Simplicity 1197 – puusalt lastud kleit

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Kangas: tundmatu tükk Uuskasutuskeskusest
Lõige: Simplicity 1197 (ajakirjast Moden Susanna 4/2015)
Pudi-padi: silikoonkumm
Ajakulu: mõni õhtu
Esimest korda kandsin: Katrini sünnipäeval
Kas kannaks edaspidigi? Jaa!
Hind kokku: umbes 1 euro

Umbes nädal tagasi seisin silmitsi virna Kangast ja Nööbist hiljuti soetatud kangastega, üks ilusam kui teine. Ainult et kui hakkasin neid lõigetega paari panema, ei tulnud millestki midagi välja. Küll jäi üht kangast üle ja teist puudu, küll oli ühe muster liiga suur ja teise oma liiga väike jne. Lisaks ilmnes, et üks kangas oli taas viltu lõigatud või oli muster viltu. Ei saanudki lõpuks aru, aga mäletasin selgelt, kuidas müüja seda lõikas: kuna teine müüja oli lõikelaua hõivanud, viskas ta minu kanga rulli teiste kangaste otsa ja lõikas sedasi pooleldi põlve otsas mulle tüki. Aimasin juba siis halba, aga muidugi ei öelnud midagi, sest olen loll ja arg. Olin ahastuses, sest tundus ääretult ebaõiglane, et olin hunniku nutsu magama pannud kangastele, millest ma siis lõpuks justkui midagi teha ei osanud.

Lohutuse lootuses läksin järgmisel päeval Uuskasutuskeskusesse ja õigesti tegin, sest sattusin sinna väga õigel päeval. Kangariiulid olid lookas ja minustki jäi sinna omajagu toredat kaupa maha. Sain seitsme euro eest neli erinevat kangast, üks lõbusam kui teine. Juhuu! Üks neist oli meetrine jupp rohelisetriibulist trikotaaži, mis polnud mitte ristkülikukujulises tükis, vaid toru. Õmblemise protsessi see küll kuidagi ei mõjutanud. Igatahes otsustasin sellest kleidi teha. Kuna kangas maksis umbes euro, söandasin riskeerida ja midagi enneolematut proovida. Võtsin ette ajakirja Moden Susanna 4/2015 ja selles ilmunud Simplicity lõike nr 1197. Paistis olevat mingi 60ndate lõike reproduktsioon.

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Simplicity 1197

Ma ei olnud kunagi enne ühegi Simplicity lõike järgi midagi õmmelnud, nii et ei kujutanud ette, kuidas see lõige mu kehaga ühildub, Mõõtude järgi otsustades oleksin pidanud valima kombinatsiooni suurustest 40 (RÜ, VÜ) ja 42 (PÜ), aga mõtlesin, et kui ma trikotaaži kasutan, võiks ehk ühe numbri võrra väiksema teha. Kui olin lõiked ära võtnud, sain juba silma järgi aru, et nende suurus ei meenuta eriti mu keha suurust. Ma olen harjunud lõikeid kerest nii 1,5 cm võrra lühemaks tegema ja seelikuosa vastavalt tujule, aga see kleit oli kerest vähemalt viis sentimeetrit pikk. Kokku tegin kleidi 15 cm lühema, kui lõige ette nägi! Rekord vist. Mõõtsin veel lõiketükid üle, ümbermõõdud tundusid nii enamvähem sobivad tulevad ja lõikasin aga kõik välja. Ei pööranud mingisugust tähelepanu triipude klapitamisele ega millelegi muule, sest riiet oli nii vähe, et nagunii poleks õnnestunud selles osas midagi palju paremini teha.

Kahjuks tegin selles etapis ühe suure vea, millest alles kleidi valmides aru sain: üks kangakorts keset kõhtu polnudki mitte korts, vaid puuduv niit. Oih. Nii et esiosa keskmisel tükil on üks naljakas heledam pikitriip. Õnneks pole seda kuidagi võimalik parandada, mistõttu pole mõtet selle pärast väga põdeda.

Kuna kleit on trikotaažist, jätsin ära luku, mis muidu selja keskele oleks tulnud. Lõikasin seljaosa siiski kahes tükis, juhuks, kui tekib vajadus sealt sisse võtta (kuigi olin nõgusselgsusega veidi arvestanud tükke lühemaks tehes). Vajadust siiski ei tekkinud, nii et tegelikult oleks vist võinud selja ikka ühes tükis teha. Teinekord siis tean.

Esiosa küljetükke keskosa külge õmmeldes oli mul probleeme nurkadega, mis kuidagi teravad ei tahtnud jääda. Kuidagi läks nii, et tegin need siis hoopis kumerad. Pole ka väga viga, kuigi arenguruumi on.

