Kleit Tourette

Georges Gilles de la Tourette (1857–1904)

Georges Gilles de la Tourette (1857–1904)

Teate Tourette’i sündroomi? Sellega kaasnevad tahtmatud lihaste kokkutõmbed ja kontrollimatu ropendamine. Heather B kirjutas hiljuti kena postituse õmblemise varjukülgedest ning käsitles ka haigust Sewing Tourette’s. Just see tabas mind Gertie sensuaalset Wiggle Dressi õmmeldes. Annan teile nüüd ülevaate kleidi saamisloost, alustades neljapäevast ja lõpetades pühapäevaga.

Neljapäev

Ma lihtsalt pidin Kangasse ja Nööpi minema, sest ees oli kolm vaba päeva, millema õmblemisega plaanisin sisustada. Kuna Foorumi poes on palju väiksem valik, otsustasin ette võtta retke Kadaka tee kauplusse. Vanalinna tagumisest otsast on sinna matkamine igavene nuhtlus, aga mis sa teed ära. Kombineerisin siis nii, et käisin vanematel Nõmmel külas ja panin siis sealt kärmelt ajama, et bussiga enne kaheksat veel poodi jõuda. Õnnestus. Ostsin poolteist meetrit elastaaniga puuvillast satiini (14.50 eurot meeter). Tahtsin midagi muud, aga midagi ei hakanud silma. Seda kangast olin aga kunagi varemgi piielnud.

Tegelt polnud nii sinine

Tegelt polnud nii sinine

Kuna kangas oli vaja läbi pesta, ei saanud ma samal õhtul õmblema hakata. Aga mul oli mingi Uuskasutuskeskusest ostetud valge voodilina ja ma mõtlesin sellest voodri teha. Kleit, muide, pidi tulema Gertie Wiggle Dress tema kleidi Sultry Sheath kaelusega. Mõtlesin siis, et kui esiteks voodri teen, saan vaadata, kuidas see kaelaauk välja näeb ka ning seejärel otsustada, kas teha nii või mitte. Aga töönädal oli lõpuks ikka oma töö teinud ning ma ei jaksanud tol õhtul isegi voodriga midagi teha.

Reede

Kuna neljapäeval tuli rassolniku isu, veetsin reede ennelõunal 3-4 tundi leemekulpi liigutades. Pidin selleks kaks korda poes käima ja tükk aega vahtu riisuma. Tulemuseks oli viieliitrine potitäis suppi kahele inimesele.

Supp söödud (mitte kogu potitäis), õmblesin valmis voodri ja sain siis aru, et see on vist liiga paks selle põhikanga jaoks. Jäin mõtlema ja lõikasin samal ajal põhikangast kleidi välja. Välja arvatud esiosa keskmise tüki, kuna selgus, et selleks pole piisavalt riiet. Peaaaaagu oli, aga mitte päris. No mida p***et, eks ole. Kell oli umbes kolm või neli pärastlõunal ja ma ei viitsinud kuidagi kuhugi kangajahile minna. Otsustasin järgmisel päeval Foorumi Kangasse ja Nööpi minna, sest olin seal kunagi sama kangast näinud. Peale selle otsustasin osta mingi teise kanga voodri jaoks.

Laupäev

Panin äratuskella helisema ja olin juba kell üksteist nagu kõpsti Foorumis. Näitasin müüjatarile telefonist kangast tehtud fotot, mispeale ta teatas, et enam seda pole, kuna ta isiklikult oli viimase jupi nädala alguses kellelegi maha müünud. Aaaaaaarrggghhhhh! Ma ei viitsinud Kadaka teele sõita ning ostsin vaid tüki plassi õhukest puuvillast riiet voodri jaoks. Mis siis ikka, lõikusin kangajääke, kuniks sain vajaliku detaili kolmest tükist kokku õmmeldud. Ühe õmbluse juures õnnestus mustrit võrdlemisi hästi klapitada, teises kohas mitte nii väga, sest aju andis hetkeks alla. Õmblesin siis kogu põhiosa kokku. Seejärel otsustasin, et po*ui see uus vooder, aitab see linast tehtud küll. Keevitasin siis põhiosa voodriga kokku, aga nagu selgus, pidanuksid mu õlad sentimeeter kõrgemal olema, sest just nii palju ruumi laiutas kleidi ja mu õlgade vahel. Sellega seoses oli juba näha, et kogu see kleidikupatus vajub mu õlgadelt alla. Natuke õnnestus olukorda parandada, aga mitte eriti. Sain kleidi peaaegu valmis, kuid kõigest oli nii kopp ees, et ei viitsinud ma mingit alläärt või voodriga lõhikut tegema hakata. Selle asemel läksin ostsin omale kartulikrõpse ja õlut ning passisin ülejäänud õhtu Girlsi kolmandat hooaega (palju parem kui esimene ja teine minu meelest!).

