Kohustuslik Tegevusvabadus Uue Maailma tänavafestivalil!

6.–7. septembril toimub Tallinnas Uue Maailma tänavafestival. Koidu 76 aias seab end sisse Kohustusliku Tegevusvabaduse naiskond koosseisus mina ja Janika. Hangeldame nii enda kui ka teiste tehtud riietega. Ma isiklikult müün maha mõne toreda kleidi, mis on mulle armas olnud, kuid leian, et mul on aeg minna edasi. Osa kleite varustan QR koodidega, nii et uus omanik võib otsemaid end blogisse klikata ja kleidi sünniloost lugeda! Janika teeb müügiks ka banaanileiba. Peale meie seab end hoovis sisse ka Gerli oma vürtsika moosiriiuliga. Gerli on meie sõbranna teisipäeviti kogunevast Tegemisklubist, mille raames me mõnekesi käsitööd teeme, sööme-joome ja Rasmus Mägi pilte analüüsime (oih, ütlesingi välja). Tulge siis meiega hängima ja juttu rääkima! Ja kui kõht tühjaks läheb, minge mu venna ja ta sõprade burksipuhvetisse Uue Maailma aeda.

Panen siia ka pildi, millel on näha maja, millest vasakul asubki meie tagasihoidlik aiake. Müüki läheb ka pildil olev kleit!

Jauran siin niisama

Mul on nii kõrini sellest, et mu ümber on nii palju kola, nodi, träni, asju ja muud jampsi. Näiteks riideid, kusjuures kuidagi eriti on hakanud häirima osa enda õmmeldud rõivaist. Ma tahaks vist õmblemisega (või üleüldse oma garderoobiga) puhtalt lehelt alustada. Nüüd, kui ma tean paremini kui poolteist aastat tagasi, milliseid riideid ma päriselt hea meelega õmbleksin ja kannaksin. Mõtlesin, et võiks Janikaga kahasse Uue Maailma tänavafestivalil oma stange püsti panna, et osa neist rõivaist (ja mingeid vabrikus tehtuidki) maha parseldada. Kuna ma siin kandis elan, pole see eriti raskesti teostatav. Aga mu peas on sellega seoses tekkinud palju küsimusi.

Näiteks kas on üldse legaalne neid enda õmmeldud riideid müüa? Olen ju reeglina kasutanud kellegi teise välja mõeldud autoriõigustega kaitstud lõikeid. Osal neist on konkreetselt kirjas olnud, et for sale ei tohi nende järgi õmmelda. Aga ma ei olegi ju müügiks õmmelnud, esmane eesmärk oli midagi muud. Nii et tegelikult vist ei peaks muretsema. Ega mind keegi muidugi vangi ei pane, aga tahaks kuidagi, noh. eetiline ja legaalne olla. Ma nimelt olen see inimene, kes telgib Schillingul ainult ametlikus telklas, mitte ei pargi oma telki täpselt sinna kõrvale mitteametlikku telkimispaika, kus samuti kümneid inimesi on…

Veel on tekitanud küsimusi mu õmmeldu kvaliteet. Ma ei mõtle oma täielikke feile müüki panna, aga ilmselgelt pole mu oskused just eesrindlikemad. Valisin välja umbes kaheksa enda õmmeldud riideeset, millest lahti tahaks saada. Peale ühe olid vist kõik kleidid. Nende omahind on olnud nii 2-30 eurot, kusjuures mõni madalama omahinnaga on nüüd kleidina minu meelest rohkem väärt kui mõni kalli omahinnaga kleit. Lisagem siia otsa ka mu töötunnid. Niisiis. Mõtlesin, kas hinnad vahemikus 5-10 oleks normaalsed. Mõnda kleiti olen kandnud paar korda, mõnda tunduvalt rohkem. Nagu öeldud, on kvaliteet kõikuv. Sellepärast mõtlesin ka, et oleks nagu ausam neid hilpe silmast silma müüa – igaüks saab vaadata, kas selline palistus rahuldab teda jne. Tegelikult hinnad hindadeks, mul ei ole mingit huvi käsitööga omale leiba lauale teenida, selleks on mul, julgen väita, palju vahvamad teenimisvõimalused oma igapäevases töös. Pigem vaevas mind küsimus, kas on õiglane sellise kvaliteediga asju müüa. Ma olen ise ikka päris jubedate pahemate pooltega asju kandnud, nii et silm ka ei pilgu, aga kas on viisakas selliseid teistele pähe määrida? Kas ma tegelen äkki dumpinguga? (Ma ei oskaks tegelikult oma sõnadega vist selgitada, mis dumping ongi.) Ometi on nii mõnigi neist kleitidest ohtralt eneseusku ja komplimente välja teeninud.

