Vaba pühapäev!

Mul oli plaanis tänane päev õmmeldes veeta. Tundsin, et liiga kaua aega on möödas hullumeelse ja, miks mitte, kaheldava väärtusega kleidi õmblemisest. Olin selleks tarbeks ostnud Abakhanist rombimustrilise kanga, mis maksis vaid 3 eurot meeter. Oli vist segu puuvillast ja millestki muust. Läikis ja puha.

Kui see oleks veninud, saanuksin õmmelda midagi sellist:

Paraku ei veninud see kohe üldse. Mõtlesin siis olemasolevatest lõigetest kokku lõikuda ühe 3/4 pikkuses varrukatega kleidi, mil oleks taga kaks kahe otsaga sissevõtet ja ees need sissevõtted, mis algavad vööjoonelt ja suunduvad nipli poole. Mõeldud, tehtud. Õmblema asudes selgus aga, et kangast on üks niit välja tulnud ja see paistab täiega välja. Kuid vaadake uuesti esimest pilti ja kui te enne ei märganud, näete nüüd väikest hargnevat haava. See ei olnud ainus: mida rohkem ma uurisin, seda rohkem selliseid märkasin. Jätsin õmblemise katki, sest mis mõttega ma oma aega kulutan, kui kleit on hukule määratud juba enne selle valmissaamist. Nõme lugu. Olin juba ette kujutanud, kui tore on vahelduseks millegi lollakalt rõõmsaga ringi patseerida, sest panin tähele, et haigena kandsin ma neli päeva tööl täiesti nähtamatuid musta-hallikirjusid riideid. Aga noh, mis seal ikka. Tuleb vist kuidagi muudmoodi oma vaba päev sisustada. Mõnikord on päris keeruline välja mõelda, millega oma vaba aega täita, kui parasjagu õmblemis- või lugemisisu peal pole.

Mummuline kleit (Ottobre 2/2015)

Blogi jaoks piltide tegemine on parajalt lollakas protsess. Tavaline lebo laupäev, vedelen kodus, olen lõpetanud pannkoogid ja kohvi, Sillu arvab, et võiks pildid ära teha, sest midagi targemat nagunii parasjagu ei tee. Hästi, otsin kamorka tagumisest nurgast üles kasti suvekingadega, ajan jalga sukkpüksid, kammin tuka viltu, mukin näo ära. Lähme õue, maja kõrvale autode vahele pilti tegema. Piltide tegemiseks kulub paar minutit, sest mökutamiseks on liiga külm (ja ma olen jätkuvalt natuke haige). Pildid tehtud, lähme tagasi tuppa ja harilik päev jätkub. Riietun ümber, võtan huulepulga maha ja ongi kogu lugu. Õnneks läksin täna pärast jalutama ja sattusin sõbrannale külla, mistõttu mingi mõte sel silmade värvimisel ikkagi oli.

Kangas: paksem veniv puuvillane kangas
Lõige: Graphic Roses sheath dress Ottobre 2/2015
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: päev ja hommik
Esimest korda kandsin:
Kas kannaks edaspidigi? Täiega jah!
Hind kokku: ei mäleta, aga tõenäoliselt 10-15 eurot, sest ostsin selle Kangast ja Nööbist allahindluse ajal

Lõppude lõpuks lõikasin kõik tükid välja ühekordsest kangast, sest ei suutnud leida lahendust üle-eelmises postituses kirjeldatud probleemile. Täppide kokkuajamisega ma oma peakest eriti ei vaevanud, lõikasin, nagu juhtus, vaatasin vaid, et esiosa keskel midagi päris hirmsat ei toimuks. Vaatan nüüd piltidelt, et pidanuks seljaosa sentimeetri või kahe jagu lühemaks tegema, aga tühja kah, teen siis järgmisel korral. Kui ringi sipelda, pole seda volti vast nii väga näha.

Üldiselt pole nagu midagi öelda. Mulle meeldib. Mõnus materjal, efektne muster, normaalne istuvus. Kui see lõige oleks indie lõige, oleks selle reklaamis kindlasti sellised fraasid nagu figure skimming, curve hugging, mind blowing jms. Lisaksin veel polka dotting. Tagasihoidlikus Ottobres oli vaid kirjas, et sobib igas eas ja vormis naistele.


