Miks ma õmblema hakkasin ja miks ma praegu õmblen

Vahepeal oli siin paar nädalat, millal ma üle keskmise ülesvuntsituna tööl käisin ja siis oli mu hobi lõunapausil mikrolaineahju järjekorras mitmel korral kõigil jutuks. Hakkasin siis mõtlema, et olen blogis suisa valetanud, kui sissejuhatuses-kaaskirjas kirjutasin, et hakkasin õmblema „ajendatuna ilujanust ja püknilise keha vajadustest“. See on üks põhjuseid, miks ma praegu õmblen, kuid kõik sai alguse millestki muust ja sellest ma täna kirjutada tahangi.

Miks ma õmblema hakkasin?

Aastal 2011 elasin ma väga rutiinset elu marsruudil töö-kodu-töö-kodu-töö-pidu-kodu-töö. Kodused tegevused olid söögitegemine, seriaalide vaatamine ja lugemine. Töö oli erialane, aga palju nürim ja igavam, kui ma lootnud olin. Ülikooli lõpetamisest oli möödas kaks aastat ja ma olin 26-aastane. Ühel hetkel oma elu analüüsides mõtlesin, et väljavaade sellisel tühikäigul elamisest on päris õudne. Tuli midagi teha. Otsustasin, et mul on hobi vaja.

Söögitegemine ja lugemine (+ lugemisblogi, mida ma selleks ajaks aastaid pidanud olin) ei kvalifitseerunud, need olid lihtsalt elu ise. Tuli midagi muud välja mõelda. See hobi oleks võinud olla ükskõik mis. Juhtus aga nii, et millegipärast tekkis mul soov ühed lagunenud teksapüksid lühikeseks teha (normaalne olnuks püksid emale lühendamiseks viia). Selleks laenasin ämmamammalt iidset kondijõul töötavat Singerit. Püksid said lühikeseks, aga masinat ma veel tagasi ei viinud. Mõtlesin veel midagi proovida.

Olin selleks ajaks pool aastat mõnda õmblemisblogi lugenud (meenuvad eelkõige Tilly ja Sew Mama Sew) ja BurdaStyle’is surfanud. Kuidas ma nende otsa sattusin, ma kahjuks ei mäleta. Niisiis võtsin Sew Mama Sew’st ette tutoriali, mille järgi ühe peletispluusi valmistasin. Vahel ma näen internetis, mida mõni teine on oma esimeste õmblustöödena teinud ja mind tabab imetlus ja hämmeldus, sest inimesed teevad sageli täiesti mõistlikke asju. Mina aga tulistasin algul puusalt, laksisin täiesti suvalt, kuidas jumal juhatas. Ma ei osanud kangaid valida, veel vähem neid sobiva lõikega kombineerida, mul polnud aimugi, mis mu seljas ilus välja näeb, ma ei teadnud, millised riided ja stiilid mulle meeldivad jne. Võib öelda, et kuni õmblemiseni mind riided eriti ei huvitanud, välja arvatud mõni üksik rätsepatööna valminud kleit. Seda imelikum tegelikult, et ma siis justnimelt riideid õmblema hakkasin, aga kuidagi see juhtus. Nii siis tulidki mu esimesed katsetused mingid hirmsad kunstsiidist elektrit täis topid. Kõik see juhtus umbes 2011. aasta sügisel.

Jõulupreemia eest ostsin omale kasutatud õmblusmasina, millega ma siiamaani edukalt vuristan. Sellega õmblesin näiteks kleidi, millega töö jõulupeol käisin. See oli vist esimene enda õmmeldud asi, millega ma avalikkuse ette ilmusin. Lõige oli BurdaStyle’ist prinditud Danielle. Kleidi õmblesin sametist, pööramata mingisugustki tähelepanu kanga suunale või mustrile. Ise olin muidugi väga uhke, sest olin selle õmblemise käigus õppinud selgeks sõnad dart, facing ja invisible zipper ja noh, see oli mu enda tehtud!

