Dressikas “Nöör kaela”

im-not-a-nerd-bart--nerds-are-smart

Funny story: mul oli reedel tõenäosusteoorias kontrolltöö ja kuigi ma olin päris usinasti õppinud ja harjutanud, õnnestus mul see väga halvasti teha. Nii halvasti, et pean järeltööle minema. Esimest korda elus. Järeltööle. Matemaatikas. Öäk. Paras hoop uhkuse pihta. Aga nüüd siis asja naljakas külg: pärast koolipäeva läksin Prismasse ja ostsin omale nööri ja kui ma koju jõudsin, panin selle omale kaela ümber. Vot nii. Nali on aga selles, et nöör oli tegelikult türkiissinine kingapael ja kaela ümber panemine tähendas seda, et ajasin paela hiljuti valminud dressipluusi kapuutsi ääre sisse. Nii et lõpp hea, kõik hea, eeldusel, et mu järeltöö õnnestub. (Ja kui mitte, siis on mul üks pael ju alles, haha.)

IMG_8753.JPG

IMG_8737IMG_8776

Mis dressikasse puutub, siis tahtsin ma alguses ju hõlsti, jakki või midagi sellist teha. Paraku selgus, et kangast oli siiski pigem 1,2 kui 1,5 meetrit ja muster oli liiga silmatorkav, et selle paigutust täielikult ignoreerida. Nii ma siis leppisin dressikaga (mudel Get Moving, Ottobre 5/2015), aga õigupoolest olen sellegagi vägagi rahul. Näeb päris moodne välja mu üsna ebamoodsate standardite järgi. Võiks teinekordki midagi sellist argist, aga kirgast õmmelda. Boonusena on see dressikas mulle paras. Terve elu on dressipluusid mulle puusast kitsad ja/või taljest laiad olnud, seekord sain siis teha täpselt sellise, nagu mulle istub.

IMG_8761IMG_8792

Mida sellest kangast teha?

IMG_8710Ostsin Abakhanist sellise veidi totaka kanga, mis koosneb kolmest kokku tepitud kihist: valgest ja värvilisest polüesterkangast ning nendevahelisest õhukesest vatiinikihist.  Tundub olevat paslik suusakostüümi õmblemiseks, aga mida teha, kui ma ei suusata? Kummaline kangas tahaks justkui saada millekski põnevamaks kui tavaliseks kleidiks, mistõttu käisid mul peast läbi mitmesugused kosmilisemad rõivad, aga nende puhul tekib küsimus, kuhu ma sellisega pärast läheksin. Äkki peaks hoopis mingi ülerõiva õmblema? Appi! Mu lugejatel on alati palju häid mõtteid, andke, palun, nõu!kombekas

Floral Surplice Dress

kleit2
Floral Surplice Dress / “Gertie’s Ultimate Dress Book”

Ma olen viimasel ajal olnud üsna… puine. Väljas ei käi, sõpradega ei hängi, purju jään poolest klaasist veinist ja kleitidest õmblen vaid neid, mis on kurguni katvad. Aga praegu on mul nädalane puhkus ja kuigi ma pean suurema osa sellest õppimisele pühendama, üritan ülejäänud ajal ebapuisete asjadega tegelda. Alustuseks näiteks õmblesin kolossaalse dekolteega kleidi Gertie uuest kleidiraamatust “Gertie’s Ultimate Dress Book”. Olen omale ammu säärase tegumoega kleiti tahtnud õmmelda, aga pole viitsinud mässata lõigetega, mille istuvuses ma päris kindel pole. Gertie lõiked sobivad mulle peaaegu valatult ilma ühtegi muudatust tegemata, mistõttu olin lausa nii uljas, et ainus muudatus, mille ma ette võtsin, oli seeliku lühendamine. Kartsin, et kui ma kereosa lühemaks teen, ei ulatu hõlmikukomponent üle rindade, aga tagantjärele tundub, et oleks võinud vist seda vaheriba seeliku ja hõlmiku vahel sentimeetri jagu lühendada.  Selja peal on selle kinnituseks ebaatraktiivsed voldid.
IMG_8657
Suurim probleem on aga dekoltee, mis õmblemise käigus välja venis. Vähemalt nii mulle tundub, sest kuidagi teisiti ma seda ebaatraktiivset fenomeni seletada ei oska. Niipea, kui lõike kanga küljest ära võtsin, staystitchisin kaelakaare ja üsna pea õmblesin liimiriidega tugevdatud kandi, aga abi ei miskit. Ennegi nii juhtunud. Ma ei tea, mida järgmisl korral paremini teha. Kaalusin korra, kas peaks enne väljalõikamist põhikanga liimiriidega tugevdama, aga see tundub natuke kahtlane mõte. Tahaks kunagi õmmelda korsetilaadse ülaosaga kleiti, aga kuniks ma kumeraid dekolteesid välja venitan, ei saa sellest head nahka tulla. Äkki on lugejatel häid nõuandeid?
dekoltee.JPG

