Tegemistest, aga mitte eriti õmblemisest

Olen küll õmblemisega tegelenud, kuid midagi ette pole näidata. Aga kirjutan siis muudest tegemistest, et inimesed internetis jumala eest ei mõtleks, et ma niisama siin luuslanki olen löönud.

  1. Mul oli puhkus. Jesss! Sõitsin rattaga, vedelesin maal ja sõin. Käisin esimest korda elus Mutant Discol. 10-aastaselt tundus kõrvarõngaaukude tegemine eriti unistamisväärne sündmus, 15-aastaselt unistasin täisealiseks saamisest, et saaks Mutant Discol käia. Mida aeg edasi, seda vähem erutavamaks mõlemad unistused muutusid. Kõrvarõngaauke pole mul siiani, vähemalt on see diskounistus siis nüüd täidetud. Augusti lõpus on uus diskens, seal on oodata säärast muusikat. Mulle selline vokaaliga fanki tantsukas meeldib ikka rohkem kui ilma.
  2. Üleeile oli minu ja Janika lugemisblogi (blogi, FB) kaheksas sünnipäev. Kui kirjutamist alustasime, oli 2006. aasta suvi ning olime eri linnades ühe aasta ülikoolis käinud. Mina õppisin Tartus soome-ugri keeli ja Janika Tallinnas IT süsteemide arendamist. Kummalgi meist polnud oma raamatumuljeid õieti kellegagi jagada. Nii saime siis vähemalt blogiveergudel üksteisega muljetada. Kaheksa aastat on pikk aeg ja praeguseks võin öelda, et see blogi on üks parimaid asju, millele ma viimase kümne aasta jooksul oma aega olen kulutanud. Esiteks muidugi meeldib mulle kõige üle kirjalikult rohkem reflekteerida kui suuliselt. Teiseks on selgunud, et see lugemisjärgne läbimõeldud refleksioon annab lugemiselamusele väga palju juurde. Kusjuures see ei olegi eriti oluline, et mu arvustuste kvaliteet on püsivalt 7. klassi tasemel olnud (see on muide iseenesest väga loll mõte, mille ma kunagi kogemata ühele marginaalsele ajakirjale antud intervjuus välja ütlesin (ja nüüd tegin ma seda jälle)). Peale kõige selle on kirjutada lihtsalt mõnus ja mida rohkem seda teha, seda nauditavam see on.
  3. Loen praegu Mihaly Csikszentmihalyi (hehehe, mis mõnna ungari nimi) teost “Kulgemine“. Raamatukogus oli see väga ebaatraktiivsel riiulil “Psühholoogia”, kust võib peamiselt leida teoseid stiilis “Kuidas võita sõpru, saad edukaks ettevõtjaks ja langetada kaalu”. Aga olin selle teose otsa kuidagi internetis koperdanud ja seetõttu sain tõrksusest üle. Lugesin Csikszentmihalyi kasutusele võetud mõistest flow ehk kulgemine. See on olukord, mil inimene tunneb mõnusaimat naudingut, mida iseloomustab keskendumine mingile konkreetsele lõpetatavale tegevusele, mis on väljakutset pakkuv, kuid lõpule viidav. Inimene unustab aja, ruumi ja enda, ei muretse enam millegi pärast, tunneb kontrolli oma tegevuse üle. Lugesin ja tundsin ära tunde, mida kogen parematel päevadel õmmeldes (kas äkki teiegi?). Seetõttu tekkis siis huvi ka raamatuga tutvuda. Teos ei ole eneseabiraamat selles mõttes, et see on deskriptiivne, mitte preskriptiivne. Saame teada, mis on kulgemine ja millised tegurid seda soodustavad jne, kuid pole à la 12 sammu kulgemiseni jõudmiseks. Olen raamatuga umbes poole peale jõudnud ja kuigi on olnud võrdlemisi huvitav, häirib see populaarteaduslikele teostele sageli omane pealiskaudsus. Võib-olla meeldiks mulle rohkem ta raamat “Creativity“, mis samuti kulgemise mõistel põhineb. Igatahes ei tasu unistada, et ma mingeid teadusartikleid päriselt lugema hakkan.
  4. Käisin eile 20. korda verd andmas. Raske öelda, mitu karmavõlga ma 9 liitri vere eest lunastanud olen, aga midagi vast ikka. Kuigi tuleb tõdeda, et käin võimalikult tihti verd andmas ajendatuna mingist imelikust kohusetundest. Tundub kuidagi vale mitte minna, kui kellelgi seda 450 ml parasjagu rohkem vaja on kui mul. Plasma taastub 24 tunniga, vererakkude arv 3 nädalaga. Nii et pole nagu põhjust seda kiivalt endale hoida, olgugi et see vereloovutusel käimine võtab aega ja pole otseselt mõnus kogemus (kuigi ka mitte ebameeldiv).
  5. Vahel tuleb jälle hoog peale ja panen end kirja miljonile Coursera, edX või Udacity kursusele ning siis loodan, et kuskilt tekib igasse päeva 40 tundi juurde, et ma kõik need tarkused omale pähe ajada saaksin. Kogemused näitavad, et edu tagab pigem ühe kursusega tegelemine. Praegu mõtlen siin, kas proovida edX-i kursust Introduction to Linux. Mul on koduarvutis Linux, sest uuena polnud arvutis üldse operatsioonisüsteemi ja kuna ma siis palehigis üritasin programmeerimisest midagigi aru saada, oli seda parem teha Linuxi peal. Praegu olen ma neist progemisambitsioonidest loobunud, aga terminali kasutamist võiks ikkagi paremini osata. Ja üleüldse. Kuigi ma olen humanitaarpehmo nii töös kui eraelus, siis mida aeg edasi, seda enam IT-matsu võiks ma jagada, sest see annab ilmselge eelise nende ees, keda see ei huvita (aga pääsu pole kellelgi!).
  6. Ostsin millalgi osta.ee-st “Naise ja meeste ülerõivaste konstrueerimise” raamatu. Lahke müüja andis kauba peale kaasa Hermine Metusala teose “Naiste ja laste rõivaste konstrueerimine”, mis mulle ülerõivaste raamatust palju rohkem rõõmu valmistas.