Ühesõnaga võinuksin ju oma asjad lihtsalt osta.ee-sse üles riputada, aga huvitavam on siin jaurata ja pärast inimestega isiklikult suhelda. Ja nüüd kuulake mõnusat Darkside’i. Vedas, et Flowl nad ära nägin, selgus, et nad lähevad kohe laiali :) :(

PS Pidin täna tööl ühel koolitusel esinejana sõna võtma. Kardan avalikku esinemist nagu ufosid, vesiliiva ja keravälku kokku. Oma osa on kindlasti asjaolul, et olen pärast ülikooli ehk viimase viie aasta jooksul võib-olla kord aastas pidanud midagi sellist tegema. Igatahes polnud täna pääsu ja mõtlesin enda julgustuseks riietuda oma positiivseimasse kleiti, sellesse lillelisse sinisesse. See kleit üldiselt meeldib inimestele, isegi mehed on seda tähele pannud ja kiitnud (mitte eriti sage minu puhul). On selline lõbus ja veidi jabur, aga mitte päris naeruväärne. Esinemine läks normaalselt, ma ei minestanud ega hakanud oksendama (need variandid tunduvad nii sageli nii tõenäolised enne ettekannete pidamist). Kuid pärast mõtlesin ikkagi tükk aega, kas see flower power dressing on ikka normaalne mõte. Kas ma õõnestan oma tõsiselvõetavust? Kas ma jaksan ja oskan olla nii sisukas, et ükski hilp ei ohusta mu tõsiseltvõetavust? Millal saab minust soliidne pükskostüümis täiskasvanu? Sain hiljuti 29 ja nii 40 ringis meeskolleeg käis mind õnnitlemas, küsis, kas mul on nüüd täiskasvanud tunne (ei olnud). Tal polevat siiamaani. Vähemalt olen vist õiges seltskonnas!

Kolmas paar lühkareid

Neljapäeval läksin tööle, must H&M-ist (ärge näkku lööge) ostetud kleit seljas. Sekretär oli šokeeritud, sest on harjunud mind värvilistes riietes nägema. Meeskolleeg H. tundis huvi, kas mul on mingi mure, et must kleit seljas on. No jeebus! Läksin siis koju ja asusin selle peale karjuvkollasest kangast kolmandat paari Maritime šortse välja lõikama. Poole lõikamise peal pidin pausi tegema, sest läbi astus R., kelle kallid poepüksid lagunesid. Õmblesin siis neid veidi kinni ja panin nööbi tagasi ette. Pärast seda saabus Liisi, kes soovis mu overlokki ekspluateerida. Huvitav või õieti naljakas on see, et Liisi pole niisama blogilugeja, ma täitsa tunnen teda, küll aga polnud ta mul enne külas käinud. Aga ta põhimõtteliselt teadis, et mu overlokipudi läheb selle ees avanevasse sahtlisse, sest mul on sellest blogis pilt olnud. Pani mõtlema, mida ma oma kodust siia veel jäädvustanud olen. Ühesõnaga oli selline õmblusküllane õhtu, kuigi ma ise sentimeetritki ei õmmelnud. Kuid siin on siis kolmas paar lühikesi pükse.

IMG_6794

IMG_6776

Kangas: Ühelt poolt kollane, teiselt poolt kollasekirju puuvillane kangas Uuskasutuskeskusest
Lõige: Grainline Studio Maritime Shorts (suurus 4/6, ei teinud seekord mingeid full butt adjustmente ega miskit, sest ei viitsinud)
Lõige aastast 2012
Pudi-padi: lukk, haagid, diagonaalkant
Ajakulu: neljapäeval pool tundi, reedel neli tundi, täna ehk laupäeval J. M. K. E. albumi “Külmale maale” ja “Õhtumaa viimased tunnid” jagu, lisaks üks osa Simpsonite 4. hooajast
Esimest korda kandsin: käisin poes jäätist ostmas
Kas kannaks edaspidigi? Jaa!
Hind kokku: Umbes neli eurot, veidi vähem vist. Põhiline papp läks kandi ja haakide alla.

