Vakstulik kleit: Simplicity 1104

IMG_8097Mõnikord juhtub mul nii, et ostan mingil põhjusel kanga, mille ostmise motiividest ma kodus enam eriti aru ei saa. Näiteks hiljuti jõudis minuga koju kahemeetrine jupp üsna puist puuvillast kangast. Mõistan, et üks rumal ajend ostmiseks oli ülimadal hind (võis vist olla 2 eurot meeter), kuid jäi küsimus, mida ma sellest ometi õmblema peaksin, sest olgu kangas nii odav kui tahes, lihtsalt kapis hoides sellest suuremat sorti rõõmu ei sünni. Kangas ei veninud absoluutselt ja katsudes meenutas see veidi vakstut, mistõttu kahtlustasin, et võibolla sellest ei kõlbagi ühtegi riideeset õmmelda. Aga kuna see nii odav oli, otsustasin siiski proovida ja vaadata, mis välja tuleb. Lõikeks valisin kleidi Simplicity 1104.
Simplicity 1104Lõige pälvis mu tähelepanu huvitavate läbilõigete ja sissevõtete tõttu. Tänu neile ei ole kleidil vööjoonel õmblust ja esiosa koosneb ühest ning seljaosa kahest tükist. Nii et kokkuvõttes pidin kopeerima vaid nelja tüki (sh voodri) lõiked. Oojee! Polnud ka ammu õmmelnud kleiti, millel selliste mõõtmetega dekoltee oleks, nii et kogu ettevõtmine tundus oma vaheldusrikkuses üsna põnev.

See on mul teine Simplicity lõike järgi õmmeldud kleit ja ma veel päris hästi ei saa aru, kuidas mu mõõtmed nende süsteemiga suhestuvad. Selle kleidi lõiget pidin ma aga umbes 25 cm lühemaks tegema: 3 cm kerest ja ülejäänu jalgade piirkonnast. Päris palju või mis. Tegin ka proovikleidi suuruses 38-38-40. See oli taljest ja õlgadest veidi lotendav, aga käeaugukaarte põhjal paistis üks FBA soolas olevat. Lõppkleidi tegin suuruses 36-36-38 koos FBA-ga, aga tundub, et pidanuksin veidi suurema FBA tegema, sest käeaugu kandis on ikka mingi koledus. Aga noh, vahet pole või on, mul ükskõik, kokkuvõttes on kleit päris normaalne. Ainus tõeline häda on tegelikult hoopis nende voltidega, sest kuna kangas oli selline imelik, oli seda väga raske pressida. Ei tahtnud kohe üldse mingit vormi võtta. Võibolla ei lähe siis eriti kortsu vähemalt? Selle peale oleks võinud muidugi enne mõelda, sest algusest peale oli teada, et volte tuleb pressida, aga kuna ma lõpptulemuse pärast üleliia palju südant ei valutanud, pole hullu. Nüüd on mul vist kleit, millele võib sööki ja jooki peale ajada, sest mul on tunne, et selle võib lihtsalt lapiga ära pühkida.

Kas sellise dekolteega on viisakas tööle minna? Ülejäänud kleit on ju üsna siivas. Ma vist igatahes homme lähen. Sel pildil on ka hästi näha, mis möll kangaga käeaugu kandis toimub.

Seljaosa volte oli kuidagi eriti halb pressida. Ei tulnud eriti efektne välja. Lisaks on selja keskel asuv õmblus kuidagi üldmuljet moonutav.

Tegelikult oli selle kleidi õmblemine ajendatud paljuski sellest, et ma pole julgenud hakata mantlit õmblema ja viidan selle asemel aega lihtsate asjade õmblemisega. Täna võtsin aga südame rindu ja asusin vähemalt mantli lõiget võtma. Õudne, kui palju tükke! Otse hirmutav, sest kindlasti on vaja neid mingil määral pärast ümber teha, aga teed ühe ümber ja siis on vaja juba teist timmida ja nii ta läheb. Õudu. Samas olen ka positiivselt elevil ja loodan, et peatselt on selles vallas ka edusamme, millest blogi veergudel raporteerida!