2012. aasta jätkus samas vaimus. Eriti nagu ei mäletagi, mida ma tol ajal üldse õmblesin, aga midagi pidi ju ometi tekkima selle õppimise ja harjutamise käigus. Valminud teosed olid valdavalt nii jubedad, et ega nendega kuskil käia ei saanud. Võibolla käisin siis maal nendega peenramaal või kandsin kodus, ei mäleta eriti. Aga ma õppisin ja nägin. kuidas mu oskused paranevad. Või on see tagantjäreleteadmine? Ma ei tea. Igatahes oli mul hea meel uue konstruktiivse harrastuse üle.

Muide, õmblema hakates tõdesin taaskord ütluse “kes teeb, see jõuab” paikapidavust. Pea kõik inimesed on töölt tulles väsinud ja tahaks kohe lebosse visata, aga tuleb ju süüa teha ning tegeleda muude argiprobleemidega, mis aga kellel parajasti ette tuleb. Kuhu siin valemis õmblemine (või siis ükskõik, milline muu hobi) peaks mahtuma? Olen minagi töölt tulles väsinud ja õhtusöök võib valmida alles pool kümme, aga pooltel sellistel õhtutel viitsin ma ikkagi masinale hääled sisse panna või kalkarulli välja võtta. Mitte sellepärast, et ma olen ilgelt tubli ja usinam kui kõik teised inimesed, vaid seepärast, et õmblemine sunnib mind nii palju keskenduma, et ma unustan ära oma leboihaluse ja väsimuse. Ma olen sellest tegevusest nii haaratud, nii selle sees, et ma unustan selle virisemise ära. Ühesõnaga kulgen, nagu ütleks Mihály Csíkszentmihályi. Nii võibki juhtuda, et silmad vajuvad juba kinni, aga käed käivad, ma vaatan kella ja see näitab pool kaks teisipäeva öösel. Selles mõttes sarnaneb õmblemine minu jaoks spordiga: alustamine nõuab enda kokkuvõtmist, aga kui algus tehtud on, läheb ülejäänu mühinal. Ainult et spordi puhul suudan ma seda alustamise sammu palju harvemini teha. See eneseületus tasub end mitmekordselt ära, sest nii ei ole iga õhtu äravahetamiseni sarnane ülejäänud õhtutega, kõik tühja tunnet täis. Aga, nagu ma ütlesin, ärge saage valesti aru, päevad pole vennad ja kaugeltki mitte kõik mu õhtud pole täis kirglikku õmblemistuhinat. Kuid nüüd naaseme mu õmblemisarengu juurde.

Suur muutus tuli 2013. aastaga, kui sellesama blogi lõin. See andis mu õmblemisele suure hoo juurde. Enne õmblesin väga kaootiliselt, kirjutamine aitas aga mõtetes ja tegudes korda luua. Tänu kirjutamisele oli õmblemine ühtäkki rohkem päris. Et ma õmblen, muutus läbi kirjutamise nagu faktiks. Tänu õmmeldu jäädvustamisele sõnas ja pildis hakkasin aimama, mida millest teha ja kuidas see mu seljas välja võiks näha. Algusest peale on mulle suur abi olnud lugejate kommentaaridest. Nüüd, kui meenutan oma esimest postitust, mõtlen hirmuga, kuidas sellelaadsed vaatepildid võisid kogenud õmblejatelt silmanägemise võtta. (Tänan siinkohal eriti Maimut ja Anu, kes on nõu ja näpunäidetega väga helded olnud.)

Miks ma praegu õmblen?