Kokkuvõttes on minu meelest kleit õnnestunud. Esiteks meeldib mulle see lõige, teiseks meeldib mulle, et mul on nüüd tööl käimiseks kleit, mis on küll argise olemisega, aga mitte hall või igav. Pealegi sobiv asi, mida kanda, kuniks varrukateta kleitide hooaeg saabub. Järgmisel korral teeksin selle aga numbri väiksema. Varrukaaukude ja õlgade kandist tundub kleit praegu veidi suur. Või siis olen ma harjunud riietega, mis on väga ümber. Või siis mõlemat. Igatahes on nii hea tunne, kui midagi poolükskõikselt ja odavalt alustades on tulemuseks miski tore ja tujutõstev!

Kevadpuhastus

Lugesin blogist While She Naps postitust teemal “Why “Where’s your inspiration” isn’t a good question”. Diana Vreeland on öelnud: “It’s not about the dress you wear, but it’s about the life you lead in the dress.” Ma tahaksin seda parafraseerides öelda, et minu meelest ei ole laias laastus eriti oluline, milline su kodu on, sest oluline on hoopis see, millist elu sa selles elad. Samal põhjusel pole millegi väärtusliku ja kauni loomiseks vaja ajakirjaväärilist merevaatega stuudiokorterit. Mis viib mõttelõnga edasi Charles Bukowski luuletusele “air and light and time and space”, millele keegi viitas eelpool mainitud postituse kommentaariumis. (Loovisikud, lugege, saate äratundmisrõõmu!) Ma olen selle luuletuse uimas olnud juba terve nädala. Küsimus pole mitte niivõrd Bukowski teemapüsitutses või luuleaineses (sest mind see eriti ei puuduta), vaid pigem selles, et see on Bukowski looming ja see liigutas mind. Kunagi aastaid tagasi lugesin veidi ta proosat ja pidasin seda eriti nõmedaks. Võib-olla on aeg uuesti proovida ja võib-olla hoopis ta luulet! Soov oma seniseid tõekspidamisi revideerida on seekord kuidagi üllatavalt mõnus tunne, tavaliselt kaasneb sellega mingi segu pingutusest ja eneseületusest.

Mis puutub revideerimisse, olen võtnud ette oma igapäevase lugemismaterjali osalise väljavahetamise. Märkasin, et loen mingeid blogisid ja Facebooki gruppe pigem inertsist ja kummalisest kohusetundest kui huvist ja uudishimust. Blogidega on see värk, et osasid hakkasin ma lugema aastaid tagasi, kui ma isegi ei õmmelnudki. Kahmasin siis kokku igasugust lugemismaterjali, päriselt adumata, mis neist mulle pikemas perspektiivis sobib. Umbes nagu õmblema hakates šoppasin kõvasti värvilist ja toredat kunstsiidi kokku, aga ei õmmelnud sellest lõpuks midagi, sest see oli libe ja läks elektrit täis. Ma ei arva, et need blogid on üleöö vaimuvaeseks või igavaks muutunud, aga need ei ole lihtsalt mulle. Jälle paralleel õmblemise endaga: kloššseelikud võivad olla imekenad, aga mulle need ei sobi. Eestikeelsete käsitöö- ja õmblemisgruppide lugemise jätsin maha seepärast, et midagi minu jaoks inspireerivat leidsin sealt kord kolme nädala tagant. Ülejäänud ajal silmasin satsiseelikuid (ma ei teadnud, et selline mõiste olemaski on, aga tuleb välja, et tegu on mingi moeröögatusega), roosasid riideid väikestele printsessidele ja küsimusepüstitusi, mis tõid meelde veebilehe Let Me Google That For You. Igaühele oma!

Siinkohal on mul küsimus teile, lugejad. Mõtlesin neid tekkinud tühimikke oma hinges ja Feedlys täita senisest erineva lugemismaterjaliga. Kas oskate soovitada õmblemisblogisid, mille pidajad esindaksid mitteangloameerika kultuuriruumi? Mulle tundub, et näiteks kontinentaalse Euroopa blogides on midagi sellist, mis eristab neid UK/USA/Austraalia omadest… midagi sellist ma tahakski rohkem tarbida. Täpsemalt huvitavad mind õmblemisblogijad, kes pole suu peale kukkunud ja kes kajastavad naisteriiete õmblemist. Eriti lahe, kui keegi oskaks soovitada saksa-, soome- või ungarikeelseid blogisid. Aeg-ajalt tabavad mind enesehaletsushood, kui mõtlen neile keeltele, mida ma õppinud olen, kuid mille oskus aina kuhtub ja kuhtub, sest mul pole igapäevaselt nendega midagi peale hakata. Võib-olla tähendaks õmblemisteemalise lugemismaterjali leidmine meeldiva ühendamist kasulikuga ja suudaksin end rohkem motiveerida tekstidest läbi närima. Inspiratsiooni mõttes sirviksin ma hea meelega ka blogisid, mida kirjutatakse keeltes, millest ma midagi aru ei saa, nii et kui teil on soovitada mõni imetore slovaki-, portugali- või poolakeelne õmblemisblogi, ärge neidki vaka all hoidke!