Pühapäev

Läksin maale lehti riisuma ja sauna tegema, mistõttu leidsin õmblemiseks aega alles õhtul seitsme paiku. Kõik ajas jätkuvalt närvi. Lõhiku ilusti vooderdamine ei õnnestunudki, kiskusin kõik lahti ja mätsisin suvalt tagasi kinni. Kogu selle nätserdamise peale oli põhikangas kuidagi plödiks läinud ja kippus siit-sealt lainetama. Lõpuks andsin lihtsalt overlokile tuld, ei viitsinud mingeid kauneid kante kuhugi lisada. Nüüd siia kirjutades ei tundu see kõik enam sugugi nii jube, aga ausõna, õmmeldes tundusid kõik jõud minu vastu pööratud olevat. Aga kes see kuskil just kirjutaski, et see on vahel nagu sünnitamine – protsessi ajal jube, aga pärast unustad ära. Sünnitamise asjus kogemused puuduvad, aga mitmesuguste närvesöövate õmblemisprojektidega on tõesti nii olnud. Ja nüüd, armsad lugejad, pildid, mille tegime kodutänavas, kui kell oli kuus ja inimesed tulid töölt ning naabrinaine asus akna peal suitsu tegema. Publik missugune!

Päike paistis silma. Nagu näete, on kleit rinnahoidjapaela paljastanud. Kahjuks mu fotograaf selliseid asju ei märka.

Päike paistis silma. Nagu näete, on kleit rinnahoidjapaela paljastanud. Kahjuks mu fotograaf selliseid asju ei märka.

Eks see seljaosa on vist liiga avar. Igatahes on natuke liiga palju ruumi kleidi ja selja vahel.

Eks see seljaosa on vist liiga avar. Igatahes on natuke liiga palju ruumi kleidi ja selja vahel.

Valmis kleiti selga pannes sain aru, et vooder on ikka liiga paks. Kleit on justkui teoreetiliselt palava ilma kleit, aga kihid tunduvad nii paksud, et võiks lausa palav hakata (väike liialdus). Muidu iseenesest on mugav jne. Vist õmblen õlaõmbluste alla mingid asjandused, millega kleit rinnahoidjapaelte külge kinnitada. Äkki saan siis kleiti kanda nii, et midagi üleliigset ootamatult ei paljastu.

Vastlalubadus #3: voldiga seelik

Vabandan valet värvi rinnahoidja ja chronic bitch face‘i pärast.

Kui ma postitan siia ainult mingist õmmeldud asjast, siis ei oska ma kunagi korralikku pealkirja välja mõelda, aga nagu me kõik teame, on tänapäeval pealkirjad väga olulised (ega paista sageli sisuga sugugi seotud olevat). Blogis Dolly Clackett on näiteks alati lahedad mulle tundmatu päritoluga tsitaadid pealkirjadeks. Mitte eriti informatiivsed, aga lahedad. Aga kuna põgus seletava sõnaraamatu sirvimine mulle ühtegi ideed ei andnud, jätkan sama vaimuvaeselt kui siiani.

Ma ei ole päris kindel, kas see muster istub mulle või mitte. Natuke oli tunne, nagu oleks just kirstukleiti omale õmmelnud. Samas on see kuidagi lahe.