  • On välja tulnud, et õmblemise ja enda õmmeldud ilusate riietega saab kompenseerida puudujääke oma iseloomus (kehast rääkimata).  Minu jaoks oli see üllatus, sest nagu öeldud, ma ei mõelnud vanasti eriti riietest. Aga nüüd… Esiteks teeb see enesekindlamaks (see on suur asi, kui endal sellest vajaka on). Teiseks paistab õmblemine tänapäeval nii haruldane olevat, et inimesed tahavad sellest kurioosumist rääkida. “Ennäe imet, noor inimene ja ise õmbleb riideid, poed ju kõik asju täis!” Kui võtta kolleegid, kellega ma töises plaanis eriti kokku ei puutu, siis viimase poole aasta jooksul olen kohvimasina ja mikrolaineahju järjekorras nendega peamiselt õmblemisest rääkinud. Kuna mulle pole omane vestlusi alustada ja kuna mul on nägu, mis jätab minust ekslikult kurja mulje, on tore, kui nüüd on teistel üks põhjus (lisaks?) minuga juttu teha.
  • Tänu õmblemisele ei pea ma tegema kompromisse ja ma võin kanda ükskõik mida, sest ma võin õmmelda ükskõik mida. Ma ei ole enam ühegi kleidi jaoks liiga lühike või valest kohast juntsakas. Ma ei sõltu sellest, mis parasjagu moes on.
  • Enda õmmeldud riietes tunnen ma end omas elemendis olevat. Selline tunne, et välimus on kooskõlas sellega, mis kleidi sees on.
  • Õmblemine sobib mulle, kuna see ei nõua tingimata meeletut loomingulisust, ometi tekib tunne, nagu väljendaksid end kuidagi loominguliselt. Sobib väga hästi, sest mul on täiesti olematu fantaasiameel.
  • Mõnus on vabal ajal oma aju kasutada. Õmblemine pakub võimalust arendada matemaatikaalaseid teadmisi ja motoorseid oskusi, õpetab kannatlikkust, planeerimist ja keskendumist, lõpetama alustatud tegevusi jne. Pikemas perspektiivis ja laiemas plaanis võib õmblemisest (nagu muustki ajugümnastikast) tolku olla näiteks Alzheimeri tõve edasilükkamisel (minu jaoks väga-väga tähtis teema).
  • Viimane põhjus on edevus. Vahepeal oli nii, et ma sain imelikult tihti komplimente oma õmblemisloomingu aadressil ja mul hakkas lausa imelik… Nii et kui mu tublidust kiideti, siis poetasin: “Ahh, ma olen lihtsalt edev!” või “Ahh, puhas edevuse jõud!”. Ma üritan end mitte pisendada, aga vahepeal on kuidagi nii palju lihtsam ennast halba valgusse seada. Ja kuigi edevus on ilmselt motiveeriv jõud, siis kõige motiveerivamad on ikkagi sisemised põhjused. Ma tunnen praegu, et ma õmbleks suurima heameelega ka siis, kui alates homsest oleksid mu õmmeldud asjad igasuguse välise kiituse ja tähelepanuta ning kogu motivatsioon tuleks must endast.

Huh. Kirjutasin nii pikalt, et täna enam õmmelda ei jõua :D

T-särk? Ö-särk? Pikk aluspesu? Ei, see on kleit!

Kangas: 100% polüester
Lõige: Gertie uue raamatu paatkaelusega topist arendatud kleit väikse rinnasuurendus- ja nõgusselgsuskohendusega (ehk üritasin just vältida ingliskeelset terminoloogiat)
Lõige aastast 2014
Pudi-padiclear elastic (Mis see eesti keeles on? Vist mitte selge kumm?)
Ajakulu: Õhtupoolik ja lõunapoolik
Esimest korda kandsin: Käisin Grossi poes jäätist ostmas
Kas kannaks edaspidigi? Jeah
Hind kokku: 18 eurot (Kuidagi palju, ma ütleks)