    Naljakas on see, et raamatus on sellised vintage pildid, aga vintage näevad nad välja sellepärast, et teose ilmumisaasta on 1959 ja siis ainult sellised pildid olidki. Igatahes. Seoses mu gabariitide mõningase kahanemisega (kirjutan ma praegu, kui olen täna pool kilo maiustusi näost sisse ajanud) sugenes soov joonestada uus ja seekord liibuv pluusi põhilõige. Mida ma ka tegin. Keevitasin sellele isegi mingid Pattern Magicu imevoldid külge, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ka see põhilõige üksi ei olnud eriti õnnestunud. Selja tagant oli kitsas ja rindade juurde tekkisid üles, kaenlaaugu poole suunatud diagonaalsed voldid (kõlab nagu üks FBA on soolas). See ei olnud nüüd kriitika pr Metusala aadressil, sugugi mitte. Mulle see juhend meeldis väga, aga ju ma mingi valearvestuse tegin. Tuleb uuesti proovida, aga see ei kohuta mind sugugi nii palju kui 25 tükist koosnevad Burda lõiked, millele ma tõenäoliselt full bust adjustment-i, full butt adjustment-i ja jumal teab mis adžustmendid veel tegema pean. Kuigi kas pole võimalik, et ma Burdade puhul lihtsalt vale suurusenumbri alustuseks mudimiseks ette võtan?
  7. Sattusin täna tänu Sew Mama Sew’le Fashionary otsa. Fashionary on selline märkmik, millest 20% on fashion dictionary mõistete, skeemide ja piltidega ning 80% leheküljed oma disainide visandamiseks. Joonistamisel on abiks aimatavad punktiirpiirjooned. Kuna ma ÜLDSE joonistada ei oska, tundus see lahe, samas ka natuke hale, sest ei kujuta ette, et keegi tegija sellist asja kasutaks. Võib-olla peaks parem uuesti raamatu “Drawing on the right side of the brain” ette võtma. See teos, millest ma paarkümmend lehekülge kaasa olen teinud, õpetas ajus õiged osakonnad välja ja õiged sisse lülitama, nii et ühtäkki suutsin ma maha joonistada Picasso pliiatsijoonistuse. Mina, kelle joonistamistase on sarnaselt paljude teistega jäänud toppama kuhugi 10. eluaasta kanti. Aga ma räägin sellest lähemalt, kui ma selle ükskord läbi peaksin lugema.

