Vahelduse mõttes midagi isetut

Kudusin Silverile mütsi. Ta tahtis paksu mütsi, millega kunagi külm ei hakkaks. Mõtlesin siis kududa millegi mustriga ja lisaks sisse voodri panna. Lõpptulemus oli voodritagi nii paks, et ei hakanud sellega jändama. Seekord sain ka aru, miks soonikut peenemate varrastega kootakse. Ma ei viitsinud muidugi enne süveneda ja lasin kogu mütsi samade varrastega, selle tulemusel oli alläär aga üsna lödi. Panin siis kummipaela sisse. Töötab nii küll.

Mustri valis Sillu ise välja minu tehtud eelvaliku seast. Põhimõtteliselt on tegu plagiaadiga, aga mitteärilistel eesmärkidel plagieerimine on vist okei? Pealegi kvalifitseerub see ehk refereerimise või tsitaadina. Ühesõnaga süümepiinu ma ei tunne. Müts, mille eeskujuks võtsime, oli selline:

http://z-to-o.blogspot.fr/2014/11/handmade.htmlEga nendest lihtsakoelistest mütsidest kirjutamine või lugemine eriti huvitav ei ole ja ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, miks ma üldse midagi koon, aga miks mitte eputada asjaoluga, et ka mina vahel millekski isetuks võimeline olen. Olen sel nädalal haige olnud (nagu päriselt haige, töövõimetuslehe, voodis lamamise ja kogu sellise kupatusega), nii et seetõttu oli minust eriti kangelaslik see müts just neil viimastel päevadel lõpetada ja viimistleda. Kui nüüd ainult korrakski nii külm ilm tuleks, et sellest mütsist ka mingit tolku oleks.

Vastlalubaduse poolikult edukas finaal

“Kui palju lubadusi jääb täitmata – miks siis mitte mõnikord täita lubadust, mida kunagi pole antud?” kirjutas Karl Ristikivi “Hingede öös”. Mul ei jää üle muud, kui nõustuda. Ja ometi pidasin ma mingi uitmõtte ajel aasta tagasi vajalikuks avalikult lubada, et tänaseks päevaks õmblen kümme eset ajakirjade lõikelehtedelt. Kui mul nüüd nädalavahetusel üks rõivaese pekki poleks läinud, ületanuksin plaani isegi ühe asjaga, aga saatus tahtis teisiti ja lõpptulemusena pean leppima täpselt nii suure saagiga, kui alguses eesmärgiks seadsin. Kuigi see ettevõtmine oli kasulik, kuna süvenesin kokkuostetud ajakirjadesse ja kasutasin neid üsna agaralt, ei tekitanud see minus erilist hasarti. Võiks lausa öelda, et päris jama ettevõtmine oli. Edaspidi lähtun Ristikivi mõtiskelust ja täidan vaid andmata lubadusi (vähemalt mis õmblemist, kangaste ostmist jms puudutab).

Aasta algusega langes kokku mingi ööriiete buum. Märkasin, et see oli jaanuari koosõmblemise teemaks Facebooki Õmblustoa grupis. Mis seal salata, esimese hooga tundus see sama ükskõikseks jättev kui kõik ülejäänud 2015. aasta koosõmblemiste teemad (voodipesu, märss, lapsed, rahvuslikus võtmes pajalapid… palun ei!). Siis vahtisin terve õhtu Colette Patternsi Nutmegi ja ei suutnud välja mõelda, millises olukorras ma seda päriselt kannaksin (loe: millises olukorras väljaspool voodit jätaksin kõhuvööndi katmata?). Siis nägin Epu tehtud öösärki. Siis tuli välja Closet Case Filesi pidžaama Carolyn ja ma mõtlesin, et ma ei viitsi elus pidžaamaga nii palju vaeva näha. Paraku kuulun sellesse inimrühma, kes ei arva, et aluspesu peab olema vähemalt sama ilus kui pealisriided ning magades tuleb olla sama kaunis kui ärkvel olles. Appi! Lubage mul vahel kole olla, aitäh! Kuid… Ööriietega on mul tõesti kitsas käes, kuigi vajan neid vaid siis, kui olen haige või kui mul on ööseks jäävad külalised. Neil puhkudel on mul valida ühe sensuaalse öösärgi ja paari võidunud pidžaama vahel. Mõtlesin siis õmmelda midagi, mis oleks kuldne kesktee nende kahe vahel. Olen kunagi õmmelnud Ottobre 5/2011-st ühe sellise komplekti ja mõtlesin selle nüüd uuesti ja neli korda paremini taas ette võtta.