Kangas pahemalt poolt.

Kangaga oli kitsas, mistõttu on värvel kahest tükist kokku õmmeldud ja mustrit ma isegi ei proovinud kuskil mätšida.

Niisiis seelik. Kuna mind ootavad peatselt ees sõidud lähemale ja kaugemale, tundus mõistlik Kanga ja Nööbi Kadaka teel asuvat kauplust mitte külastada ja kulutamata jäänud raha reisifondi paigutada. Vaatasin siis, mis kodus kapis on. Ega eriti ei ole midagi. Aga oli ühe seeliku jagu huvitavat kangast, mille Liisi mulle ükskord andis (aitäh veelkord, Liisi). Ajendatuna soovist oma vastlalubaduse täitmisele lähemale jõuda, võtsin ette Ottobre 2/2010, millest ma seni midagi õmmelnud polnud. Selles oli lõige nimega Zaffiro, mõeldud siidist seeliku õmblemiseks. Muidu seelik nagu seelik ikka, kuid lõhiku asemel oli taga hoopis volt. Kuna ma juhendisse ei süvenenud ja eelistasin puusalt tulistada, ei õnnestunud see volt mul eriti hästi, kuna minu tehnika jaoks oli kangas natuke liiga paks ja lõpuks hoidis see kõik natuke imelikult.

Võib-olla oleks pahemalt poolt normaalselt triikimine ka kasuks tulnud.

Aga ma isegi ei viitsi teha nägu, nagu see mind eriti morjendaks. Kas pole imelik – ma ei ole üldse kogenud või teab mis osav õmbleja, aga ma ei põe oma loodu pärast üldse. Vastupidi, ma olen lausa päris jubedate endaõmmeldud riietega avalikes kohtades käinud, olles samas pigem uhkust kui häbi tundnud. Samas kirjutasin ma hiljuti artikli teemal, mida ma päris hästi valdan ja mille kirjutajana spetsiaalselt mind soovitati. Ometi ma pabistasin, et toimetaja mu kirjutatu ebakõlbulikuks tembeldab ja käsib mul kõik uuesti teha (ma ei usu, et selliseid asju tegelikult eriti juhtubki, sest jutt on millestki populaarteaduslikust). Saatsin veel artikli enne tähtaega ära ja lisasin kirja lõppu midagi sellist, et paar päeva on aega, nii et kui midagi vaja ümber teha on, jõuan sedagi. Uskumatu lollakas, pole midagi öelda! Tegelikult oldi muidugi väga rahul. Sellised olukorrad pole mu elus sugugi mitte haruldased, mistõttu on alust arvata, et ma millegi impostor syndrome‘i sarnase häire all kannatan. Võib-olla õmblemise vallas on mul abi sellest, et ma saan pidevalt tagasisidet õmmeldu kohta? Näiteks tööl teen ma suurema osa ajast täiesti üksi oma asja ja kui siis mõnikord tehtut teistega vaja arutada on, siis on tihti tunne, et nüüd tuleb välja, et ma tegelikult ikka mitte midagi ei oska. Seda ei ole siiani küll juhtunud. Täitsa lõpp, mis hingeväravad avanevad, kui ühe seeliku õmblemisest kirjutama hakata :P

Me Made May 2014

Zoe on välja kuulutanud tänavuse Me Made May, millest ma ka esmakordselt osa võtta kavatsen (vt ka eestikeelset kokkuvõtet Kadri blogis). Ma kannan enda õmmeldud riideid juba praegu üsna sageli, ikka mitu korda nädalas, aga mõtlesin eesmärgiks seada vähemalt neljal päeval nädalas midagi enda tehtut kanda ehk:

I, Esta (tegemine.wordpress.com), sign up as a participant of Me-Made-May ’14. I will endeavour to wear something sewn by myself at least four days a week for the duration of May 2014.

Või siis Kadri blogis antud eestikeelne lubadus:

Mina, Esta (tegemine.wordpress.com), registreerun Me-Made-May ’14 osalejaks. Ma püüan kanda midagi enda tehtut vähemalt neljal päeval nädalas terve maikuu jooksul. Iga nädala lõpus raporteerin oma kogemusest oma blogis.

