Kahekuuse hilinemisega Oonapalooza

Paralleelmaailmas, kus mu mõtted on kooskõlas mu tegudega, kannan ma üheksa juhul kümnest värvilisi riideid. Värvilised riided on lihtsalt lõbusamad ning paistavad eriti sügistalvisel perioodil teisigi inimesi lõbustavat. Paraku selles maailmas, kus ma päriselt elan, ei väljendu mu mõtted alati tegudes ja ma käin sageli ringi mingites tumedates hõlstides. Sellepärast vaatan ma alt üles Oonaballoonale (kuigi pikem ta minust vist ei olegi). Oonaballoonal on alati kirjud ja värvilised riided ning rõõmus nägu (samuti valdkond, milles mul on kõvasti arenguruumi). Juulis korraldati internetis selline ettevõtmine nagu Oonapalooza. Inimesed õmblesid omale Oonast ja tema loomingust inspireeritud rõivaid ning Oona valis siis nende seast oma lemmikud. Kõik see juhtus juulis ja augustis, nii et ma olen küll lootusetult hiljaks jäänud, aga miks mitte inimesi hea sõnaga meeles pidada ka konkursi- ja sünnipäevadevälisel ajal!? Igatahes, Oona on inspireeriv ning mõtlesin tema peale kohe, kui Kangas ja Nööbis kreisikirjut kriiskavvärvilist kangast nägin. Kuna Oona on mulle muidugi täiesti võõras inimene, siis võib see õhkamine juba veidi imelikuks minna, nii et rääkigem edasi kleidist.

Chronic bitch face in action

Kangas: Stretšsatiin (polüester, puuvill, elastaan)
Lõige: Shift dress raamatust Gertie Sews Vintage Casual
Lõige aastast 2014
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: pool laupäeva
Esimest korda kandsin: Käisin pilte tegemas ja nägin Pauli ja Rauli, kes pidid hakkama õlut jooma ja jalgpalli vaatama
Kas kannaks edaspidigi? Jessss
Hind kokku: Umbes 22 eurot

See kleit on mu esimene raamatust “Gertie Sews Vintage Casual”. Õmblesin ja soigusin kõik see aeg Sillule, kui tore see raamat on ning kui palju ma Gertiet jumaldan. Nagu siin ennegi kirjutanud olen, armastan Gertiet paljuski seepärast, et ta raamatutes on selline suurustesüsteem, mis mulle eriti hästi sobib. Ei enne ega pärast pole juhtunud, et kõik mu mõõdud ühe suurusnumbri sisse mahuvad. Gertiel on aga süsteem, mis sobib just neile, kel puusad tavaliselt taljest number suuremad on. Samuti mahuvad tema lõigetesse C-suuruses tissid. Woohooo! Nii oligi, et lõikasin välja suuruse 6 ja tegin vaid ülaosa sutsu lühemaks. Piltidel pole eriti hästi näha, kuid tegelikult võinuks kaenla alt natuke kitsam olla. Aga kokkuvõttes olen rahul. Ma ei tea, kas teile ka nii tundub, aga mulle näiteks paistis, et seljaosa istus kohe eriti hästi. Ei kiskunud kuskilt ega lötendanud.

Mu haip võib üsna lollakalt kõlada, sest see on tegelikult väga lihtsa lõikega kleit ja võib tekkida (põhjendatud) tunne, et kas siis selleks oli tarvis terve raamat osta… Huvitavapoolsed detailid olid ainult French dart‘id, mis esiosa vormisid. Kuna nende õmblemine võtab palju vähem aega kui nende kaheotsaliste vertikaalsete sissevõtetega mässamine, rõõmustas see asjaolu mind väga. Raamatus oli kleit koos Peeter Paani kraega, aga ma ei tahtnud seda, tundus kuidagi liiga 2011. Ostsin nöörkanti, et seda pea- ja kaenlaaukudesse paigaldada, aga kogemata õmblesin paar kohta liiga vara kinni ja pärast overlokitamist ei viitsinud harutamisega vaeva näha. Nii et see rong läks kuidagi mööda, kui oli võimalik kanti paigaldada.

French dart

Ühesõnaga. Lõbus kleit, mis on piisavalt lihtsa lõikega, et kangas kenasti välja paistaks.

Ma mõtlesin, et võiks iga kord siia pilte postitades jagada ka üht amüseerivat, aga mitte tingimata kauneimat fotot. Siin olen siis grumpy cat‘i näoga lehti peksmas

Tulede ja viledega seelik

Mida kõike ära ei jõua teha, kui terve nädalavahetus kainena kodus istuda! Vapustav! Siin on minu nädalavahetuse õmblemise tulemus: seelik “Tuled ja viled”.