Mõtlesin siis JÄLLE üritada midagi trikotaažist õmmelda. Seekord otsustasin olla hästi mõistlik, valida paks stabiilne kangas ning lollkindel lõige. Inspireerituna Tilly Cocost, võtsin ette Gertie uue raamatu, milles on üks lihtsa trikotaažtopi lõige ja otsustasin selle lihtsalt pikemaks ja alt laienevaks teha. See kõik juhtus reede õhtul. Mul polnud tegelikult kangastki, millest kleiti õmmelda, aga seda parem, sest kuna kiirustada polnud mõtet, võtsin kõik väga põhjalikult ette. Tegin isegi proovikleidi! OMG! Muidu oli tipp-topp, aga selja keskel oli väike kortsumine ja rinnust oli veidi liiga liibuv. Kui mul oleks kangas olemas olnud, poleks ma hakanud lõike muutmisega jändama, aga kuna aega oli, siis vaevusin kleiti rinnust kohendama ja tegelema nõgusselgsuse probleemiga. Kuna lugesin, et seljaosas moodustuv üleliigne kangahunnik võib tähendada hoopis seda, et puusadest on kleit kitsas, tegin kindluse mõttes kleidi puusast veidi laiema. (Pärast võtsin sama palju kitsamaks, sest ma nägin selle kleidiga välja nagu mingi väike teekann.) Kui lõige oli tuunitud, oli veel vara magama minna, mistõttu otsustasin overloki musta niidi valge vastu vahetada ja vahepeal ka overloki tolmust ära puhastada. Tõesti, vapustav usinus, ma ei häbene sellega kiideldagi, kuna tihti seda just ei juhtu. Muidu on mul võrdlemisi värske overloki omanikuna nii olnud, et kevade saabumist markeerib minu jaoks overloki musta niidi valge vastu vahetamine ja sügise tulekust annab märku valge niidi musta vastu vahetamine. Kogu lugu. Rohkem ei viitsi sellega tegeleda.

Järgmine töölõik algas laupäeva hommikul. JÄLLE oli uni nii vara läinud, et Abakhani avamiseni oli mitu tundi aega. Mul on isegi nii juhtunud, et lähen laupäeva hommikul kella kümneks Abakhani, jõuan mõni minut enne avamist kohale, aga peale minu on seal juba trobikond naisi ukse taga kraapimas. On alles nobenäpud! Igatahes vedas ja sain mingi rammusamat sorti trikotaaži. Toppisin koju jõudes kohe pesumasinasse, siis kohe kuivama, et jõuaks õhtul valmis õmmelda ja pühapäeval valgel ajal pilte teha (blogi nimelt käib mul pidevalt selline planeerimine, rabelemine ja skeemitamine). Mitmesuguste eluliste vahelesegamiste tõttu lõpetasin kleidi täna hommikul. Kahjuks õmblesin pea kõik õmblused oma õmblusmasinaga, mitte overlokiga, sest pärast overlokiga õlaõmbluste tegemist vaatasin paremalt poolt, et niidid nagu paistavad. Tundus, et see küll eriti vastupidav pole. Ei julgenud pinge muutmisega mässama hakata, pärast on veel kõik pekkis. Aga mu teine masin õmbles täiesti kenasti, imekombel õnnestus enamvähem ka topeltnõelaga õmblemine. Ainult kaeluse tegemine oli rõvedus kuubis. Õpetus käskis ääre overlokitada ja siis lihtsalt topeltnõelaga kinni õmmelda. Päris see töötas! Eriti jälk oli olukord õlaõmbluste juures, sest olin nendesse ju selle kummipaela õmmelnud ning see tegi asja hästi puiseks ning võimatu oli seda pressida ja venitada, nagu mina tahtsin. Selleks ajaks oli kaelus juba mõnusalt välja veninud ja mina olin endast väljas. Õnneks ei visanud kleiti nurka ja tegin hoopis kandipaela, mis mingitmoodi õnnestus kaelusesse õmmelda. Tulemus ei olnud kuigi elegantne, aga kuniks keegi seda ei vahi, pole väga hullu ja pole ju väga vaja vahtida ka või mis!
Selja piirkonnas toimub mingites poosides jätkuvalt teatav voldistumine, kuid peate mind uskuma, kui väidan, et proovkleit oli veel hullem.Muidu selline normaalne kleit. Vist. Meenutab küll kangesti Marati öösärke või külma ilma pesu, aga peaks ehk mingid kulinad omale külge panema, oleks efektsem. Trikotaažiga õmbleks edaspidigi, sest kuidas ma muidu kaeluse ääristamise selgeks saan. Jääb vaid üle loota, et ma ainult trikotaažist riideid õmblema ei hakka. See on mu hirmuunenägu: õpin retuuse ja t-särke õmblema ja käingi siis ainult mugavate ja mittekortsuvate riietega. Fuihhh!