Eelinfo seoses Uue Maailma tänavafestivaliga

Mäletatavasti äritsesin eelmisel aastal oma kleitidega Uue Maailma tänavafestivalil. Meil oli Janika ja Gerliga püsti pandud miniatuurne müügilett, kus me siis kleitide, kookide ja moosidega kauplesime. Oli väga meeleolukas ja võib vist lausa öelda, et kasumlik! Vähemalt ruumi sai küll kappi juurde ja see on juba kasu missugune. Tänavu plaanime laupäeval, 5. septembril ehk festivali esimesel päeval midagi sarnast korraldada. Mina olen see mahitaja, kes juba tükk aega oma kaaskauplejaid “Teeme seda jälle! No kas ei olnud eriti tore?!” undamisega tüüdanud on. Põhjus on lihtne: mu kleidid ei mahu riidepuudele ära. Õieti ei mahu riidepuudel kleidid kappi ära. Mõnest olen ma ka lihtsalt välja kasvanud (nii kujundlikus kui ka mitte nii kujundlikus mõttes). Samas olen ma enamiku kleitide õmblemisse valanud sellises koguses aega, raha, verd, higi ja pisaraid, et mul on kahju neid niisama Uuskasutuskeskusesse viia. Pealegi lähen ma varsti pärast festivali Veneetsia biennaalile, nii et võib öelda, et müügist saadud tulu kasutan Euroopa kunsti toetamiseks. Või midagi sellist.

See postitus oli nüüd vajalik selleks, et te teaksite tahta meie boksi 5. septembril külastada. Saate meiega tutvuda ja juttu ajada, adžikat mekkida ja kleite soetada! Täpsem info tuleb siis, kui ma olen meie plaanid naabritega kooskõlastanud (ja kui september on lähemal, sest tõele au andes on praegu vist veidi vara sellest kõigest rääkida, aga ma juba nii väga ootan sügist!). Igatahes loodan teie aktiivsele osavõtule!

Ambitsioonikas õmblemisplaan: sügismantel

Nonii, ma otsustasin omale sügismantli õmmelda. Esiteks on mul sügismantlit vaja, teiseks leidsin Abakhanist eriti kauni ruudulise villaseguse kanga ja kolmandaks tundub, et mantlit võiks olla huvitav ja arendav õmmelda. Pealegi pole selle valmissaamisega kiire, mistõttu raatsin sellele ehk rohkem aega ja vaeva kulutada kui mõnele lihtlabasele kleidile. Lõikeks valisin Simplicity 1197, sest see oli mul olemas ja see tundus võrdlemisi lihtne. Kahjuks on see lõige venekeelsest ajakirjast ja kuigi juhend sisaldab mõnda piltigi, jääb selle sõnaline osa mulle suuresti arusaamatuks.

simplicity1197Siin on eelnevalt kiidetud kangas. Ostsin ka vatiini ja liimiriide, voodrit ei suutnud valida ja ega poes saadaval olnud värvid polnud ka eriti kiita. Nööpe pole samuti veel ostetud.

See ruuduline kangas on 70% vill ja 30% nailon (vist). Meeter maksis Abakhanist 35.50, aga oli 70% alla hinnatud, juhuu!

Mis siis edasi?

  1. Läbi töötada palitu õmblemisega seotud peatükid Liivia Kivilo raamatust “Õmblemine”. Mul pole nimelt õrna aimugi, mis järjekorras õmmelda, kui suured peaksid olema õmblusvarud, mida mille külge millises järjekorras õmmelda jne.
  2. Guugeldada ohjeldamatult ja uurida vajalikke nippe ja trikke.
  3. Harjutada sisselõigatava tasku ja riidega äärestatava nööpaugu õmblemist.
  4. Võtta lõige ja õmmelda proovimudel. Otsustada varrukate ja mantli pikkus.
  5. Teha lõikele vajalikud muudatused.
  6. Asuda õmblema!

Mis mulle muret valmistab?

  • Kas ma oskan kangast õigesti eeltöödelda, st pressida enne väljalõikamist?
  • Kas ma oskan vatiini õiges suuruses välja lõigata ja õigesti kuhugi kinni õmmelda?
  • Kas vatineerida ka varrukad? Ma arvan, et pigem jah, aga ma ei ole päris kindel.
  • Kas ma saan hakkama???

Nii et hoidke pöialt, eks, ja kel on hüva nõu anda, andku!

Triibuline kleit

Kleit Opale raamatust “Grains de Couture”

Olen juba nii palju kleite õmmelnud, et mõni kleit näeb välja, nagu otse tehasest tulnud. Mitte kvaliteetse väljanägemise pärast, vaid seetõttu, et see meenutab kangesti mingit kleiti, mis mul juba olemas on, aga värv või mingi detail on erinev. Näiteks tänane kleit on nagu too ontlik hall kleit, mille mullu sügisel õmblesin. Mõlemad on linasesegusest kangast ja triibulised, ainult et üks on varrukateta punase-valgekirju ja teine varrukatega musta-hallikirju. Enne, kui ära unustan, panen siia enda tarbeks kirja paar asja, mida järgmisel korral sama lõike järgi õmmeldes silmas pidada. Olen selle lõike järgi nüüd kolm kleiti õmmelnud, aga iga kord olen avastanud mõne asja, mille järgmisel korral teistmoodi teha võiks.