Titekampsunist ja täiskasvanu olemisest

Kui oleks olemas test, millega selgitatakse välja, kas inimene on oma arengult täiskasvanu staatuse vääriline või kas testitav kõlbaks lapsevanemaks, siis oleks selles testis kindlasti selline ülesanne: “Hinda oma oskust ilmale vastavalt riietuda, kui 1 tähendab, et ei oska kunagi, ja 10, et oskad alati.” Ma arvan, et ma oleksin tugev 3 ja kaotaksin nii mitu väärtuslikku punkti. Eelmise postituse alguses kirjutasin, et mu meeleliigutust pärssis pohmakaga segatud peavalu, pärast sain aga aru, et mitte ainult peavalu, vaid ka nohu ja köha algmed. Olin eelmise õhtu peol ilmselgelt igasuguse reaalsustaju kaotanud, sest mille muuga selgitada saabaste asemel tennistes kevadkülma õue vahet silkamist. Oeh, oli, nagu oli, haigeks ma jäin ja tatistan ning köhin siiamaani. Juba kolmas kord sel talvel, uskumatu!

Ilmselgelt ei aidanud haiguse ohjamisele kaasa paljaste varvaste ja suvekleidiga õues poseerimine, aga tol hetkel ei saanud ma veel aru, et ma kohe haigeks jään. Arusaamine saabus alles pühapäeval, kusjuures täpselt samal ajal jõudis kohale, et pean järgmisel päeval tööl toimuval koolitusel kahekümnele õpetajale esinema. Oumaigaad. Avalik esinemine on üks mu kolmest suurest hirmust, jagades esikohta koerte ja hambaarstidega. Ütleme nii, et ega nina luristamine, nasaalne hääl ja vesised silmad end just enesekindlamana tunda ei lase. Nii et kuigi veetsin kogu pühapäeva mummulist kleiti õmmeldes, ei saanud sellest täit mõnu tunda, sest mõtlesin kogu aeg järgmisel päeval ees ootavale esinemisele. Üsna ootuspäraselt esinemisega siiski maailmalõppu ei kaasnenud ja õpetajad mind ära ei lintšinud (mitte et mul oleks olnud põhjust seda kartagi). Küll aga oli õhtuks täiesti läbinüpeldatud tunne ja kui tavaliselt järgneb esinemisega seotud kurnatusele teatav rahulolutunne, polnud mu kehal mahti sellega tegeleda, sest kogu võhm läks haige olemisele. Keha on tore, aga vahel on see lihtsalt ristiks kaelas.

Kõike eelnevat pidin teiega jagama, sest just neil põhjustel ei saanud ma täna õues blogi jaoks poseerida, kuigi mummukleidi esmaspäeva õhtul valmis sain. Selle asemel näitan teile kardigani, mille sõbranna peatselt sündivale lapsele kudusin. Kuna eostasin selle kampsiku juba novembris, tuleb tõdeda, et selle valmimiseks läks peaaegu sama palju aega kui lapsel endal. Muster on Hundreds, mille sain Ravelryst. Lõnga ostsin Karnaluksist, nööpide päritolu ei mäleta, sest ma käisin nööbiotsingul Abakhanis, Uuskasutuskeskuses, Kangas ja Nööbis, Liannis, Karnaluksis ja siis Tartu mnt nööbipoes. Igast teisest poest ostsin midagi, aga enamik ei tundunud päris sobivad.

Alguses mõtlesin kannaga nööbid panna, aga tundus, et need võivad rutemini ära tulla kui need tavalised ja nööbiohutus on ju eriti tähtis titekampsuni puhul. Niidiks võtsin ühe värvi poolest sobiva teppimiseks mõeldud niidi, mida kunagi teksasid õmmeldes kasutasin. Üsna suvaline mõte, aga tugevam niit tundus parem kui tavaline. Nööpide taha õmblesin muidugi ka väiksed abinööbikesed. Nööbiliistule võinuks muidugi paela või midagi õmmelda, aga kamoon, ma kudusin nii keerulise asja viimati viisteist aastat tagasi, nii et kuskil peab ometi piir ka minema. Ma olen seda muidugi ennegi öelnud, aga niipea ei viitsi küll enam midagi kududa. Samas pole ma kunagi ühegi kingiga nõnda palju vaeva näinud ja seepärast on ikkagi mõnus tunne, et see tehtud sai. Iseasi, kui palju see kandmist leiab, sest alles valminud kampsikut silmitsedes hakkasin mõtlema, et kas pole mitte tüütu neid nööpe kinni panna, kui väike väänik kindlasti sipleb ja võibolla vastupanugi osutab. Selgub varsti :)

Värv on päriselus palju sõbralikum, selline kuusemetsaroheline. Nööbid on sellised puiduvärvisegused kollased, aga välk tegi oma töö.