Sellised tegemised siis seekord. Loodan, et õmblemisvaba jauramine teid väga ära ei kurnanud.

Teisest lühkaripaarist

Kangas: Triibuline puuvillane Kangast ja Nööbist
Lõige: Grainline Studio Maritime Shorts
Lõige aastast 2012
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: ilgelt kaua
Esimest korda kandsin: poes kanakoibi ostmas käies
Kas kannaks edaspidigi? Ju ma ikka kannan jah
Hind kokku: 11.90

Nende pükstega oli jälle see jama, et tegemine oli üks igavene roppus, aga kui nad lõpuks valmis said, oli suurem osa ebameeldivustest ununenud. Esiteks oli vaja likvideerida kitsaskoht, mis ilmnes eelmist paari õmmeldes: püksid kiskusid kanni vahele. Tegin siis vastava ühenduskoha ruumikamaks. Pärast selgus, et püksid on liiga laiad ja võtsin sama palju hoopis kokku. Ei saa aru. Teiseks tuli klapitada triipe. Kuni kõik kahemõõtmeline püsis, polnud nagu väga vigagi.

Siis tuli hakata tükke kokku õmblema ja plödi kangast käsitsedes läks kõik veidi nihkesse. Eriti on seda näha pükste allservas: sinnamaani jõudes olin juba käegalöömismeeleolus ja tundub, et venitasin kantides kanga välja. Sellest ärme parem räägigi, kuidas ma kumera värvli triipe ülejäänud sirgemate tükkide triipudega ühildada ei osanud.

Eriline nali oli muidugi taskutega. Olin juba taskud pükste külge kinni õmmelnud, kui avastasin, et taskuklappide diagonaalsed servad on teppimata. Ei viitsinud midagi harutama hakata, õmblesin vastavad kohad lihtsalt pükste külge kinni. Ega ma neis tagataskuis nagunii midagi ei hoia.

Käisin siis nendega poes, kui selgus, et laiad püksid tõusevad samamoodi üles nagu lai seelik. Pükste eelis on aga see, et jalgevahe jääb ette ja sealt nad rohkem edasi ei tõuse. Aga mul on plaanis neid pükse nii kaua õmmelda, kuni istuvuse täiuslikuks ja õmblused sirgeks saan.

Loominguline puhkus

Sakult Männikule

Viimasel ajal veereb mul eluke sellises nõiaringis: ei suuda vara tõusta, sest läksin liiga hilja magama > jõuan tööle nii hilja, et istun seal vähemalt kella kuueni > jõuan hilja koju > jõuan hilja poodi > jõuan hilja süüa teha > pärast söömist kell 20.30-21.00 tekib tung rattaga sõitma minna, sest toas passimiseks tundub ilm liiga ilus olevat > naasen koju 23.00 > õmmelda enam ei suuda, katsun ligimesega suhelda ja raamatut lugeda > kell on 00.30 ja jälle saan liiga hilja magama. Tuleb ka ette, et rattasõidu asemel hakkan siiski õmblema, aga kui seisan silmitsi miljoni triibu mätšimisega, saab mõistus otsa ning otsustan teha seda, mida ma kindlasti oskan: rattaga sõita. Õudne! Ei taha küll olla see, kes oli trennis sel ajal, kui teised intelligentsete asjadega tegelesid, aga rattasõidust saadav endorfiinilaks on lihtsalt nii mõnus. Pealegi on see ainus spordiala, milleks ma end sundima ei pea. Ja see on ka mõnus, kui hooaja alguses pole eriti jaksu mingist mäest üles sõita (tsau, Miiduranna Konsumi mägi! tsau, mägi enne Tabasalu!), aga läheb veidi aega ja juba väntan, nii et mühiseb ja mäe otsa jõudes polegi surm lähedal.