Kui mõnel päeval hätta peaksin jääma, võin alati enda õmmeldud pidžaama selga ajada :P Aga ma muidugi mõistan, et MMM eesmärk pole mingi susserdamine ja vassimine, vaid enda proovilepanek. Maniakaalsed õmblemissööstud enne maid pole eriti soovitatavad ja ega ma väga ei viitsi tõmmelda ka, aga üht-teist siiski võiks teha. Lähen homme Kangasse ja Nööpi ja kui seal seda kassikangast on, siis teen sellest midagi.

Allikas: Kangas ja Nööp Facebookis

Allikas: Kangas ja Nööp Facebookis

Edit: Foorumi Kangas ja Nööbis ei olnud kassikangast ja kui ma õigesti aru sain, siis ostis kogu kassiriide ühekorraga ära keegi hulgiostja. NIi et poes nagu vist ei olnudki seda. :(

Raamatuarvustus: Grains de couture – Hommes & Femmes

Kuna olen oma kangafondi raha internetis, kaupluses Ateena ja raamatumessil raamatute peale magama pannud (viimase kolme päevaga 12 raamatut, ups), pole mul ette näidata midagi õmmeldut, küll aga üks õmblemisraamat. Daamid ja härrad, siin on Ivanne Soufflet’ teos “Grains de couture. Femmes & Hommes”, teos, mille mina soetasin BookDepositoryst 21.73 euro eest, kuid mis nüüd maksab seal samas 39.87 eurot. Wut!? Kuigi tõtt öelda oli 21 eurot selle raamatu eest küll üllatavalt vähe küsitud. Järgnevalt kõigest täpsemalt, sekka ka pildid, mis loodetavasti autoriõiguse seadust üleliia ei riku, sest eesmärk on siin teost tutvustada, mitte mingit pappi oma tasku ajada.

Raamat meenutab kangesti kunsti- ja pildiraamatuid. See on hiiglama suur ja kõvade kaantega, sisu on hästi läikivatel lehekülgedel ja raamatus on palju leheküljesuuruseid fotosid. Mis mulle ei meeldi, on see kohutav kaanepilt. See on lihtsalt hirmus.

Raamatuga on kaasas kaks lõikelehte, mõlemad ilusate mitmevärviliste joontega. Naistelõiked on suuruses 34 (80-58-84) kuni 46 (104-82-108) ja meestelõiked 42 (rü 84, vü 72) kuni 54 (rü 108, vü 98).

Esimesed 97 lehekülge on pühendatud erinevatele lõigetele ja nende variantidele. Pool neist on naistele ja pool meestele. Mulle meeldib, et välja pakutud variatsioonid pole vaimuvaesed (a la lühikesed varrukad pikkade asemel). See aga tähendab, et nende variatsioonide tegemine võib kohati üsna keeruline olla. Selle tarvis on raamatus aga rohkelt jooniseid ja ka teksti (millest ma ei hooli, sest ma ei saa sellest midagi aru). On pluuse, seelikuid, kleite kui ka ülerõivaid. Naisteriiete osas annavad tooni telkriided. Nendega on kindlasti mõnus maal kesapõllul ringi lipata või lihtsalt kõht hästi täis süüa, aga ma ei ole selleks valmis, et mult hakatakse küsima, mitu kuud ma juba sedapsi olen.

Siin on üks imekena näide kaunist üleriidest. See mantel on variant ühest teisest mantlist, mille alumine osa hoopis hästi kehasse töödeldud oli.

Siin näide kleidist, mis ei ole telk, ning mille õmblemise tarvis on nii kenad joonised valmis tehtud, et teksti pole väga vajagi.