Väikestviisi õõvastav pilt siia lõpuks.

Üsna satanistlik nägi välja see lumememm, rist oleks pidanud ainult teistpidi käes olema.

Üsna satanistlik nägi välja see lumememm, rist oleks pidanud ainult teistpidi käes olema.

Reedene heietus

Ma mõtlesin, et mind ei huvita vähimalgi määral rinnahoidjate õmblemine, aga siis nägin Closet Case Filesi Heatheri õmmeldut ning mul hakkas ila jooksma ja näpud sügelema. Kas tõttan kohe 15$ maksvat lõiget ostma? Ilmselt siiski mitte. Dollarite luhvtitamisest suurem takistus on aga viitsimatus kõiki vajalikke jullasid shopata. Vaatasin veidi Karnaluksi e-poes ringi, kuid läksin järjekordselt endast välja. No üks jaburamaid e-poode üldse, lingilabürint ei vii mind sageli kuhugi välja, ette hüppavad mingid lambikad leheküljed ja mis kõik. Võib muidugi väljamaa poodidest osta valmis komplekte, kus kõik materjalid olemas (nt siit), aga need on muidugi ka vastava hinnaga. Ühesõnaga, tore on unistada, aga tegudeni jõudmine on ebatõenäoline.

Üleeile saabus postkasti värske ajakiri Käsitöö, mida nüüd Evelin Samuel peatoimetab. Vat mis! Ega mul selle kohta muidugi mingit arvamust veel ei ole, pole ajakirja läbigi lugenud. Küll aga täheldasin meisterdamisosa suurenemist. Loodan, et see on jõulueelne anomaalia. Ma ei telli ajakirja Käsitöö paberist lumehelveste tegemise õpetuse ja küpsiseretseptide pärast. Tegelikult olen ma muidugi väga erapoolik, sest kui oleks eestikeelne mõnus õmblemisajakiri, sirutuks mu käsi hoopis selle poole. Filigraansed kudumid ja tülltikand on loomulikult kenad kõik, aga ei hakka ma neid kunagi järele tegema ja paljukestki ma neid vaadatagi viitsin (loe: üldse mitte). Kõike seda öelnuna olgu mainitud, et ajakirjas on seekord karupükste kudumise õpetus! Hurraa! Olen sellest juba nii kaua mõelnud ja kuigi ju see nagunii mõtteks jääbki, on hea teada, et õpetus on kohe käepärast. Ilus kirju muster kah. Ainult et lõngajuppe mul küll pole, pean vist ema kappe tuuseldama minema.

BurdaStyle’is oli hiljuti õmblemisblogijate populaarsusvõistlus. Või noh, tegelikult hääletati erinevates kategooriates ja nüüd saab siit lugeda, kes on need 50, kes enim äramärkimist leidsid. Mul on Feedlys juba oma 50 õmblemisblogi, mida ma erineva pühendumisega loen ja jälgin, nii et ega mul neist puudust pole, aga vahel ikka hea uusi tutvusi sõlmida (ja kui ma ütlen tutvus, siis ma mõtlen seda, et ma loen ja elan kaasa ning “tuttav” ei tea minu olemasolustki mitte). BurdaStyle’i nimekirjas on blogijad temaatiliselt ära jagatud, nii et saab neid sirvida vastavalt oma huvidele, olgu selleks vintage, plus size, tutorial‘ide kirjutajad, pesu õmblejad vms.