Kuna ühtegi õmblemisasja pole mul teiega jagada,jagan teiega paari rattamarsruudi soovitust. Väldin võimalusel autoteel sõitmist ja neilgi teedel saab üldiselt kergliiklus- või vähemalt laial kõnniteel sõita. Kuna elan Tallinna kesklinnas, algavad marsruudid ka kusagilt siitkandist.

Marsruut nr 1

Kesklinn – Nõmme tee – ümber Rahumäe surnuaia – mööda raudteetammi üle Nõmme silla Hiiuni – kergliiklustee Õismäeni – Haabersti ring – Vääna-Jõesuu suunas nii kaugele, kui jaksu on – tagasi ja Kakumäelt läbi – Rocca al Mare kool – Stromka – (põhimõtteliselt saab edasi Sõle tänavalt Kultuurikilomeetri otsa peale, aga ma pole nii eriti sõitnud, sest Sõle tänav ei ole just mõnus sõidukoht)

Kergliiklustee läheb Vääna-Jõesuuni välja, aga ma pole nii kaugele viitsinud sõita, sest tundus, et ma ei jaksa siis tagasi tulla. Hea on see, et juba alates Kakumäest on Vääna-Jõesuu suunal väga vähe inimesi ja kes on, ei loiva mitte tee peal ees, vaid pigem kimavad mööda.

Marsruut nr 2

Kesklinn – Tehnika tn – Filtri tee – Odra – Türnpu – Kunderi/Gonsiori – Poska – Kadrioru park ja loss – Russalka – Viimsi poolsaare ots (~40 km)

Pirital on muidugi palju inimesi, aga alates Pirita kloostrist jääb neid vähemaks. Mulle meeldib sõita just poolsaare tippu, Rohuneemeni. Nii mõnus rattatee täitsa mere ääres ja milline maaliline vaade! Ma ei ole veel uurinud, kuidas sealt mingi ringiga tagasi tulla, nii et ma olen alati lihtsalt sama teed pidi tagasi sõitnud.

Marsruut nr 3

Tehnika tn – Veerenni – Järvevana tee – Pärnu mnt – Männiku tee – Saku (ja tagasi) (~30 km)

Uus avastus mulle seni tundmata suunas. Vabaduse puiestee Järve-poolses otsas algab Männiku tee, mille servas on rattasõiduks igati sobiv kõnnitee. Paari kilomeetri pärast saab linn otsa ja algab kergliiklustee, millest vasakul jätkub Männiku tee ja paremal on mets. Tee jätkub Sakuni välja. Sakku jõudes on esimese ringtee juures Säästumarket, mis on kella kümneni avatud. (Tegin selle just kindlaks, sest tahtsin veenduda, et jõuan sealt jäätise osta.) Vahepeal näeb paremat kätt Männiku karjääri. Metsa all nägin pohli ja maasikalehti. Looduskaunis ja inimhõre tee, ainult veidi üksluise vaatega.

Männiku karjäär

Lühkarid mahlase elu elamiseks

Lugesin Brain Pickingsist Anne Lamotti tsitaate. Brain Pickings kisub vahel natuke liiga esoteeriliseks ja eneseabistavaks kätte ära, aga olen sealt sageli ka toredaid asju leidnud. Igatahes üks tsitaat siis Anne Lamottilt.