Kangas: Janikalt niisama saadud tõenäoliselt puuvillane kangas
Lõige: pidžaamapüksid Sweet Dreams, Ottobre 5/2011
Pudi-padi: kaht sorti kummipaela
Ajakulu: paar tundi
Esimest korda kandsin: –
Kas kannaks edaspidigi? Tõenäoliselt küll
Hind kokku: tõenäoliselt poolteist eurot

Mõte “Oi, seda on nii lihtne teha ja ma saan sellega ludinal hakkama!” on alati halb oomen. Nii ka see kord. Püksid tulid normaalsed, kuigi olin unustanud, et selle lainelise servaga kummi õmblemine alläärde pole kõige lihtsam asi maailmas. Pildilt on näha, et õmblesin selle nii halvasti, et 1) dekoratiivset serva õieti ei paistagi; 2) alläär on kohati justkui kroogitud, kuigi see ei olnud mul sugugi plaanis. Vähemalt on püksid kokkuvõttes täiesti funktsionaasled.

Pidžaamapluusi ma aga ei lõpetanudki, sest kummi ülaserva õmmelnud, sain aru, et see on liiga lõtv ega hoia kusagilt ümber keha. Lihtsalt ei viitsinud seda üles harutada ja jätsin asja katki. Ja mul pole isegi kahju! Kuigi lõpptulemusena pole mul ikkagi eriti midagi, mida külalisi võõrustades ööseks selga panna.

Praktilistest ja paprikastest asjadest

Ma olen ülikehv praktiliste tekstiilide kokkuõmbleja. Esiteks ma ei viitsi, teiseks mind ei huvita, kolmandaks ei hiilga ma täpsusega. Tundub veider, aga kui vaadata neid paari padjapüüri ja üht pajalappi, mille ma õmmelnud olen, ei söandaks ma küll pakkuda, et nende õmbleja kleidi suudab kokku õmmelda. Paradoksaalne! Aga nagu öeldud, õnneks mind kodukaunistmine ei huvita, nii et mis seal ikka.

Aga vaat, üks õhtu õmblesin siin omale ühe väikse sangadega käki. Olen üks neist, kes iga päev oma toidumoona lõunaks tööle kaasa võtab. On lihtsalt selline harjumus. Nagunii on igal õhtul vaja süüa teha, nii et miks mitte osa kaasa võtta. Vähemalt on see minu loogika. Küll aga on ilmnenud, et kõik inimesed ei tee õhtuti süüa. Tekib küsimus, mida nad siis söövad. Sellest ma polegi päriselt aru saanud. Olgu, kuidas on, igal hommikul lähen oma karbikesega tööle. Seni olen selle tavaliselt kilekotti pistnud, sest miniatuursesse käekotti iga karp ei mahu. Paraku ei ole kilekott just kõige veetlevam aksessuaar. Mis seal salata, tegelikult on kilekotid lausa koledad. Lõpuks otsustasin õmmelda esteetiliselt talutavama kotikese, millega oma sööki transportida. Ostsin isegi spetsiaalselt uue kandilise karbi, mis hästi kotti sobiks, sest enamus karpe oli mul liiga suure põhjapindalaga või ümmargused ja nendele sobivat kotti ma teha ei tahtnud.

Karp oli mõõtmetega 8*12*9 cm või midagi sellist. Lõikasin kahest erinevast kangast mõlemast kaks tükki suurusega 24*20 cm. Õmblesin selle õpetuse järgi, kuigi see on vist nii lihtne kott, et juhendi lugemise asemel võiks piisata lihtsalt pildi vaatamisest. Algselt pidin tegema ka kahest kangast sangad, aga see läks ruttu pekki, sest triibuline venis veidi ja must ei veninud üldse ning seepärast kiskus kõik kiiva. Käib kah. Igatahes on kott ümberpööratav, mis on minu jaoks päris kõva sõna arvestades mu kesiseid tarbetekstiilide õmblemise kogemusi.