Vaatasin, et Heather B on maha saanud sensu kleidiga. Eriti erutusin, kui nägin selle Blugingerdolli lõike näidispilte. Tekkis ainult küsimus, kas ma tahan sellist kleiti õmmelda või sealse kleidikandja sugune välja näha. Trikotaažist lihtne kleit on aga minu jaoks liiga kallis, kui ta lõige 14.75$ maksab, nii et peaks pigem oma ajakirjahunnikus tuhlama ja neist midagi kombineerima.

Rääkides lõigetest, siis Tilly paiskas turule kleidi Francoise, mis on (detaile mitte arvestades) täpselt samasugune kui Gertie uue raamatu shift dress, mida ma ka õmmelnud olen. Ja siis By Hand London tegi küsitluse, selgitamaks välja, milline kolmest lõikest järgmisena müüki panna. Teise koha sai napilt kleit, mis tehnilise joonise järgi on minu meelest peaaegu täpselt nagu kleit Kim, mille nad on välja kuulutanud, aga mis veel müügis pole. Vaatasin ja mõtlesin: “Päriselt vä?” Selliste asjade valguses on eriti tore näha midagi sellist komplitseeritumat nagu Closet Case patternsi teksad (hmm, lingin juba teist korda samale tsikile ja kõike seda enda initsiatiivil!). Aga mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et see lõikebisnes pole mitte niivõrd raha vahetamine lõigete vastu, vaid raha vahetamine kuuluvustunde, suhete, käehoidmise ja muu säärase vastu. Millega ma muide ei taha seda hukka mõista, olen siin lehekülgedelgi paljudele kiidulaule laulnud, ajapikku olen lihtsalt teisiti mõtlema hakanud.

Kas te olete kuulanud õmblemisteemalisi podcaste nimega Modern Sewciety Podcast? Sada aastat üritan end kokku võtta, aga kogu aeg on sellised tegevused käsil, mis ei lase jutule keskenduda.

Ja lõpetuseks kõige naljakam pilt, mida ma sel nädalal näinud olen: vaadake siia! Või kellele naljad ei meeldi, siis siin on mu selle nädala soundtrack:

Avameelselt seelikust

Mulle tundub, et isegi Juta sai aru, et seelik liiga lühike oli, mis ta muidu neid silmi kissitas

Kangas: 80% vill, 20% polüester
Lõige: Burda 2/2014, lõige nr 120
Lõige aastast 2014
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: Üks õhtupoolik
Esimest korda kandsin: Muusikaviktoriinil
Kas kannaks edaspidigi? Oleneb olukorrast
Hind kokku: 8 eurot

Kunagi ei tea, kuidas uus riideese päriselu väljakutsetele vastab. Kas seelik hakkab kere ümber ringi käima või tõuseb suisa üles? Kas kleit jääb jalgade külge kinni? Kas kusagilt hakkab pitsitama või lotendama? Kas seelikuga on võimalik joosta? Kas seelik on liiga lühike, et kellegi ees trepist üles minna? Kõiki neid asju ei selgita ma välja mitte kodus riietuseset selga proovides või isegi mitte õues fotode jaoks poseerides. Tõde selgub esimesel päriskandmisel. Sel põhjusel eelistan ma tavaliselt pikemat sorti pealisrõivaid kanda, sest see vähendab võimalust, et üles tõusnud seelik ilmarahvale näha on. Peale selle on parem, kui esmakandmine toimub mingil rahulikul päeval, kui on aega ja vaimujõudu riiete pärast muretsemiseks.