Meeleliigutusest ja uuest kleidist

Ohohhoo! Pärast mu eelmist postitust kostitasite mind täiesti pahviks lööva fännikirjade laviiniga. Ainus põhjus, miks ma meeleliigutusest pisarat ei poetanud, kui täna hommikul teie kommentaare lugesin, oli mõõduka pohmakaga segatud peavalu, mis mu tundlemisele piiri seadis. Südamest tore oli lugeda, et mu tagasihoidlikud kirjatükid on julgustanud kedagi õmblema ja enda tehtut kandma. Mul on muidu alati midagi öelda, aga praegu jääb isegi mul sõnadest puudu. Ma olen ise harjunud fänn olema, küll bändide, kirjanike, õppejõudude või niisama tuttavate; et võõrad inimesed mu tegemistesse sellise sümpaatiaga suhtuvad, on minu jaoks aga midagi täiesti uut.

Muide, mõtlesin, et mu blogi voorused on kindlasti paljuski tingitud sellest, et õmblemine on minu jaoks esiteks ja ainult hobi. Kui mul oleks ambitsioon õmblemisest omale amet arendada, ei oleks mõistlik oma ebaõnnestumisi ja puudujääke siin avalikkusele presenteerida. Peale selle on hobi oma definitsioonilt ja olemuselt ju tore ajaviide, aga mis tore ajaviide see oleks, kui ma seda ülitõsiselt võtaksin ja pärast igat ülesharutamist end piitsahoopidega karistaksin. Selleks, et rattasõitu nautida, ei pea ju Tour de France’i võitma, samamoodi ei pea õmblemisest rõõmu tundmiseks Savile Row’l töötama. Seepärast ei peaks minu arvates keegi kartma õmblemisega alustamist, kui kuskil sisimas selleks soov on.

Kuid nüüd ühest sel nädalal valminud kleidist, millel on paraja pikkusega eellugu ja pole välistatud, et ka järellugu.

Ostsin aasta alguses Kangast ja Nööbist poolteist meetrit toredat elastaaniga paksemat puuvillast kangast, teadmata, mis ma sellest teen (nagu ta ikka kipub minema).

Kangas meeldis mulle nii väga, et ükski lõige ei tundunud selle vääriline. Küsisin Instagramis internetilt nõu ja Kai-Epp soovitas õmmelda püksid ja jaki. Mõlemaks kangast ei jätkunuks, aga mõtlesin, et ehk pigistaks sellest välja varrukateta kleidi ja lühikese jakikese. Olin äsja saanud kutsed kahte pulma ja tundus, et sellise komplektiga võiks ju külaliseks minna küll. Aga kust saada jaki lõige? Oma ajakirjadest ma midagi nii lihtsat ei leidnud, kui olin peas ette kujutanud. Paar indie lõiget tundusid sobivat, aga need tundusid samas liiga lihtsakoelised oma hinna eest. Siis sattusin aga sirvima uut Ottobret, kus oli täpselt selline jakike, nagu olin ette kujutanud. Nii et investeerisin ajakirja, kuigi tõele au andes oli mul veidi piinlik, sest see lõige on ju ikka eriti lihtne ja tõenäoliselt igati tuletatav mingist suvalisest Burda jakilõigest. Aga ma ei kanna tegelikult kunagi jakke ega pole ühtegi õmmelnud, mistõttu ei osanud ma sedagi välja mõelda, kas ja kui palju peaksid sellise kinniseta jaki hõlmad kattuma. See on mu peamine mure ise lõigete konstrueerimisega: mul pole sageli õrna aimugi, milliseks lõiget konstrueerida. See puudutab just detaile. Näiteks kui ma kunagi ammu õmblusringis teksapükse konstrueerisin, küsis õpetaja, kui suured taskud ma teha tahan ja kuhu need paigutada soovin. No kust ma tean, millised need kõige paremad taskud on ja mis suunas iga millimeeter üldmuljet mõjutab. Ise konstrueerides on kõik võimalik, aga minu meelest võib algaja jaoks see kõik natuke liiast olla. Kuid naaskem Ottobre juurde.