Lilleline sabakuub

Seelik on nüüdseks juba vana hea 45 minuti seelik https://tegemine.wordpress.com/2015/02/10/45-minuti-seelik/

Kangas: Kanga ja Nööbi kaalutrikotaaž (80% polüamiid, 20% elastaan)
Lõige: Sweater Burda 6/2014 #114
Pudi-padi:
Ajakulu: paar tundi
Esimest korda kandsin: käisin küdil külas
Kas kannaks edaspidigi? Jaa
Hind kokku: umbes 6 eurot

Kanga ja Nööbi Kadaka tee kaupluses käimine on alati üks õudne tüütus, sest see on mu igapäevastest trajektooridest nii kaugel ja mul pole kunagi sinna kanti asja. Nii juhtubki, et iga kord tuleb kindluse mõttes kõik meeldiv ära osta, sest mine tea, millal uuesti viitsin selle retke ette võtta. Neljapäeval tuli sealt minuga koju lilleline trikotaaž, millest mõtlesin õmmelda ühe lebotamiseks sobiva dressika moodi toote. Muide, üritan viimasel ajal eriti organiseeritult kangašopata. Teen kodus nendest lõigetest pilti, mida õmmelda tahan ja sirvin neid siis poes, et mitte pead kaotada. Piltidele jätan ka info selle kohta, kui palju mul kangast vaja läheb. Väga eeskujulik minu meelest.

Igatahes ostsin siis selle kanga, endal mõttes konkreetne asi, mille sellest õmmelda kavatsen. Kuigi kodus jõudsin paar korda ümber mõelda, valmiski lõpuks üks eriti lohvakas Burda pusa (nr 114, 6/2014). Hea, et enne guugeldasin ja lõikeid mõõtsin, sest kuigi tegin võimalikest väikseima suurusnumbri (36), oli see mulle väga lai. Teinekord teeksin ümbermõõdu 15-20 cm väiksema ja tagaosa lühema või esiosa pikema. Praegu oleks mul nagu mingi sabakuub seljas, kuigi Silveri sõnul päriselus mulje päris selline pole.

Jumalast mõnus asi, mida kanda, kui oled kolm päeva järjest vahetpidamata söönud!

Kaelaauku kantides pidin korra juba peaaegu alla andma, aga pärast paaritunnist rahunemist ei tundunud olukord enam pooltki nii hull ja pusa siiski valmis. Päris lahe oli õmmelda midagi, millesarnast ma muidu kunagi ei kanna ja millesarnast ma kunagi õmmelnud pole. Mida ma sellega teen või kuhu ma sellega lähen, on veel lahtine. Kujutan ette, et selle võiks peale visata rattaga sõites, sest see on tagant nii pikk, et taguots on kenasti kaetud. Veel kujutan end ette sellega Helsingi lennujaamas kell kolm öösel magamas või poolsoojal suveööl Linnahalli katusel hängimas (mitte et kumbagi neist sündmustest eriti tihti ette tuleks).

Parem kleit kapis kui kangas karbis

Pilte vaadates sain aru, et kleit võinuks paar sentimeetrit pikem olla, aga missa teed ära!

Kangas: õhemapoolne pikisuunalise mustriga puuvillane kangas Abakhanist
Lõige: Graphic Roses sheath dress Ottobre 2/2015
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: mõni õhtu
Esimest korda kandsin:
Kas kannaks edaspidigi? Ei teagi
Hind kokku: ei mäleta

Olen seda meelt, et kui kodus konutab hüljatuna kangas, millest nagu ei taha ega taha midagi teha, siis parem on sellest ikkagi midagi õmmelda, sest üks kapis ruumi võttev kleit on iga kell parem kui kusagil kastis kuhtuv kangas. See, ja asjaolu, et mul polnud ühtki uut kangast soetatud, oligi ainus põhjus, miks tänane kleit sündis. Kindlasti üle aasta tagasi Abakhanist soetatud kaalukangas erutas mind tõenäoliselt ainult mustri pikisuunalisusega, muu ei saanud mulle küll eriti muljet avaldada. Värvipalett sisaldab mitut värvi, millest tavaliselt kaugele hoian: fuksia, rohekassinine ja siis veel mingi spetsiifiline tumesinise toon. Õõh. Lisaks on kangas õige õhuke, õmblusvarud paistavad isegi tegelikult läbi. Aga koju ma ta tõin ja siin tal mul oma aega ootas ja tolmu kogus, kuniks ma eelmisel nädalal sellest midagi õmmelda otsustasin.