  • Enne nöörkantide õmblemist tuleb krae kaeluse külge traageldada.
  • Pean siluma ülemise esiosa külgi, sest praegu olid need kuidagi täiesti ebasirged (ilmselt seoses teostatud FBA-ga).
  • 150 cm laiust kangast on varrukateta versiooni jaoks vaja 160 cm, sest kui kangast on poolteist meetrit (nagu ma tavaliselt kipun kangast ostma), tuleb kleit paar sentimeetrit liiga lühike. Talutavalt lühem, aga volte arvesse võttes tundub mulle, et põlved võiksid pooleldi kaetud olla. Pole kuidagi selline kintsu paljastamiseks mõeldud tegumood. Seekord pidin ka nii tegema, et overlokitasin allääre ja pöörasin siis 2,5 cm ära, sest rohkem ei raatsinud lühemaks teha.
  • Mõelda, kas varrukateta versiooni tehes on võimalik käeaugu kandid ühendada kaelakaare kandiga. Jääks käeaugud äkki ilusamad.
  • Mõelda välja, kuidas vähendada liigseid kihte kaelakaarel, sest praegu on seal liialt igasugust jura (nöörkandid, krae, kant jne) ja seetõttu on serva raske ilusaks pressida jne.
  • Kaaluda sama lõiget sellise kleidi tegemiseks, mille lukk on selja keskel, sest küljel olevat lukku on ilgelt nõme kinni tõmmata.

Sellest punasevalgekirjust kangast mõtlesin ma alguses tegelikult püksid õmmelda. Ma ei teagi, miks. Võibolla otsisin lihtsalt põhjust, miks see kangas tingimata ära osta. Igatahes sai kiiresti selgeks, et pükse õmmeldes oleks tulemuseks midagi pidžaamalaadset. Selles mõttes tundus kleit turvalisem valik. Kuna ma polnud juba ligi kolm kuud ühtegi kleiti õmmelnud, mõtlesin turvalisust maksimeerida ja valisin lõike raamatust “Grains de Couture”. (Valikul mängis rolli ka asjaolu, et millegipärast hakkas sama lõike järgi õmmeldud halli kleidi postitus tagantjärele Facebookis palju tähelepanu saama, mis tuletas mulle meelde, et tõesti, tegu on hea lõikega.) Olgugi et kogemused on juba näidanud. et linasest pole mõtet seda kleidi õmmelda, sest kes see viitsib seda iga kord pärast pesu kakskümend korda triikida. Vähemalt pole tänasel versioonil varrukaid.

Lõikasin siis kenasti kõik tükid välja, aga õmblema asudes hakkas masin näkku panema. Niidipinge reguleerimise ketastega oli mingi jama – need lihtsalt ei pingutanud enam midagi. Seda on ka enne juhtunud. Tookord pidin masina parandusse viima, seekord üritasime oma jõududega hakkama saada, aga tulutult. Nii et tulebki parandusse viia. Ilge tüütus, kui autot pole ja masin kaalub 12 kilo. Peale selle tuleb paranduse eest maksta, aga ma olin eelmisel kuul haiguslehel ja iga tööl käiv inimene teab, kuidas see eelarvele mõjub. Niisiis lükkasin selle esialgu edasi ja laenasin hoopis ema Huskystari. Koliseb teine hästi plastmassiselt, aga muidu pole viga. Pealegi on see minu õmblusmasinast palju aeglasem. See omadus kulus aga marjaks ära kleidi seljaauke õmmeldes. Muidu kipub mul selliste sõõride õmblemine ikka veidi vildakalt välja tulema, seekord läks aga päris kenasti. Samuti teeb Huskystar üheetapilisi nööpauke – täielik issanda õnnistus, kui muidu enda masina eriti käkkide neljaetapiliste aukudega harjunud olla. Nööpauku tegin seepärast, et õmblesin seelikuosa ülemise õmblusvaru külge ripspaela ja selle ühesse otsa nööbi ja teise nööpaugu. Suurte voltidega seelikuosa kipub muidu seda õmblust ühes ja teises suunas välja venitama ja mulle tundus, et see waist stay võiks aidata. Eks paista.