Enne oma kauni kanga kallale asumist otsustasin proovi mõttes õmmelda kleidi mingist suvalisemast riidest. Ma olen Ottobrest vist ainult pidžaama ja ühe hõlmikseeliku õmmelnud, mistõttu ei teadnud, mida nende suurusnumbritest oodata. Pärast eriti pikka vaagimist jäin pidama suurusnumbrikombinatsiooni 40-40-42 juurde. Tegin kõik tükid natuke lühemaks, aga FBA jätsin südamevärinal tegemata. Kangaks valisin ühe natuke naljaka puuvillase riide, mida hiljuti Abakhanist tervelt kolm ja pool meetrit ostsin (sest see maksis ainult 3 eurot meeter). Ma olen vist loobunud klassikaliste muslin‘ite tegemisest, sest nendega pole ju pärast peale äraviskamise midagi teha. Seepärast olen nüüd wearable muslin‘ite usku: kui lõike sobivuses kahtlen, õmblen esimese variandi kangast, millest mul ebaõnnestumise korral eriti kahju pole, kuid mida olen valmis kandma, kui see õnnestuma peaks.

Tulemusel pole väga vigagi!

IMG_7974

Uus tase: poseerin enne kevade saabumist õues paljaste säärte ja varvastega. Vähemalt on lumi sulanud!

Kangas: väga veniv puuvillane riie Abakhanist
Lõige: Graphic Roses sheath dress Ottobre 2/2015
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: kaks õhtut
Esimest korda kandsin:
Kas kannaks edaspidigi? Jah
Hind kokku: 4 eurot

Õmblemine läks üsna valutult (kui üks viltuseks õmmeldud nõel välja arvata). Olin kuidagi rahulikult meelestatud ega pabistanud. Ei tea ainult, kuidas see kangas pesule vastu peab, sest see muster on kangasse kootud justkui peenikestest kumminiitidest ja tundub kuidagi habras. Kuna kangas venis pikisuunas, võtsin selle risti ette ja lõikasin kõik nii välja, sest mäletamist mööda on kõiki neid vertikaalseid läbilõikeid ilge nuhtlus õmmelda, kui kangas pikkusesse venib. Tänu venivusele on kleit seljas hirmus mugav, lausa kahtlaselt mugav. Eks paista, mis tast pärast kandmist arvan, aga praegu kujutan end ette selles rattaga sõitmas küll.

IMG_7959

Kui ma normaalselt seista oskaks, poleks vasaku tissi all neid kortse. Või oleks siis parema all ka? Peab järele vaatama.

IMG_7963

Minu hinnangul polegi vaja FBAd teha. Istub päris normaalselt.

IMG_7987

Näitan, kust õmblus pahasti hoidis, aga Silver ütles, et ta ei näe midagi.

IMG_7964

Õmblusi küll eriti näha pole.

Järgmiseks peaks selle kleidi siis mummulisest kangast tegema, aga ma ei tea, mis sellest saab, sest jällekord on Kangast ja Nööbist soetatud kangajupp jumalast viltune. Asja teeb ainult hullemaks kanga mustrilisus, mida kuidagi eirata ei saa.

No mis ma teen sellisega?

Võtsin kanga ühekordselt ette ja mõtlesin, et katsun sedasi need ligi kakskümmend tükki välja lõigata. Pärast kolmanda tüki lõikamist sain aru, et olen lõiganud kaks ühesugust seeliku küljetükki, kuigi üks pidanuks ju olema teise peegelpilt. Mõtlesin, et hommik on õhtust targem ja parem rahunen maha ning jätkan sellega homme.

Blogikriis, küsimus lugejatele ja kassipilt

Kui ma seda blogi kaks aastat tagasi kirjutama hakkasin, ei pidanud ma sugugi vajalikuks mõtiskleda selle üle, kas, kellele või miks seda vaja on. Esimestel kuudel oli blogil muidugi ka keskmiselt 0-3 vaatamist päevas, nii et publiku küsimus polnud seetõttu eriti aktuaalne. Aeg on edasi läinud, lugejaid on juurde tekkinud ja vahepeal olen ma internetti pannud endast kümneid kui mitte sadu pilte. Sel nädalal sain ühe kleidi valmis, aga selle asemel, et rutata seda kohe üles pildistama, hakkasin mõtlema, miks ma seda blogi üldse pean. Kas on normaalne, et ma seda teen? Mind hakkas häirima just see aspekt, et blogi peamine sisu on miljon pilti minust. Aga on siin midagi veel? Õieti, mis siin lugejate jaoks on? Sest ometi loen ma huviga teiste õmblemisblogisid, mis samuti peamiselt nende piltidest koosnevad, sest põhiline iva ja elamus, mille ma saan tuleb vist millestki muust kui pildivaatamisest. Sellepärast küsingi sinult, lugeja: miks sa mu blogi lugemas käid? Pakutud vastusevariandid peegeldavad vaid seda, miks mina teiste õmblemisblogisid loen või olen lugenud, nii et võite lahkesti oma variandi lisada.