Võtsin lõikeks sama Ottobre lõike, mille järgi viimased kaks kleiti tegin. Kindla peale minek jne. Ainult et seekord tuli seelikuosa laiem teha, sest ma ei kujutanud ette nii õhukesest riidest liibuvat kleiti. Paraku oli mul vaid poolteist meetrit kangast ja ei saanud seda nii voldilist teha, kui tahtnuksin, aga hea küll. Kui mul oleks olnud valida, teinuksin voodriga kleidi, aga mul polnud midagi voodriks panna ja ma ei mallanud selle soetamisega oodata.

See pole aga midagi võrreldes kurva tõsiasjaga, et mul oli ainult 40-sentimeetrine lukk. Tundus, et võiks ju käia küll… kuniks ma kleidi valmides seda esimest korda selga proovisin (sest mis ma sest enne proovin, kui olen sama lõike järgi kaks kleiti alles teinud, eksole!). Kuigi ma olin hästi natukene arvestanud kanga pikipidisusest tuleneva venimatusega (sest mustri pärast pidin selle ju tavapärasega võrreldes teistpidi välja lõikama), polnud see kindlasti piisav, sest kleit mulle eriti selga ei läinud. Võibolla isegi oleks läinud, aga lukk oli liiga lühike ja seda ma küll üles harutada ei viitsinud. Lukk ulatus umbes 5 cm allapoole taljet, nii et luku avamisel moodustus üsna väike auk, millest ma kas oma puusad või põue pidin läbi ajama. Noh, kiire arvutus näitas, et rindmikuga peaks lihtsamini minema, kuigi ega seegi kerge polnud. Teate, keegi ei peaks oma kleite nii selga pressima, nagu mina seda kleiti. See oli lihtsalt nii vale nii mitmel põhjusel. Silver lohutas mind, et tavaliselt pean ma kleidi ainult korra päevas selga panema ja sama palju kordi selle ära võtma, aga seegi tundus liiga palju. Kuna ma lukku üles harutada ei kavatsenud, aga päris alla ka ei tahtnud anda, vaatasin, kui palju küljeõmblustest järele õnnestub anda. Esimest korda elus oli kasu neist 1,5-sentimeetristest õmblusvarudest! Kahe külje peale kokku sain neli sentimeetrit juurde ja sedasi õnnestus kleit päris kenasti selga ajada. Kas ma seda kunagi ka kandma hakkan, ei tea veel öelda, eks see selgub, kui ilmad soojemad ja traumast üle saadud.

Tegin ju küll seljaosa seekord lühemaks, aga näha ei ole. Äkki on seekord häda selles, et kangas venib pikku-, mitte laiupidi.

Nagu mingi liputaja, ausõna, sest kes see käib sellise sombuse ilmaga ringi, rihmikud jalas, sääred paljad, endal mantel seljas.

Me Made May ’15

“I, Esta of tegemine.wordpress.com, sign up as a participant of Me-Made-May ’15. I endeavour to wear at least one self-made garment each day for the duration of May 2015.”

Novat siis. Sellise veksli andsin täna välja Me Made May ’15’ks. Eelmisel aastal lubasin neljal päeval nädalas kanda midagi enda tehtut ja sain sellega ka hakkama. Tänaseks päevaks olen omadega nii kaugele jõudnud, et kannan pea iga päev midagi enda õmmeldut (eelnevalt kellelegi midagi lubamata). Mõtlesin siis ühe sammu veel kaugemale astuda ja ühe kuu jooksul täitsa iga päev midagi enda tehtut selga panna. Eelmisel aastal oli pilditegu ainult paras peavalu, mistõttu ei usu, et ma tänavu päris iga päev pilti tahan teha. Samas mõtlesin, et sellepärast nüüd osalemata ka ei jäta (tegelikult korraks mõtlesin ka).

Tänavuse väljakutse teeb minu jaoks põnevaks asjaolu, et nädala maikuust veedan ma reisil. Kuna kannan peamiselt mittetrikotaažist kleite, on tekkinud põletav küsimus: mis saab triikimisest. Õudne! Ma ei ole kunagi mingi muretust hipist matkasell olnud (magamiskotiga põõsas uinunud, hääletanud vms), aga muretsemine öömaja triikimisvõimaluste pärast on midagi uut isegi minu jaoks. Ja alles see oli, kui mul koduski triikrauda polnud… oh aegu!