Kangas: Villane (aga vist oli polüestrit ka sees) kangas Abakhanist, viskoosvooder ja osa voodrit mingist teisest libedast materjalist
Lõige: Voltidega seelik ajakirjast Käsitöö talv 2013/2014
Lõige aastast 2013/2014
Pudi-padi: lukk, liimiriie, vilt, litrid, pärlid
Ajakulu: reede õhtu ja terve laupäev
Esimest korda kandsin: käisin pilte tegemas ära ja siis panin kappi talve ootama
Kas kannaks edaspidigi? Täiega!
Hind kokku: Umbes 15 eurot

PS Voodri paigaldamisel kasutasin Sunni tehnikat, taskute paigaldamisel Tasia oma, sest ma lihtsalt ei viitsinud tekstilisse juhendisse süveneda.

Tähelepanelik pikaajaline lugeja mäletab, et käesoleva aasta märtsis sain maha barokihõngulise voltidega seelikuga. Siin on sama Anu Kaelussoo disainitud lõige uues talvises kuues. Ma ei olnud midagi ammu õmmelnud, mistõttu on eriti suur rõõm tõdeda, et kõnealust õmblustööd tegin ma kohe eriti korralikult ja hoolikalt. Eelmisel korral õmmeldes jätsin voodri ära ning ajasin midagi segi ja pidin seepärast luku külje peale õmblema ja taskud ära jätma, rääkimata vildist aplikatsioonist, mille tegemist ma isegi ei kaalunud. Seekord on seelik kõigi tulede ja viledega. Ainus eriti ebaprofessionaalne värk on asjaolu, et vaatamata juhiste järgimisele ei jätkunud voodririiet, mistõttu on seljaosa vooder ühest riidest ja esiosa vooder teisest. Aga ega pole kellegi asi mu seelikualuseid kangaid uurida, nii et ma ei põe.

Ujee, näete, mul on uus soeng, mille kelmikad kiilad kõrvatagused pildil eriti välja ei paista. Siiani lemmikud kommentaarid mu fassongi kohta: “Lahe müts”, “Badass”, “Sa pead nüüd olema malbe ja meelas, mitte nii karm, muidu hakkavad lesbid kangesti külge ajama”, “It makes you look like the young Morrissey in The Smiths! Why did you do that to yourself?”

Silmatorkavaim tuli ja vile on muidugi suurejooneline vildist, litritest ja pärlidest tehtud aplikatsioon. Selle tegemine oli küll võrdlemisi lihtne, aga üsna ajamahukas. Mõtlesingi, et kui oleksin selle nokitsemise jätnud lõpuks, kui kogu seelik valmis on, poleks vist küll viitsinud. Aga nüüd esimese asjana tehes ei olnudki kõige õudsem. Kui ära väsisin, käisin jooksmas (!!!) ja jalutamas (hüüumärkideta) ning hakkas kohe parem. Litreid ja pärle kinnitades oli vaatamata oma üsna väikestele kätele tunne, nagu mul oleksid poksikindad käes ja üritaksin sedasi tikku süüdata. Suurim hirm oli, et tulemus näeb välja nagu 3. klassi lapse tööõpetuse kodutöö hindele 4 kahe miinusega, aga mulle vähemalt tundub, et suutsin seda efekti vältida.

Kahjuks ei õnnestunud pildile jäädvustada ühegi elemendi õiget värvi. Lill on lillakashallist vildist, litrid on hõbedased ja pärlid tumelillad.

Üks kitsaskoht seelikul siiski on. Taskuava ei ole eriti nähtamatu. Tegin seal mingi valearvestuse, aga ei viitsinud midagi harutama hakata. Selle villase riide seest ei leia ju üldse ühtegi niiti üles ja mõtlesin, et see ei ole seda harutamise vaeva väärt. Ega keegi peale õmblemisnohkarite aru ei saa nagunii ja kuigi mu enda südametunnistus peaks selle pärast kindlasti tunda andma, ei tunne ma midagi.

tasku

Ma ei saa aru, miks mu rinnad algavad kõhu juures, ma ei ole ju nii vana veel.

Nüüd jääb üle vaid külmemaid ilmu oodata, sest praegu tundus sellega natuke liiga soe. Samas päris mõnus kanda vahelduseks seelikut, mis ei anna seltskonnas kellelegi põhjust kraaksatada “Esta, su aluspüksid paistavad!”.