Kuna muidu oleks tänane postitus üsna jama, panen siia karbis oleva supi retsepti. See on meie kodune interpretatsioon teravast ja paprikasest ungari kalasupist. Seda suppi ma toidusnoobidele ei soovita, sest puljongikeetmise asemel lähevad siia kuubikud ja karpkala asemel üsna suvaline külmutatud valge kala filee (muide, üks külmutatud kala on üsna jubeda maitsega, aga ma enam ei mäleta, milline (äkki heik?)). Supi tähtsaim komponent on hoopis paprika. Vaja on nii magusat kui ka teravat paprikapulbrit. Magusat saab tavalistest poodidest, aga teravat vist Piprapoest, mujal pole ma seda Eestis kohanud, kuigi tõele au andes pole ka eriti otsinud. Meie paprikatoodete varude eest hoolitsevad aga sealsed diilerid, kes meile vahel kilekotiga erinevaid pulbreid ja möginaid toovad, samuti üritan ma ise ikka kord aastas Ungaris käia ja siis ka paprikakraami kaasa tuua. Võibolla võiks terava paprikapulbri asemel ka tšillit kasutada, kuigi ma ei ole seda ise proovinud.

Üks laar paprikakraami eelmisest aastast. Guljašikreem, pörköltikreem ja terav paprikamögin Erős Pista.

Kodustatud ungari kalasupp (4-5-le sööjale)

1 sibul
3 tl magusat paprikapulbrit
½-1 tl teravat paprikapulbrit
1 pakk külmutatud merluusifileed
4 kartulit
2 paprikat
2 kuubikut kalapuljongit
2 liitrit vett

  1. Haki sibul, hauta õlis pehmeks.
  2. Lisa paprikapulbrid ja kuubikustatud kartul.
  3. Kalla peale vesi ja pista sisse puljongikuubikud.
  4. Keeda, kuni kartul on peaaegu valmis.
  5. Lisa umbes 2*2 cm tükkideks lõigatud kala ja suhu mahtuvateks tükkideks lõigatud paprika. Lase paar minutit keeda. Maitse, kas on veel puljongit või teravat paprikat vaja lisada.
  6. Supp on valmis!

Valmis supile lisa võimalusel noaotsaga Erős Pistat. Kõrvale söö saia. Egészségükre!

Erős Pitsa, terav paprika, magus paprika. Nom!

Suppi läinud tooted. Nom!

45 minuti seelik

Kangas: trikookangas Abakhani riiderestide korvist
Lõige: knit pencil skirt raamatust “Gertie Sews Vintage Casual”
Pudi-padi: lai kummipael
Ajakulu: kolmveerand tundi
Esimest korda kandsin: lähen sellega täna tööle
Kas kannaks edaspidigi? Eks siis paista
Hind kokku: umbes 70 senti

Mul oli Abakhanist vaja väikest riidenutsakat, millest saaksin mütsile (mida veel olemas ei ole) voodri õmmelda. Mingite väikeste jääkide ja juppide seas sobrades leidsin aga poolemeetrise tüki tummist trikookangast. Pool meetrit on ju aga lausa seeliku jagu kangast! Kusjuures mütsi voodri jagu jäi alleski, kuigi kangas olid ühes kohas ka väikesed augud. Igatahes eile, kui olin värskelt üle elanud kõik need tunded, mida ma eelmises postituses kirjeldasin, mõtlesin proovida, kas õnnestub midagi kiiresti ja edukalt õmmelda. Mul oli kunagi juba kopeeritud trikooriidest pliiatsseeliku lõige Gertie teisest raamatust ja selle ma ette võtsingi. Seelik koosneb kahest ühesugusest tükist, ülemise serva külge on õmmeldud lai kummipael, see on pööratud pahemale poolele ja küljeõmblustes kinnitatud. Imekombel ei punninud ükski masin ega nõel mulle vastu, overlok tegi normaalsed õmblused ja topeltnõel ei jätnud pisteid vahele. Nii siis seelik vähem kui tunniga valmiski.