Oh my God, what if you wake up some day, and you’re 65, or 75, and you never got your memoir or novel written; or you didn’t go swimming in warm pools and oceans all those years because your thighs were jiggly and you had a nice big comfortable tummy; or you were just so strung out on perfectionism and people-pleasing that you forgot to have a big juicy creative life, of imagination and radical silliness and staring off into space like when you were a kid? It’s going to break your heart. Don’t let this happen.

Mõtlesin siis, et fakit, muidugi ma tahan mahlast elu. Niisiis otsustasin omale lühikesed püksid õmmelda, sest ma mõtlesin, et kui ma jään ootama, millal mu kintsud nende jaoks piisavalt peenikesed on, siis seda päeva mu silmad ei näekski. Isegi mitte siis, kui ma ühel hetkel 40-kilone oleksin, sest ega kaalust alla võttes mu emavaagen kitsamaks ei lähe. Pärast mingeid ebaõnnestunud Burda-üritusi ostsin Grainline Studio Maritime šortside lõike. Esiteks polnud teine väga kallis (6.50 eurot), teiseks oli see pdf ja kolmandaks oli netis väga põhjalik piltidega juhend. Tulemus: jumalast mõnusad lühikesed püksid! Ainult et praegu ilma nööbi või haagita, kuna mu enda masin läks poole õmblemise peal katki (vastik!) ja ma ei osanud emalt laenuks saadud masinaga nööpauku teha. Sobivat haaki aga polnud ja kust sa seda ikka keset pühi saad. Aga kange tahtmine oli postitus netti saada ja kinnitamiseks kasutasin ajutise lahendusena haaknõela. Huvitav on see, et nüüd pilte vaadates tundub, et pole mu reied nii jiggly‘d ühtigi. Esiteks on mu enesekuvand alati tegelikkusest number suurem, teiseks olen ma kaalust alla võtnud, aga oma peas olen jätkuvalt kuus kilo suurem. Igatahes tunne on mõnus ja kui ükskord poed lahti tehakse peale pühi, tahaks kohe mitu meetrit lõbusat ja värvilist kangast osta, et veel mitu paar sääraseid šortse teha!

Hei, targad, kas püksid kisuvad liiga kanni vahele? Kas pean sellest õmblusest järele laskma?

Kangas: Mystery fabric Uuskasutuskeskusest, on nagu teksa või midagi muud sellist paksemat
Lõige: Grainline Studio Maritime Shorts
Lõige aastast 2012
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: kolm õhtut
Esimest korda kandsin: tagaaias
Kas kannaks edaspidigi? Oojaaa!
Hind kokku: Midagi sinna kahe euro kanti vist

PS Unustasin väljendada oma rõõmu esimese õnnestunud püksipaari üle. Siinkohal taasavaldan ülihumoorika pildi esimesest pükste õmblemise üritusest. Teeb siiani kõigile nalja. I’ve come a long way :P

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

T-särk Plantain

Kangas: triibuline trikotaaž nodivahetuselt (aitäh, Ruth!)
Lõige: Deer and Doe tasuta t-särgi lõige Plantain
Lõige aastast 2013
Pudi-padi: -
Ajakulu: ühel õhtul lõikasin välja, teise päeva jooksul õmblesin valmis (vahepeal käisin aga piknikul)
Esimest korda kandsin: maal
Kas kannaks edaspidigi? Tõenäoliselt jah
Hind kokku: 0 (!)

Esimene trikotaažist asi, mis mul laias laastus välja on tulnud. Kahjuks jäid küljeõmblused lokkima, kandi õmblemisel läks teppimine veidi pekki ja mul polnud topeltnõela. Aga kokkuvõttes siiski päris lahe. Näeb välja nagu päris. Pealegi on kangas seljas mõnus. Trikotaaži õmblemise puhul pabistan kõige rohkem kantide pärast, aga tuli välja, et see pigem lihtne kui keeruline. Muud nagu polegi öelda. Plaanin sama lõike kleidiks moondada, kui ükskord sobiva kanga leian.