Mõtlesin, et üritan lugejatele meelelahutust pakkuda ja poseerin kuidagi tavalisest teistmoodi, aga sellest ei tulnud midagi välja. :(

Kuus asja veel ja olengi oma vastlalubaduse täitnud :P

Probleemidest ja raamatutest

Õmmelnud ma eriti ei ole. Põhjuseid on laias laastus kolm.

  1. Ajapuudus. August möödus koogi- ja joogidieedil. Sõin ja jõin vahetpidamata, pidasin viiel (!) korral oma sünnipäeva ja külastasin teiste pidusid. September algas ettevalmistustega Uue Maailma festivaliks ja nüüd oli siis üritus ise. Ei ole lihtne! Eks paista, kas nüüd saab natuke rahus olla.
  2. Selgus, et ütlus “Kergelt tulnud, kergelt läinud” kehtib ka vastupidi: kergelt läinud, kergelt tulnud! Suvi möödus rõõmsalt kaalukategoorias, mida sain viimati pikemalt nautida võib-olla 17-aastaselt. Siis juhtusid eelmises punktis nimetatud sündmused ja magusapohmelusest toibununa pean praegu tunnistama, et mõni vahepeal laiaks jäänud riideese on jälle paras. Ega seda kaaluirinat muidugi tore lugeda ei ole ja ma vabandan, kuid sel on õmblemisega nii palju seost, et kuigi mu kaal läks katki, on mul kodus töökorras mõõdulint. No ja siis võtan neid mõõte ja tunnen end nõmedasti, sest mõõdud on suuremad kui enne. Sellises meeleolus on kuidagi eriti morjendav pooleliolevaid õmblustooteid selga proovida ja siis sedasi peegli ees oma kõhtu ja muid kumerusi analüüsida. Muide, see halin ei ole mõeldud komplimentide või lohutuse õngitsemisena. Ma peaks end lihtsalt veidi liigutama ja sellest piisaks, et end juba paremini tunda, isegi kui sellega kaalulangus ei kaasne. Võib-olla aitaks ka see, kui õmbleksin midagi eriti toredat, mis istub väga hästi ja on muidu ilus, sest nagu me kõik teame, kaunistavad parajad riided igaüht suurusnumbrist sõltumata. Mis aga omakorda viib meid kolmanda murepunktini.
  3. Midagi ei tule enam välja! Kõik läheb kuidagi valesti, miski ei istu hästi ja ma ei tea, mida teha, et asju parandada. Vahepeal on tunne, et viska või masin nurka. Et olen neid kleite õmmelnud omajagu, äkki on aeg millegi muuga tegeleda. See on muidugi üle läinud, aga ikkagi. Nii et selline kriis. Hakkasin õmblema Grainline Studio kitlit Alder, aga see tuli umbes kaks numbrit suur. Ei viitsinud sellega rohkem tegeleda esialgu. Siis võtsin ette värske ajakirja Käsitöö, kus oli üks läbilõigetega kleit, mille parajaks tegemiseks olid algajatele sammsammulised juhised. Järgisin neid siis hästi korralikult, aga ikka oli tulemus kööbakas. Kui vaba aeg tekib, luban sellega edasi tegeleda, sest lõige oli muidu selline kena ja varieerimisvõimalusi pakkuv.
  4. Peale kõige selle olin ma nädala jagu nohus. Ja siis käisin veel silmaarsti juures, sest tundus, et näen halvemini kui enne. Mul on niigi amblüoopia ehk vasak silm tolkneb niisama kaasas, vaatamiseks tast väga abi ei ole, mistõttu olen silmatervise osas väga paranoiline. Mõtlesin juba, et mida ma õmmelda tahaks, kui ma saaks teada, et ma varsti pimedaks jään (kleite vist, mantleid ikkagi ei tahaks, kuigi ma pole neid teinud). (Jah, mitte eriti loogiline mõttekäik.) Õnneks selgus, et ma näen 8 rida 10-st ehk parem silm on samas olukorras, mis viis aastat tagasi. No asi seegi, ma ütlen!

Tegelikult on muidugi kõik hästi. Alanud on nii Tegemisklubi kui ka muusikaviktoriini uus hooaeg, täna lähen Kangasse ja Nööpi, ma pole enam haige, nii et elu on täitsa nitševoo. Positiivsele lainele naasmiseks tutvustan teile kaht raamatut.