Paar sõna ka kleidiraamatust. Mulle meeldib selle esimene osa, kus antakse nõu just kleitide õmblemise osas. Kui ma selle läbi viitsiksin töötada, saaksin kindlasti teada palju uusi kleidiõmblemise nippe ja trikke. Tundub ka mõistlik õppematerjal algajale õmblejale, sest seletatakse näiteks sedagi, mis järjekorras üleüldiselt kleite õmmeldakse jne. Lõiked on toredad, aga ei midagi šokeerivalt erilist. Küll aga pälvis mu tähelepanu keskmine materjalikulu: näiteks ühe varrukateta kleidi jaoks kulus lausa 3,5 meetrit kangast. Eks seda kulu saa muidugi vähendada, kui tagasihoidlikuma seelikuosaga piirduda. Mitu kleiti näevad aga nõnda efektsed välja just tänu täiskloššseelikule, mis on kõige tipuks veel voltidega. Täna postitatud kleidi jaoks kulus mul täpselt poolteist meetrit kangast, sest rohkem mul lihtsalt polnud. Väiksemad tükid pidin aga suvalist pidi välja lõikama, sest muudmoodi oleks kangast lihtsalt puudus tulnud.

Jälle sama kleit

IMG_8635
Old-school Teacher, Ottobre 5/2011

Taas on käes aeg, kui kannatab hädapärast paljaste säärtega õues kleidipilte teha. Tore, kuigi siiski naeruväärne ja üsna külm. Õmblesin taaskord kleidi “Old-school Teacher” 2011. aasta viiendast Ottobrest. Kas ma oleks pidanud selle asemel diskreetset matemaatikat õppima? Kindlasti! Aga mis parata. Lihtsam on teha seda, mida oskad, selle asemel, et pead murda millegi uue ja keerulise üle :( No ja eks oli Sillul sünnipäevapidu tulemas ja tahtsin selleks puhuks uut kleiti. Kuigi kandsin kleiti peol, kavatsen seda peamiselt argirõivana kasutama hakata. Peale selle on mul plaan sama lõike järgi veel kleite vorpida. Kuigi ma pole päris kindel, kas ma selle suurusega olen päris täppi pannud. Seelikuosal on vööjoonel ees ja taga neli sissevõtet, mis viitaks justkui sellele, et seelik peaks üsna kehakujuline olema, aga ma olen mõlemad selle lõike järgi tehtud kleidid võrdlemisi lohva seelikuosaga teinud. Ei teagi, mis seisukohta võtta. Nüüd pilte vaadates tundub ka, et tegin selle kleidi ehk liiga lühikese. Mitte liiga-liiga, aga natuke liiga. Olen kuidagi ära harjunud ontlike põlveni ulatuvate kleitidega.

Mida õmblemine mulle peale riiete andnud on?

Mõtlesin, mis on kõik need kõrvalsaadused, millega õmblemine mind peale riiete õnnistanud on, ja panin need kirja.

Oskuse õppida

On üks programmeerija Zed Shaw, kes on peale kõige muu kirjutanud raamatu “Learn Python The Hard Way”. Selle sissejuhatuses on sellised mõtted:

As you study this book, and continue with programming, remember that anything worth doing is difficult at first. Maybe you are the kind of person who is afraid of failure so you give up at the first sign of difficulty. Maybe you never learned self-discipline so you can’t do anything that’s “boring.” Maybe you were told that you are “gifted” so you never attempt anything that might make you seem stupid or not a prodigy. Maybe you are competitive and unfairly compare yourself to someone like me who’s been programming for more than 20 years.

Distsipliiniga pole mul eriti probleeme olnud, aga kõik need teised kirjeldused iseloomustavad mind hästi. Õieti tahaksin arvata, et iseloomustavad õmblemiseelset mind. Õmblema õppimine õpetas mind õppima. Võib-olla suutsin ma ebaõnnestumisi rohkem taluda sellepärast, et ma õmblemises puhtalt lehelt alustasin. Ei mina ega keegi teine ei saanud justkui eeldadagi, et ma kohe midagi normaalset õmbleks. Tõsi ta on, et esimese paari aasta jooksul õmblesin ma võrdlemisi hirmsaid asju, aga tõsi on ka see, et iga hirmus asi oli natuke parem kui eelmine.