Andis tunda, et õmblen sama lõike järgi juba kolmandat korda. Kuna aega oli ja ei pidanud rapsima ega kiirustama, laabus kõik üsna kenasti. Ei pidanud suurt midagi üles harutama, ei õmmelnud kogemata esiosa tagumiku külge kinni (siiani on juhtunud vist igal korral pükse õmmeldes), taskud tulid normaalselt välja, kantimine ei läinud eriti pekki. Praeguseks olen ka harjunud Grainline Studio mõneti harjumatu õmblusvaruga, mis on 1/2″ ehk 1,27 cm. Aga iga kord pükse või seelikut õmmeldes meenub, miks kleiti on palju parem st lihtsam õmmelda: kleidil ei ole seda lollakat värvlit. Vot selle õmblemist ma tõesti ei salli. Kuigi olen selleski vallas veidi vilunum kui kas või pool aastat tagasi. Egas midagi, harjutamine teeb meistriks!

Pükste (ja tegelikult ka seelikute) õmblemisega on see häda, et nende kandmiseks peab olema ka midagi, mida üles otsa selga panna. Aga mu riidekapp on nii kleidikeskseks muutunud, et särkide-pluusidega on täiesti kitsas käes. Siinsetel piltidel on mul näiteks seljas ema pluus, mil on aastaid vähemalt kolmkümmend turjal. Nii et näis, kas edaspidi hakkan pluuse õmblema või naasen kleitide juurde.

Tegemistest, aga mitte eriti õmblemisest

Olen küll õmblemisega tegelenud, kuid midagi ette pole näidata. Aga kirjutan siis muudest tegemistest, et inimesed internetis jumala eest ei mõtleks, et ma niisama siin luuslanki olen löönud.