Meesteriided on ka ilusad ja huvitavad (mõne erandiga). Õmblemiseks pakutakse nii t-särke kui ka mantleid. Näitasin mingi pluusi pilti Silverile ja küsisin, kas ta tahaks, et ma õmbleks selle talle. Ta vastas, et ta ei söanda mult sellist asja paluda, kuna pildil olev pluus nägi välja nagu poest ostetud. Tõesti, see raamat ei näe kuidagi kodukootud välja (erinevalt näiteks Gertie omast, minu arvates). Ei ole mingeid pressimata allääri ega muid koledusi. Kuigi ma ei saa prantsuse keelest midagi aru, tundub ka tekst toimetatud. Kuid nüüd meesteriiete juurde. Kaege võluvat mantlit!

Ja mis võluv pluus! Nii palju sain aga juhistest aru, et très difficile tähendab ilmselt väga keerulist :)

Sekka ka üks arusaamatu komplekt. Mis see on? Kirurgikostüüm? Hullusärk? Sanitari töövorm?

Kui esimesed 97 lehekülge olid pühendatud erinevatele lõigetele, siis ülejäänud umbes 40 lehekülge käsitlevad mitmesuguseid tehnikaid lõigete muutmiseks ja õmblemiseks. Mulle tundub, et siia pole valitud kõige algelisemad töövõtted, mis algajate raamatutest tavaliselt vastu vaatavad. Iga võte on nummerdatud ja raamatu esimeses osas olevate õmblemisjuhiste juures on viidatud konkreetsele tehnikale, mida kasutatakse ja mis raamatu teises pooles olemas on. Jällegi, prantsuse keelest ei saa ma midagi aru, aga joonised tunduvad väga arusaadavad olevat.

Ühesõnaga mulle see raamat väga meeldib ja meeldiks ilmselt veel rohkem, kui ma seda lugeda oskaks. 40 euro eest ma seda ei ostaks, aga 20 euro eest oli küll hea diil. Aga kuna mul praegu millestki eriti õmmelda pole, kobin voodisse Akadeemiat lugema. Kuna terve aasta jagu Akadeemiat maksis 10 eurot, ei saanud ma seda tellimata jätta. Paraku on sellega sama jama, mis õmblemisajakirjadega: füüsilisest kohalolust üksi ei piisa, kasu tõuseb ikka kasutades.

Kui teil on raamatu kohta küsimusi, andke tuld, sest natuke keeruline oli kirjutada millestki, mida lugeda ei oska.

Vadjahõnguline, aga seelikuteemaline kirjutis

Artikkel on valmis ja blogimisdieet sellega läbi. Eelmise nädala jooksul jõudsin end korduvalt needa ja manada, sest mis mul küll ometi viga on, et artikli kirjutamise asemel tõstan maitseaineid ühest topsist teise ja pesen kõik nõud ära, KUIGI kui ma siis ükskord laua taha istun ja kirjutama asun, pole nagu väga vigagi. Õieti on lausa tore. Kirevase päralt, ma ütlen. Vadjalastel on üks vanasõna, mida öeldi kangakudumise kohta, aga see sobib rusikana ka mu kirjutamisprobleeme illustreerima.

Tšen bõ alguu aluttaisõis, tšen bõ lõppuu lõputtaisõis, ni hullu tšehsipaikaa kokuttaisõiz  – Kes alguse alustaks, kes lõpu lõpetaks, siis rumal teeks keskpaiga valmis (koputaks keskpaiga).

Story of my life, ma ütlen! Igatahes kui ma ükskord oma taiese pühapäeva õhtul valmis sain, mõtlesin suures tegemistuhinas ka ühe üle-eelmisel nädalal alustatud seeliku võiduka lõpuni viia. Selle seelikuga on palju agasid ja olekseid, aga tõele au andes olen ma sellega tegelikult üsna rahul.

Seeliku lõige on pärit ajakirja Käsitöö 2013/2014 talvenumbrist. Sellega loen täidetuks vastlalubaduse number kaks, kuigi ma samast numbrist ka oma kapuutsiga vammuse õmmelnud olen. Nimelt otsustasin oma lubadust tuunida ja selle asemel, et kõik kümme asja eri ajakirjadest õmmelda, ei sea ma piirangut ajakirjade arvule ehk võin ühest ajakirjast ka mitu asja õmmelda. Sundus õmmelda ebameeldivast ajakirjast tundus jabur põhjus, mille pärast jätta õmblemata tore asjandus ajakirjast, mida juba ekspluateerinud olen. Nii et naine annab sõna, naine võtab sõna, aga ma arvan, et see on okei, kui see andmine-võtmine vaid mind ennast puudutab.