Ma sain aru, et ma pean alguses väga palju kvantiteedile rõhuma, et ükskord mingi kvaliteedini jõuda. Ühest küljest tähendas see, et paratamatult peab kuluma hulk aega, enne kui ma mingid oskused omandan, teisest küljest sain aru, et oskuste omandamiseks pole vaja muud teha kui harjutada. Väga lihtne, sest harjutamine on kõigile jõukohane. Kui oleks selgunud, et ilusa kleidi õmblemiseks on vajalik õmblemisgeeni olemasolu, oleks mu väljavaated palju kehvemad olnud. Ma arvan, et ma poleks eriala vahetanud ja uuesti kõrgkooli läinud, kui ma poleks õmmeldes õppinud raskustega rinda pistma, ebaõnnestuma ja uuesti proovima.

Tähelepanu

Mulle tundub, et enda õmmeldud riiete tõttu pälvin ma esimest korda elus tähelepanu oma välimuse pärast. Ei teagi, mida sellest arvata.

Jututeema

See on alati tore, kui ellu tuleb juurde mingi uus jututeema, mis rikastab vestlusi olemasolevate sõpradega ja loob soodsa pinnase uute tutvuste tekkeks (või soikujäänute taaselustumiseks).

Iseendaga rahulolu

Kuna kõige rohkem kaunistavad inimest parajad riided, pole minu jaoks enam erilist tähtsust, kas ma kaalun 50, 53 või 56 kilo, kuniks mul parajad riided seljas on.

Imetlust

Kõik teavad, mis on riided ja mis on õmblemine, aga vähesed oskavad ise riideid õmmelda. Kuna õmblemine on laias laastus väga arusaadav ja põhimõtteliselt vajalik tegevus, peavad mitteõmblevad inimesed õmblemisoskust üsna muljetavaldavaks. Vähemalt mulle on selline mulje jäänud. Iseenesest on see natuke naljakas, sest õmblemine pole midagi erilist. Igaüks võiks endale riideid õmmelda, ainult et enamik inimesi ei taha, sest nad ei viitsi või nad pole selle võimaluse peale isegi tulnud.

Kuulsust

Võõrad inimesed on minuga õmblemisest rääkima tulnud. Võõrad inimesed küsivad mult õmblemisalast nõu. Viimati Ungaris käies oli isegi üks ungarlane mu kleitidega kursis. Päris hull värk!

Edevust

Mõnikord tundub see kleidimöll ikkagi natuke jabur. On see edvistamine normaalne? Mõtlen siin õmblemisele mingit sügavamõttelist metatasandit juurde, aga lõpuks on need ju ainult riided. Kas ma mitte liiga palju aega ja võhma ei kuluta millelegi nii tühisele ja edevale?

Puhtama südametunnistuse

Käisin sügisel Reet Ausi dokki vaatamas. Mul oli tunne, et minu südametunnistus on võrdlemisi puhas. Jajah, inimesed kannatavad ka siis, kui ma Abakhanist mingi retside kemikaalide töödeldud kanga ostan, aga vähemalt ei käi ma kiirmoepoodides ajaviiteks mingit sodi ostmas. Muidugi, tuleb jälgida, et puhta südametunnistuse üle rõõmustamine põhjendamatuks üleolekutundeks ei muutuks.

Frustratsiooni

Poeriiete proovimine on veel hirmsam kui enne. Ma ei taha osta riideid, mis mulle ühest kohast kitsad ja teisest kohast laiad on, aga ma olen selles osas juba nii tundlik, et üsna raske on midagi ostukõlbulikku leida. Alati ei taha aga kõike ise õmmelda ja siis ongi häda käes.

Ajajuhtimisoskust

Regulaarne ja sage õmblemine on pannud mind oma ajaga teistmoodi ümber käima. Mulle tundub, et kuigi õmblemine on üsna ajakulukas, tekitab sisukas ajaveetmine tunde, et mu käsutuses on rohkem aega kui näiteks siis, kui ma selle asemel ainult telekat vaataks. Ma suhtun saadavalolevasse aega vastutustundlikumalt ja planeerin oma tegevusi teistmoodi kui enne (enne vist ei planeerinudki üldse). Jälle üks oskus, mis kulub praegu õppetööga maadlemiselgi marjaks ära.

Seda nimekirja vaadates on mul raske ette kujutada, miks keegi ei peaks tahtma õmblemist proovidagi, kui selle vastu tillukenegi huvi on. Kuigi tegelikult sobiks ilmselt ükskõik millise mitteabstraktse oskuse arendamine. Loo moraal on vist pigem selles, et õppimine on tore ja kasulik tegevus :)