiresti saab õmmelda ainult lihtsaid asju, aga lihtsaid asju on tavaliselt ka lihtsam kanda (vrdl tunniga valmiv must särk vs kaks päeva õmmeldavad lillelised püksid).

IMG_20160116_134925
Näha pole muidugi midagi, üks must kott kõik

 

IMG_20160116_135030
Taskute tõestusmaterjal. Oleks võinud taskud suuremad teha, valisin laiuseks 9 cm, aga see on ikka liiga kitsas 
muster
Eelnevalt kiidetud muster. Samas on näha ka kraed, mis oleks võinud laiem olla. Enda meelest olin kaval ja tegin krae väiksema ümbermõõduga, sest kasutasin trikotaaži, aga sellega seoses on ülemine serv vist liiga väikese ümbermõõduga, et seda normaalselt ümber serva pöörata

 

 

Kokkuvõtte kokkuvõte

Võlgnen teile kokkuvõtte küsitlusest, mille aasta lõpus teile esitasin. Allolevalt pildilt näete, millised on need neli mullu minu õmmeldud hilpu, mis teile, lugejatele, enim meeldisid.lugejatelemmikud.png

Stabiilselt oli esikohal lilleline kleit, mis mulle ei meeldinud, mida ma kordagi ei kandnud ja mille ma lõpuks sõbranna sõbrannale Uue Maailma festivalil maha ärisin. Kleidil pole iseenesest häda midagi, mulle lihtsalt üldse ei meeldi sellist elektrisinist kanda. Brr. Aga seda suurem on rõõm selle üle, et keegi teine selle kleidi üle väga õnnelik oli! Teisel kohal oli mantel, sest eks teil oleks olnud ebaviisakas selle poolt mitte hääletada. Kolmandat ja neljandat kohta jagasid kaks kleiti: kleit Opale ja üks kleit Ottobrest. See lilleline on mind päris kenasti teeninud, eelkõige meenub üks koolitus, mille ajal ma haige olin, aga sellest kleidist esinemisel jõudu ammutasin. Mummuline kleit seostub kahe toreda pulmaga, milles ma seda kandsin. Eriti tore oli esimene pulm, sest teises olin ma haige. Hmm, päris põdur olen olnud, nagu selgub.

Aga esitlen teile ka nelja enda lemmikut. Mantel on diskvalifitseeritud, sest selle pingutuse kõrval kahvatusid kõik ülejäänud. Esimest kuni neljandat kohta jagavad juba kirjeldatud mummuline kleit, linane kleit Opale, must kottkleit ja lilleline aastalõpu kleit. Linane Opale seostub mul samuti ühe kena pulmaga. Lisaks oli see juba kolmas sama lõike järgi õmmeldud kleit, mistõttu tuli see eelmisest kahest tehniliselt paremini välja. Must kottkleit, mil üsna avar seljadekoltee, oli lahe eksperiment, sest ma polnud seni midagi sellist õmmelnud. Osutus päris praktiliseks ja efektseks kleidiks. Lilleline kleit  meeldib mulle seepärast, et see on lilleline, kummalisest materjalist ja selle õmblemine sujus võrdlemisi libedalt. Oli kohe selline tunne, et nüüd on üks korralik kleit õmmeldud. Nii et tegelikult polegi alati kõige tähtsam, kas õmmeldud asi on kõige ilusam või mitte, vahel on mõni asi südamelähedane hoopis õmblemisvälistel põhjustel.
minulemmikud

Ülejäänud riiete saatused on olnud väga erinevad. Mõnest hilbust on saanud koduriietus, mõni on kuskil kaltsukotis, mõni asi on müüdud ja ühe pluusi varrukaga jäin ma tööl ukselingi taha kinni ja rebisin selle katki (pärast paikasin tööl vetsus seda auku). Enamik on aga aktiivses kasutuses.

Olen sel nädalal suisa kaks asja valmis õmmelnud, nii et hoidke pöialt, et nädalavahetusel end kokku võtan ja neist õues pilti teen. Lisaks lubasin täna Janikale kaks seelikut õmmelda, ehk saab need ka jäädvustatud.

2015. aasta kokkuvõte

Mulle meeldib kirjutada kokkuvõtteid möödunud aastast. Ilmselt sellepärast, et mul pole elus seni ühtegi harukordselt õnnetut aastat ette tulnud (ptüi-ptüi-ptüi). 2015. aasta jääb mulle meelde järgmiste sündmuste ja tegevustega seoses:

  • Proovisin kuu aega vehklemist. Vehklemine oli minu jaoks piisavalt lahe, aga mina ei olnud piisavalt lahe vehklemise jaoks, mistõttu jäi see hobi pooleli.
  • Kordasin salaja neli kuud keskkooli matemaatikat, et julgeksin sügisel uuesti kõrgkooli minna. Julgesingi ja läksingi ja elu pole enam endine!
  • Kohtusin paari lugejaga. Ühega ettekavatsetult, teistega mitte. Ühega oli lausa nii, et ta tundis mind kleidi järgi ära ja tuli juttu tegema. Väga erakordne kogemus minu jaoks, sest reeglina inimesed mulle ei lähene. On naljakas tunne olla tuntud tänu millelegi, mida ma alles hiljuti veel üldse ei osanud. Sellega seoses jään mäletama ka Uue Maailma festivali, kus meil Janika, Laura ja Gerliga oma boks oli. Nii palju inimesi ütles nii palju kenasid asju minu õmmeldud asjade kohta, et see oli otse südamepõhjani liigutav.
  • Lugesin 20 raamatut, millest erilist järelmõju avaldasid Diana Vreelandi elulugu, Maarja Kangro “Hüppa tulle”, Lajos Zilahy “Kaks vangi”, Paul Hoffmani “The Man Who Loved Only Numbers”, Johannes Aaviku “Päevaraamat” ja tegelikult ka Andrus Kasemaa “Minu viimane raamat”. Nii et kvantitatiivselt mitte just edukaim lugemisaasta, aga kvalitatiivselt päris tulemuslik!
  • Õmblesin 25 asja, mille käigus parendasin oma vilumusi ning omandasin ka uusi oskusi. 25-st õmmeldud asjast 16 olid kleidid, 1 oli ülerõivas, 3 olid püksid ja ülejäänud olid muud pudinad. Lõikeid võtsin tänavu kõige rohkem Burdast (7), Ottobrest (7) ja Gertie raamatutest (5).

õmmeldu2015(1)

Pärast lugeja Siimu arupärimist otsustasin selgi aastal teie seas küsitluse läbi viia. Anna hääl oma lemmiku(te)le õmblustöödele ja nii võib juhtuda, et järgmisel aastal näed siin rohkem silmarõõmu pakkuvat ja vähem koledusega pimestavat!

Ega muud vist polegi väga mainida. Pean nüüd koolitükke tegema, sest muidu ei paista kuskilt tulevat aega, mil saaksin täie südamerahuga õmmelda.

Head vana aasta lõppu mu headele lugejatele!