Ühest küljest on see muidugi selline söömist soodustav seelik, sest ma võin kinnitada, et tiheda värvliga õhtu läbi istuda ja süüa vitsutada võib päris jube olla, sellise veniva toruga on lood kindlasti mugavamad. Teisest küljest on see seelik nii liibuv, et söömisega hoogu minnes võin ma lõpuks oma väljanägemisega teistelt söögiisu ja silmanägemise ära võtta. (Väike liialdus käib asja juurde.) Täna tööle minnes plaanin midagi avaramat ülemisse otsa selga panna, võibolla siis on vähem kiles viineri tunne. Õhtul on plaanis karaskit süüa, nii et saab ka see söömismugavuse aspekt ära testitud. Näis, kuidas seelik seljas käitub, sest tegelikult tundus, et võinuks puusadest veidi laiem olla ja taljest kitsam, aga ma ei hakanud midagi üles harutama ega uuesti tegema. Ain’t nobody got time for that. Seeliku kohta, mille tegemiseks kulus vähem kui tund ja vähem kui euro, on isegi hästi, arvan ma.

Lilleline talvekleit

Pärast jaanuari viimasel pühapäeval välitingimustes toimunud fotosessiooni jäin ma haigeks. Kas tänu või vaatamata sellele, jääbki selgusetuks, aga niipea ma suvekleidiga õue litutama ei lähe. Haigus väljendus madalas palavikus, mis oli päriselt nii madal, et voodis lamasklemist ja ligimeste kamandamist see ei võimaldanud, küll aga sain tööl käia ja end eriti kräpilt tunda. Ühel neist tööpäevadest selgus, et olin mõne asjaga eksinud ja kuigi see ei olnud üldse maailmalõpp ega midagi sellelähedastki, resoneeris see mu tõvega ja ma tundsin end (jälle) nagu klassikaline impostor syndrome‘i all kannataja. Appi-appi, nüüd on schluss ja kaputt, nüüd siis tuleb ilmsiks, kui rumal ma tegelikult olen. Eks ole isegi hästi läinud, et seda seni varjata suutsin jne. Õnneks käib nende hoogudega toimetulemine palju lihtsamalt nüüd, kui ma neid ja nende idiootsust teadvustan. Igatahes valdas mind rõve segu enesehaletsusest ja vihast ning mõtlesin, et saaks vaid koju õmblema. Õmbleksin midagi eriti ilusat, mis tuleks eriti hästi välja ja mille üle ma täiel rinnal uhke võiksin olla! Ainult et ma olin haige, nõrk ja väsinud, nii et too õhtu peale lõike kopeerimise ja vajalike muudatuste tegemise teha ei jõudnud.

Kerime edasi laupäeva, kui olin ärganud pärast 12-tunnist und. Mmm, uni. Olin üksi kodus ja sulgesin end magamistuppa, sest polnud kedagi, kes Jutat mu lõigetest ja nööpnõeltest eemale meelitaks. (Nummi probleem iseenesest.) Mul oli valmis seatud kleidi lõige 8/2013 Burdast (kusjuures alguses mõtlesin sellest kangast üldse püksid teha). Käib mul ju ikka see vastlalubaduse täitmine, mille õnnestumisest on üks ajakirjast õmmeldud ese puudu. See üks ese puudu jäigi, sest olles juba osa lõiketükke nööpnõeltega kangale kinnitanud, mõtlesin ümber. Kuidagi kahju oli nii ilusa mustriga kangast millelegi kitsapoolsele kulutada. Tahtsin, et kleit oleks kohe hästi kangarohke.

Pärast pikaldast otsimist leidsin kleidi Opale lõike. See lõige läks loosi eelkõige seepärast, et ma ei pidanud mingi proovikleidiga mässama hakkama, sest teadsin, et see mulle selga läheb. Pealegi oli hästi meeles, kui tore seda õmmelda oli. Kõik läks ludinal, isegi mingite detailidega mässamine. Mõeldud, tehtud. Ainult et seekord ei läinud kõik üldse nii toredasti. Ränga serbohorvaadikeelse sõimu saatel harutasin mitu korda paspuaalkante üles, sest olin unustanud õigel hetkel krae kuhugi vahele õmmelda. Õnneks olin tükkide servad liimiriidega tugevdanud, muidu oleks need tõenäoliselt kohe eriti välja veninud kogu selle jamamise käigus. Košmaar jätkus pühapäeva hommikul, kui ma kuidagi varrukaid külge õmmeldud ei saanud. Tegelikult muidugi sain, aga igalepoole jäid väikesed muhud ja voldid. Muidugi, kui ma ütlen košmaar, tähendab see, et pidin paar korda paar sentimeetrit üles harutama. Kui ma ütlen, et igalepoole jäid õmmeldes voldid, tähendab see, et kummalegi varrukale jäi umbes kolm voldikest ja ma pidin neid umbes kolm korda üles harutama ja uuesti õmblema. Nii et tegelikult ju polnud üldse hullu, aga kui sellised asjaolud kuhjuvad hetkel, kui ma väga tahan, et kõik sujuks, lähen ma endast välja ja pean rahustuseks vahepeal teiste asjadega tegelema. Õnneks oli mul nii palju oidu, et ei plaaninud kleiti õues pildistada, mistõttu polnud vaja ka päiksega võidu joosta ning sain rahulikult hilise õhtuni õmmelda. Lõpptulemus näeb välja nagu kleit ikka, peale vaadates ei oskaks vast keegi öelda, kui närvi ma vahepeal õmmeldes läksin (kui siin miski midagi reedab, siis mu tige toas poseerimise nägu).