  1. Mul oli puhkus. Jesss! Sõitsin rattaga, vedelesin maal ja sõin. Käisin esimest korda elus Mutant Discol. 10-aastaselt tundus kõrvarõngaaukude tegemine eriti unistamisväärne sündmus, 15-aastaselt unistasin täisealiseks saamisest, et saaks Mutant Discol käia. Mida aeg edasi, seda vähem erutavamaks mõlemad unistused muutusid. Kõrvarõngaauke pole mul siiani, vähemalt on see diskounistus siis nüüd täidetud. Augusti lõpus on uus diskens, seal on oodata säärast muusikat. Mulle selline vokaaliga fanki tantsukas meeldib ikka rohkem kui ilma.
  2. Üleeile oli minu ja Janika lugemisblogi (blogi, FB) kaheksas sünnipäev. Kui kirjutamist alustasime, oli 2006. aasta suvi ning olime eri linnades ühe aasta ülikoolis käinud. Mina õppisin Tartus soome-ugri keeli ja Janika Tallinnas IT süsteemide arendamist. Kummalgi meist polnud oma raamatumuljeid õieti kellegagi jagada. Nii saime siis vähemalt blogiveergudel üksteisega muljetada. Kaheksa aastat on pikk aeg ja praeguseks võin öelda, et see blogi on üks parimaid asju, millele ma viimase kümne aasta jooksul oma aega olen kulutanud. Esiteks muidugi meeldib mulle kõige üle kirjalikult rohkem reflekteerida kui suuliselt. Teiseks on selgunud, et see lugemisjärgne läbimõeldud refleksioon annab lugemiselamusele väga palju juurde. Kusjuures see ei olegi eriti oluline, et mu arvustuste kvaliteet on püsivalt 7. klassi tasemel olnud (see on muide iseenesest väga loll mõte, mille ma kunagi kogemata ühele marginaalsele ajakirjale antud intervjuus välja ütlesin (ja nüüd tegin ma seda jälle)). Peale kõige selle on kirjutada lihtsalt mõnus ja mida rohkem seda teha, seda nauditavam see on.
  3. Loen praegu Mihaly Csikszentmihalyi (hehehe, mis mõnna ungari nimi) teost “Kulgemine“. Raamatukogus oli see väga ebaatraktiivsel riiulil “Psühholoogia”, kust võib peamiselt leida teoseid stiilis “Kuidas võita sõpru, saad edukaks ettevõtjaks ja langetada kaalu”. Aga olin selle teose otsa kuidagi internetis koperdanud ja seetõttu sain tõrksusest üle. Lugesin Csikszentmihalyi kasutusele võetud mõistest flow ehk kulgemine. See on olukord, mil inimene tunneb mõnusaimat naudingut, mida iseloomustab keskendumine mingile konkreetsele lõpetatavale tegevusele, mis on väljakutset pakkuv, kuid lõpule viidav. Inimene unustab aja, ruumi ja enda, ei muretse enam millegi pärast, tunneb kontrolli oma tegevuse üle. Lugesin ja tundsin ära tunde, mida kogen parematel päevadel õmmeldes (kas äkki teiegi?). Seetõttu tekkis siis huvi ka raamatuga tutvuda. Teos ei ole eneseabiraamat selles mõttes, et see on deskriptiivne, mitte preskriptiivne. Saame teada, mis on kulgemine ja millised tegurid seda soodustavad jne, kuid pole à la 12 sammu kulgemiseni jõudmiseks. Olen raamatuga umbes poole peale jõudnud ja kuigi on olnud võrdlemisi huvitav, häirib see populaarteaduslikele teostele sageli omane pealiskaudsus. Võib-olla meeldiks mulle rohkem ta raamat “Creativity“, mis samuti kulgemise mõistel põhineb. Igatahes ei tasu unistada, et ma mingeid teadusartikleid päriselt lugema hakkan.
  4. Käisin eile 20. korda verd andmas. Raske öelda, mitu karmavõlga ma 9 liitri vere eest lunastanud olen, aga midagi vast ikka. Kuigi tuleb tõdeda, et käin võimalikult tihti verd andmas ajendatuna mingist imelikust kohusetundest. Tundub kuidagi vale mitte minna, kui kellelgi seda 450 ml parasjagu rohkem vaja on kui mul. Plasma taastub 24 tunniga, vererakkude arv 3 nädalaga. Nii et pole nagu põhjust seda kiivalt endale hoida, olgugi et see vereloovutusel käimine võtab aega ja pole otseselt mõnus kogemus (kuigi ka mitte ebameeldiv).
  5. Vahel tuleb jälle hoog peale ja panen end kirja miljonile Coursera, edX või Udacity kursusele ning siis loodan, et kuskilt tekib igasse päeva 40 tundi juurde, et ma kõik need tarkused omale pähe ajada saaksin. Kogemused näitavad, et edu tagab pigem ühe kursusega tegelemine. Praegu mõtlen siin, kas proovida edX-i kursust Introduction to Linux. Mul on koduarvutis Linux, sest uuena polnud arvutis üldse operatsioonisüsteemi ja kuna ma siis palehigis üritasin programmeerimisest midagigi aru saada, oli seda parem teha Linuxi peal. Praegu olen ma neist progemisambitsioonidest loobunud, aga terminali kasutamist võiks ikkagi paremini osata. Ja üleüldse. Kuigi ma olen humanitaarpehmo nii töös kui eraelus, siis mida aeg edasi, seda enam IT-matsu võiks ma jagada, sest see annab ilmselge eelise nende ees, keda see ei huvita (aga pääsu pole kellelgi!).
  6. Ostsin millalgi osta.ee-st “Naise ja meeste ülerõivaste konstrueerimise” raamatu. Lahke müüja andis kauba peale kaasa Hermine Metusala teose “Naiste ja laste rõivaste konstrueerimine”, mis mulle ülerõivaste raamatust palju rohkem rõõmu valmistas.