Muide, õmblemise käigus läks mul kaks korda nõel katki. Tavaliselt käib see nii, et nõel murdub ühest kohast ja nõela alumine osa jääb siis niidi külge tolknema. Eile läks ühel korral aga nõel kahest kohast katki ja see keskmine tükk lendas mulle näkku ja jäi pidama nina küljele, vasakust silmast sentimeetri kaugusele. OMG. Mis siis, et mu vasak silm üsna kasutu on, mõte nõelatüki silmalendamisest tundub ikka päris võigas. Hakka või päikseprillidega õmblema (sest tavalisi mul pole). Olen alati imestanud, et pole siiani kuulnud, et keegi õmmeldes silmavigastust pole saanud.

PS Tegime seekord pilte Rahvusraamatukogu taga, Õllepruuli ja Tuvi tänava kandis. Minu meelest üks ilusamaid kante Tallinnas! Kuigi Läti saatkonna värava vahelt nägime rotti jooksmas. See oli päris rõve, kuigi huvitav!

PPS Pole ammu Jutast pilte postitanud. Siin on üks.

Liikumist võimaldavad püksid



Kangas: elastaaniga teksa
Lõige: pükste lõige raamatust “Gertie Sews Vintage Casual”
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: paar päeva
Esimest korda kandsin: pole nendega veel kusagil käinud
Kas kannaks edaspidigi? Tõenäoliselt jah
Hind kokku: umbes 9 eurot

Eelmine paar sama lõike järgi õmmeldud pükse istusid küll hästi, kuid olid veidi väikesed. Nende teadmistega asusin sama lõike järgi uut paari õmblema, et mul oleks ka sellised püksid, mida kandes saab kingi jalga panna ja pikemaid samme teha. Esiteks valisin venivama kanga ja teiseks suurendasin natuke õmblusvarusid. Pärast muidugi selgus, et õmblusvarusid polekski vist pidanud suurendama. Esiosa tundub jalgevahe kandis kuidagi lotendavat, aga võibolla ma lihtsalt ei tea, kui palju seal kangast peaks olema.

Midagi läks mul ka sel korral valesti, et küljeõmblused põlvest alates veidi viltu hoiavad, aga internetis selle kohta lugedes selgus, et see kõik on nii keeruline, et isegi ei viitsi üritada sellest aru saada. Ei ole midagi nii lihtne, et ultusääred vastamisi ja kõik töötab. Aga see selleks, mul üsna ükskõik. Kui tihti ma ikka pükse õmblen ja selle probleemi pärast muretsema pean. (Kuigi võibolla edaspidi isegi õmblen tihemini, sest mul ei mahu kleidid enam kappi ära. Ausalt. See osa riidekapist, mis on mõeldud riidepuudel riiete hoidmiseks, on üsna täis. Samas riiulitel on ruumi üsna palju, sest olen kottide viisi hilpe Uuskasutuskeskusse viinud.)

Ah, üldiselt normaalsed püksid, kannatab käia küll sellistega. Ainult kuidagi matsakas tunne on nendes. Selline mammilik. Õõh. Ei saa muidugi välistada, et ma näengi selline välja, nagu ma end nendes tunnen.

PS Neid eelmisi pükse olen kõigele vaatamata paaril korral kandnud, kuigi iga kord olen mõttes läbi mänginud stsenaariumi, mille järgi püksitagumik katki käriseb. Tavaliselt on tundunud, et olukorra võiks päästa kampsuni ümber kere sidumine. Õnneks pole selleks seni vajadust tekkinud.

Vaadake neid sissevõtteid pükste tagumisel poolel. Üks on nähtavalt valkjas. See on vist seletatav teksakanga ebakvaliteetsusega? Kui kaks tükki kokku õmblesin ja siis õmblust sikutasin, tulid paremal poolel nähtavale muidu pahemale poole jäävad valgemad kiud. Mitte eriti normaalne seletus, aga saate aru küll. Igatahes tundus kahtlane, aga ju mõne korra ikka kanda saab. Siin pildil on ka natuke näha mu väike ebaõnnestumine värvliga. Jäi teine kuidagi laperdama. Ei tea, kas venitasin selle välja või mis.

Vaadake neid sissevõtteid pükste tagumisel poolel. Üks on nähtavalt valkjas. See on vist seletatav teksakanga ebakvaliteetsusega? Kui kaks tükki kokku õmblesin ja siis õmblust sikutasin, tulid paremal poolel nähtavale muidu pahemale poole jäävad valgemad kiud. Mitte eriti normaalne seletus, aga saate aru küll. Igatahes tundus kahtlane, aga ju mõne korra ikka kanda saab. Siin pildil on ka natuke näha mu väike ebaõnnestumine värvliga. Jäi teine kuidagi laperdama. Ei tea, kas venitasin selle välja või mis.

Nende eelmiste pükstega pole ma küll julgenud nii joosta

Nende eelmiste pükstega pole ma küll julgenud nii joosta