Kangas: trükitud teksakangas
Lõige: kleit Opale raamatust “Grains de Couture – hommes et femmes” (nagu seegi kleit)
Pudi-padi: peitlukk, paspuaalkant, diagonaalkant alläärde
Ajakulu: õhtu ja terve päev
Esimest korda kandsin: pole veel kandnud
Kas kannaks edaspidigi? Kindlasti
Hind kokku: 23 eurot
_Täna oli selline lugu, et läksin tööle, tundes end erilise tondina, sest esiteks juhtus eile äpardus kulmuvärviga ja teiseks viksisin ma täna peale saabaste ka oma käed musta kingakreemiga kokku. Nii et näost olin kuidagi imelik ja osa sõrmi oleks nagu tavotised. Võeh. Kogu päeva jooksul keegi mu kummalist kulmukaart muidugi jutuks ei võtnud, küll aga sain kiita oma seeliku eest. See pani mind mõtlema, et mu viimase nädala halvastitundmistel peaks nagu mingi moraal olema. Eksisin tööl ja tundsin end seepärast eriti halvasti, kuigi tegelikult oli kõik korras. Läksin õmmeldes endast välja ja pidin mitu korda miskit üles harutama, aga valmis kleiti vaadates ei paista see kuskilt välja. Läksin täna hommikul kodunt välja ja mõtlesin, et keegi ei saa silmi mu kingaviksistelt kätelt, aga tegelikult oli silmi vaid mu seeliku jaoks. Mis on loo moraal? Ma ei teagi tegelikult. Peaks vist vähem muretsema ja vähem endast mõtlema :) Midagi sellist mõeldes rahunesin tänaseks õhtuks maha ja õmblesin kolmveerandtunniga ühe asja, kordagi midagi harutamata, kordagi pinget reguleerimata, kordagi milleski kahtlemata. Aga sellest juba järgmisel korral

PS Kui ma poleks täna hommikul seda Kareni postitust ta blogis Did you make that? lugenud, kirjutanuksin palju lühemalt. Aga siis mõtlesin, et pole tegelikult üldse põhjust end tagasi hoida või mis. Oleksin ma täna kaks pilti postitanud ja kirjutanud “Õmblesin lillelisest teksakangast kleidi. Lõige Opale raamatust “Grains de Couture”. Mul on nüüd pidulik talvekleit.”… Nojah, mitte sellepärast ei pea ma õmblemisblogi. Kui ma kirjutaksin ainult õmblemisest, oleks mu blogi keskpäraste kodukootud kleitide galerii ja tekiks küsimus, miks sellist asja internetti panna (või veel vähem lugeda), kui on palju neid, kes õmblevad paremini ja huvitavamaid asju. Lugemisblogis järgin ma küll väga ranget formaati ja oma isikust ma sealsetesse postitustesse otseselt ei kirjuta, aga õmblemine on minu jaoks algusest peale olnud väga isiklik tegevus selles mõttes, et see on minu jaoks seotud mina olemisega. Samas on see ka sotsiaalne, väljendugu see kas või selles, et mu elutoas asuv laud õmblusmasinaga on kuidagi orgaaniline osa ülejäänud kodusest elust ja mõte eraldi õmblemistoast tundub kuidagi veider. Igatahes… pean nüüd lõpetama, sest kuidagi märkamatult venis kirjutamine lause südaöhe välja.

Mängin kassiga. Üks vana mõõdulint on ta lemmar.

Lõpetuseks peaaegu lõbus pilt. Mängin siin kassiga. Üks vana mõõdulint on ta lemmar.