    Naljakas on see, et raamatus on sellised vintage pildid, aga vintage näevad nad välja sellepärast, et teose ilmumisaasta on 1959 ja siis ainult sellised pildid olidki. Igatahes. Seoses mu gabariitide mõningase kahanemisega (kirjutan ma praegu, kui olen täna pool kilo maiustusi näost sisse ajanud) sugenes soov joonestada uus ja seekord liibuv pluusi põhilõige. Mida ma ka tegin. Keevitasin sellele isegi mingid Pattern Magicu imevoldid külge, aga sellest ei tulnud midagi välja. Ka see põhilõige üksi ei olnud eriti õnnestunud. Selja tagant oli kitsas ja rindade juurde tekkisid üles, kaenlaaugu poole suunatud diagonaalsed voldid (kõlab nagu üks FBA on soolas). See ei olnud nüüd kriitika pr Metusala aadressil, sugugi mitte. Mulle see juhend meeldis väga, aga ju ma mingi valearvestuse tegin. Tuleb uuesti proovida, aga see ei kohuta mind sugugi nii palju kui 25 tükist koosnevad Burda lõiked, millele ma tõenäoliselt full bust adjustment-i, full butt adjustment-i ja jumal teab mis adžustmendid veel tegema pean. Kuigi kas pole võimalik, et ma Burdade puhul lihtsalt vale suurusenumbri alustuseks mudimiseks ette võtan?
  7. Sattusin täna tänu Sew Mama Sew’le Fashionary otsa. Fashionary on selline märkmik, millest 20% on fashion dictionary mõistete, skeemide ja piltidega ning 80% leheküljed oma disainide visandamiseks. Joonistamisel on abiks aimatavad punktiirpiirjooned. Kuna ma ÜLDSE joonistada ei oska, tundus see lahe, samas ka natuke hale, sest ei kujuta ette, et keegi tegija sellist asja kasutaks. Võib-olla peaks parem uuesti raamatu “Drawing on the right side of the brain” ette võtma. See teos, millest ma paarkümmend lehekülge kaasa olen teinud, õpetas ajus õiged osakonnad välja ja õiged sisse lülitama, nii et ühtäkki suutsin ma maha joonistada Picasso pliiatsijoonistuse. Mina, kelle joonistamistase on sarnaselt paljude teistega jäänud toppama kuhugi 10. eluaasta kanti. Aga ma räägin sellest lähemalt, kui ma selle ükskord läbi peaksin lugema.

Sellised tegemised siis seekord. Loodan, et õmblemisvaba jauramine teid väga ära ei kurnanud.

Teisest lühkaripaarist

Kangas: Triibuline puuvillane Kangast ja Nööbist
Lõige: Grainline Studio Maritime Shorts
Lõige aastast 2012
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: ilgelt kaua
Esimest korda kandsin: poes kanakoibi ostmas käies
Kas kannaks edaspidigi? Ju ma ikka kannan jah
Hind kokku: 11.90

Nende pükstega oli jälle see jama, et tegemine oli üks igavene roppus, aga kui nad lõpuks valmis said, oli suurem osa ebameeldivustest ununenud. Esiteks oli vaja likvideerida kitsaskoht, mis ilmnes eelmist paari õmmeldes: püksid kiskusid kanni vahele. Tegin siis vastava ühenduskoha ruumikamaks. Pärast selgus, et püksid on liiga laiad ja võtsin sama palju hoopis kokku. Ei saa aru. Teiseks tuli klapitada triipe. Kuni kõik kahemõõtmeline püsis, polnud nagu väga vigagi.

Siis tuli hakata tükke kokku õmblema ja plödi kangast käsitsedes läks kõik veidi nihkesse. Eriti on seda näha pükste allservas: sinnamaani jõudes olin juba käegalöömismeeleolus ja tundub, et venitasin kantides kanga välja. Sellest ärme parem räägigi, kuidas ma kumera värvli triipe ülejäänud sirgemate tükkide triipudega ühildada ei osanud.

Eriline nali oli muidugi taskutega. Olin juba taskud pükste külge kinni õmmelnud, kui avastasin, et taskuklappide diagonaalsed servad on teppimata. Ei viitsinud midagi harutama hakata, õmblesin vastavad kohad lihtsalt pükste külge kinni. Ega ma neis tagataskuis nagunii midagi ei hoia.

Käisin siis nendega poes, kui selgus, et laiad püksid tõusevad samamoodi üles nagu lai seelik. Pükste eelis on aga see, et jalgevahe jääb ette ja sealt nad rohkem edasi ei tõuse. Aga mul on plaanis neid pükse nii kaua õmmelda, kuni istuvuse täiuslikuks ja õmblused sirgeks saan.