Gertiel ilmub varsti raamat “Gertie Sews Vintage Modern” (Amazon), mis peaks õmblejatele pakkuma siis selliseid argisema olemisega riideid, mis on (väga) mõjutatud 1940/50ndate siluettidest ja moodidest. Nagu ka ta esimene raamat, sisaldab see nii teooria kui ka praktika osa. Mis seal teoorias täpselt on, ma ei tea, aga lõigete poole pealt on uuendusena trikotaažist asjade lõiked, paar pükse ja rohkem seelikuid. Vähemalt olen nii aru saanud.

Raamatut ma muidugi veel näinud pole, sest see pole veel ilmunud. Küll aga tellisin selle juba UK Amazonist ära. Millegipärast sain aga 2. septembril kirja, et mu order on dispatched. Oot, mida? Ma ei saa aru. Ilmumiskuupäevad on küll eri riikides erinevad, aga tundub väga ebatõenäoline, et see mulle päriselt hiljemalt 18. septembriks koju peaks jõudma. Nii et olen segaduses, aga vahet pole, tuleb, millal tuleb. Gertie esimene raamat oli väga esimese raamatu nägu: ebaloomulikud ja puised poosid, pressimata õmblused ja natuke toimetamist vajav tekst, aga annan kõik andeks, sest olen selle lõikelehtede järgi õmmelnud mõned oma õnnestunuimad kleidid. Kuidagi on tema suurusnumber 6 mulle nii sobinud, et olen vaid kehaosa lühemaks teinud ja ongi kõik juba korras. Imeline! Nii palju, kui ma uuest raamatust internetis pilte leidsin, on seekord fotod paremad ja kusagil silmasin ka üht kaunist modelli peale autori enda.

Ja siis veel selline raamat: “Women in Clothes” (GoodReads, raamatu kodulehekülg).

Raamatu koduleheküljelt võib lugeda järgmist.

Through original interviews, conversations, surveys, projects, diagrams and drawings from over six hundred contributors – including Miranda July, Cindy Sherman, Elif Batuman, Mac McClelland, Molly Ringwald, Rachel Kushner, Roxane Gay and Sarah Nicole Prickett – Women in Clothes explores the wide range of motives that inform how women present themselves through clothes, and what style really means.

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga mulle pakub selline värk huvi küll. Ma võiks isegi säärasesse raamatusse sobiva peatüki kirjutada ja selle siin avaldada. Esiteks võiks muidugi raamatut lugeda, aga see ilmus alles 4. septembril, nii et ega seda vist niipea näiteks raamatukogust ei saa.

P.S. Hakkasin Ruthi mustri ja õpetuse järgi sokke kuduma. Nagu olen öelnud, kudumist ma ei karda! Vähemalt mitte väikeste kudumite. Mulle tehti vahepeal väga lahe ettepanek hakata ühe kunstiprojekti jaoks kampsunit kuduma, aga tähtaeg oli liiga lähedal, mistõttu pidin ära ütlema. Ühe kampsuni ma siiski olen elus kudunud ka, see juhtus vist 8. klassis. Igatahes, sokid. Naljakas on nr 4 sukavarrastega kududa, imelikult paksud on. Sokiretsept nägi ette vardaid 4,5, aga mul ei juhtunud selliseid olema. Esimese hooga tuli säär ilmselgelt liiga ahas, harutasin siis üles ja lõin igale vardale mitte 8, vaid 12 silmust. Praeguseks olen ainult umbes 6 rida kudunud, nii et vara öelda, aga äkki läheb õnneks! Muster on lihtne ja tundub olevat lihtsalt rakendatav ka nüüd, kui mul rohkem silmuseid on. Kohe algavad kõikvõimalike seriaalide ja multikate uued hooajad, nende kõrvale oleks ju mõistlik sokki kududa. Ühesõnaga olen optimistlik ja loodan, et varsti on kudumiseks rohkem aega kui pool tundi jutti.

P.P.S. Osaliselt arusaamatutel põhjustel panin end kirja Keskraamatukogu korraldatavale veebilehe loomise koolitusele. Vahepeal käivad ikka hood, kui tekib soov oma blogindust kuskil mujal majutada, domeeninime muuta ja kujundust mudida, aga ma ei oska seda teha. Eriti mitte Linuxis, mida ma praegu kasutan. Nii et tundus kasulik, pealegi tasuta ja kestab vist ainult mõne tunni ühel laupäeval.