Võib-olla Anu, kes on selle lõike autor, võib mu pilte vaadates leida vaid paar sarnasust tema loodud mudeliga, kuna kogemata ja meelega muutus seelik minu käte vahel palju primitiivsemaks kui lõige seitungis ette nägi. Seeliku nimi oli aplikatsiooni ja taskutega seelik, aga mul polnud kumbagi. Esiteks loobusin ma aplikatsioonist, sest ma ei tahtnud seda. Teiseks otsustasin ma loobuda voodrist, sest mu põhikangas oli piisavalt paks. Kolmandaks jäid ära taskud. Ma isegi lõikasin kõik välja ja puha, aga kui asjaks läks, selgus, et ma olin seljaosa ühes tükis lõiganud. Kuna kangaga oli niigi kitsas käes, ei saanud ma seda lihtsalt pooleks lõigata, kuna siis poleks seeliku taljest ümbergi ulatanud. Egas midagi, ei hakanud ka ainult ühele poole taskut panema ja nii rändas lukk paremale küljele. Muide, ma täiesti põhimõtteliselt eiran seda reeglit, et naisteriietel peaks lukk vasakul olema. Kuna mu riideid panen ma endale selga ise, mitte mu (olematu) toatüdruk või (olemasolev) mees, siis miks ma peaks luku panema sellele poolele, kus mul seda ebamugavam kinni tõmmata on!? Jälle üks õmblemise toredusi: tee, mida tahad!

Siis ei saa jätta mainimata asjaolu, et seelik on mulle tegelikult veits väike. Lõikasin nr 38, kuigi puusaümbermõõt pidanuks veidi suurem olema. Jah, ma tean, et väga lihtne oleks olnud taljest allapoole veidi laiemaks seelikut lõigata, aga veel lihtsam oli seda mitte teha. Pealegi mõtlesin ma, et kui seelikul on voldid, siis on puusas ruumi küll ja veel. Pärast õmblemist lugesin, et voltidega seeliku puhul tuleb alustada just nimelt puusaümbermõõdust, sest taljet on lihtsam väiksemaks või suuremaks teha. Seelik läheb mulle küll selga, aga need voldid on natuke liiga harali. Kui ma mingi Bridget Jonesi aluspüksid omale jalga tõmban, õnnestub võibolla kõht piisavalt lamedaks pressida, aga mul pole selliseid, nii et ainus võimalus on kõht sisse tõmmata või vähem saia süüa. Silver ei saanud muidugi aru, et midagi viga oleks, nii et selles mõttes võib loota, et sama teevad ka ülejäänud inimesed, kes ise endale riideid ei õmble (ja neid on päris palju).

Ma ei tea, kas ma need voldid tegin õigesti. Nagu näete, siis keskmised kaks on lapikuks pressitud, aga külgmised kaks on ühe külje peale pressitud. Alguses mõtlesin, et kõik tuleb sedasi lapikuks pressida, aga need ei nagu ei mahtunud sinna ära ja mulle tundus vale, kui nad seal üksteise peal oleks olnud. Aga ma ei tea. Äkki on suva? Äkki on nii ka okei, nagu ma tegin?

Alloleval pildil näete, kuidas ma allääre ära kantisin. See tundub… ee… ebakonventsionaalne ilmselt. Aga ma vaatasin, et ei taha seda eriti lühemaks teha ja siis mõtlesin olukorra sedasi lahendada. Vast ei saa õmbluspolitsei käest vastu sääri selle eest.

Ühelgi pildil pole seelik minu seljas, sest mul on ainult üks pluus, mida seeliku sisse toppida ja see on pesumasinas. Nii et teinekord. Me Made May ajal näiteks. Või siis kolmapäevasel muusikaviktoriinil, kuhu ma sellega juba minna kavatsen!