P.P.P.S. Olen viimasel ajal kuulanud palju New Orderi albumit “Low Life”, aga siin on teile kuulamiseks Angel Olseni “Forgiven/Forgotten”. Olen täitsa armunud, laulab nii ilusasti ja ühel laivil oli tal mõnus hullupilk silmis. See nädalavahetus möödus mul kõige lahedamate naiste seltsis, muudkui üksteisele kinnitamas, kui tuusad me oleme, nii et selles mõttes sobib Angel Olsen hästi mu jauramist lõpetama.

Kioskist “Kleidid, koogid, moosid”

Appi, kui väsinud ma olen. See festivalivärk (või siis vahuvein või Ennu Ratas, hõkk) võtab ikka läbi. Magada pole ka väga saanud. Aga oli muidugi tore. Gerli müüs maha kõik oma moosid, Janika tehti tühjaks banaanileivast ja mõnes riideasjast, üheksa minu õmmeldud asja leidsid endale uue omaniku. Natuke on kahju, aga peamiselt on muidugi hea meel. Päris imelik, kuid samas lahe oli näha võõraid inimesi minu tehtud asju kandmas. Kui ma peaks kedagi edaspidi peol või tänaval minu kleidiga nägema, tekiks ilmselt soov tere öelda või teda kleidisabast sikutada. Kahjuks jäi mul nägemata kassikleidi ostja. Kuulu järgi oli kusagilt kaugusest kleiti märganud keegi plaatinablond 10-sentimeetriste kontsadega pikka kasvu naisterahvas, kes kohale sööstnuna selle pikemalt mõtlemata ära ostis ja siis seitsme tuule poole kadus. Igatahes mõnusat kandmist talle! Palju küsiti muidugi, kas ma õmblen teistele (tundus, et seda eeldati millegipärast) või ainult endale. Eelmisel päeval käis mul isegi naabrinaine külas müüki paisatavaid kleite vaatamas ja uuris, kas ma talle midagi õmbleksin. Pean tunnistama, et vaatasin teda siis kohe selle pilguga, kuivõrd ta keha minu omaga sarnaneb, sest ma ei väsi ühelegi potentsiaalsele tellijale selgitamast: lõikeid tuleb timmida kandjale sobivaks, aga ma oskan timmida ainult enda kehale. (Viimasel ajal isegi mitte eriti seda.) Mis veel hullem, mul pole vähemalt praegu ka erilist huvi selle õppimisega tegeleda. Nii et eks siis paista. Iseenesest on muidugi lahe teistele rõõmu teha. Üks lahe asi meenus veel. Salme ostis oma õele seeliku, mille olin õmblusringis õmmelnud. Sel on teatavasti kõik servad diagonaalkandiga kaetud, nii et näeb selline üsna igikestev välja. Olin selle hinnaks pannud 6, aga päev oli juba lõppemas ja ütlesin, et annan neljaga ära. Aga Salme ei olnud nõus! Maksis hoopis viis. Rääkis, et ta teab, kui palju aega ja vaeva õmblemine nõuab. Lahe!

Järgmises postituses kirjutan sellest, miks ma midagi õmmelnud ei ole. Seniks võite külastada meie Facebooki lehekülge. Plaanin sinna postitada eelkõige põnevaid asju, mis blogipostituse mõõtu välja ei anna, aga mida tahaks teistega jagada.

Müüdud riided

Müüdud riided

Kohustuslik Tegevusvabadus Uue Maailma tänavafestivalil!

6.–7. septembril toimub Tallinnas Uue Maailma tänavafestival. Koidu 76 aias seab end sisse Kohustusliku Tegevusvabaduse naiskond koosseisus mina ja Janika. Hangeldame nii enda kui ka teiste tehtud riietega. Ma isiklikult müün maha mõne toreda kleidi, mis on mulle armas olnud, kuid leian, et mul on aeg minna edasi. Osa kleite varustan QR koodidega, nii et uus omanik võib otsemaid end blogisse klikata ja kleidi sünniloost lugeda! Janika teeb müügiks ka banaanileiba. Peale meie seab end hoovis sisse ka Gerli oma vürtsika moosiriiuliga. Gerli on meie sõbranna teisipäeviti kogunevast Tegemisklubist, mille raames me mõnekesi käsitööd teeme, sööme-joome ja Rasmus Mägi pilte analüüsime (oih, ütlesingi välja). Tulge siis meiega hängima ja juttu rääkima! Ja kui kõht tühjaks läheb, minge mu venna ja ta sõprade burksipuhvetisse Uue Maailma aeda.

Panen siia ka pildi, millel on näha maja, millest vasakul asubki meie tagasihoidlik aiake. Müüki läheb ka pildil olev kleit!