Eile oli mul nii palju oidu, et ei pannud uut seelikut kohe hommikul selga. Mõtlesin, et kui ma veedan päeva endises töökohas toimuval seminaril ja pean veel pärast juuksurisse minema, pole mul aega tegeleda potentsiaalse riidefeiliga. See oli normaalne otsus. Uue seeliku ajasin selga aga õhtul muusikaviktoriinile minnes, kuna viktoriin toimub hämaras saalis ja enamuse ajast veedan käsipõsakil istudes. AGA. Esimese valearvestuse tegin juba kodus, kui mantli asemel jope selga panin. Jah, tõesti, see jope on meeletult soe, aga ta on lühike. Paraku sain ma sellest alles poolel teel linna aru. Kui enne mõtlesin, et villasegune seelik võib välja teenida tiitli “põiepõletikuvastase toimega”, siis õue jõudes sai see idee kiirelt kõrvale heidetud. No ikka päris jahe oli! Õnneks olid saapad soojad. Igatahes rahvusraamatukogu treppidest panin ma pea ummisjalu üles, sest kartsin, et kui mu järel nüüd keegi tulema peaks, näeb ta mu peffi. Jah, mul olid jalas tõhusalt paksud mustad sukkpüksid, aga see mind eriti ei lohutanud. Jõudsin siiski suuremate viperusteta viktoriinile. Viktoriinil jõin vähemalt ühe õlle tavalisest vähem, sest tahtsin võimalikult vagusi ühe koha peal olla, selle asemel, et edasi-tagasi sõeluda ja riskida millegi fläššimisega. Milline stress! Kogu õhtu oli selline pinge sees, murdsin käsi ja ei teadnud, kuidas olla. Janikat ka polnud, ta oleks mulle kindlasti öelnud, kui asi tõesti hull on. Teisi ma nii väga ei usalda sellistes delikaatsetes küsimustes. Aga oli, kuidas oli, koju ma selle seelikuga lõpuks jõudsin ja haigeks pole ma ka jäänud. Kui lühidus välja arvata, oli sellega tegelikult päris mõnus, sest ta oli täpselt paras, ei tõusnud üles ega keerelnud ümber kõhu. Kuid see pole siin ju miski elulooraamat või seltskonnaleht, see on tegemisblogi. Nii et jätkan teemakohasemalt.

Kogu eelmise nädala oli meie kass Juta haige: palavik, nohu, loidus, isutus. Käisime siis arsti vahet ja ravisime teda. Vaene kiisu oli ilmselt turvakodus mingi pisiku külge saanud, aga sümptomid avaldusid alles siis, kui ta meie juures oli. Asja tegi hullemaks keskkonnavahetusega kaasnenud stress. Ühel päeval pidi ta lausa viis tundi tilguti all olema! Hirmus!!! Nüüd on Juta õnneks tervenemas ja näeb päris kõbus välja. (Oih, jälle kõrvalekalle teemast.)

Miks on hea olla täiskasvanu? Ma võin kassi oma voodis pidada, ma võin hommikusöögiks torti süüa ja vahuveini juua, ma võin kanda mütsi siis, kui ma tahan jne

Kogu see tramburai sõi ka minu närve (ja aega), lisage sinna veel tööstress ja oli selge, et mingit kleiti ma sel nädalal ei õmble. Pühapäevaks oli olukord stabiliseerunud ja mõtlesin siis väikse seeliku valmis visata. Supersaavutus: kasutasin selleks Burda lõiget! Lõige koosnes neljast tükist ja oli väga primitiivne, aga seda mul vaja oligi. Mul oli Kangast ja Nööbist soetatud 80 cm tviidinimelist kangast, millest pidi alguses pliiatsseelik saama, aga otsustasin siiski A-lõikelise mini kasuks. Vooder pidi tulema lõbus kollane. Õmblemistööd alustasin voodririide sulatamisega triikraua külge. Täiesti loll olen ikka, maivõi. Unustasin lihtsalt kuumust vähemaks panna ja hooletus ees, õnnetus taga! Kurat, kaks tundi kaapisin seda. Vahepeal sai veel sooda otsa. Selles mõttes tore, et puhastamisel sain abi omaenda blogist, kuna sulatasin kunagi liimiriide triikraua külge ja see tuli soodameetodil väga lihtsalt ära. Seekord läks puhastamine vaevaliselt ja vandumisele vaatamata ei saanudki ma kõike päriselt ära. Olin veidi nördinud, saades aru, kui võimatu on triikrauata õmblema hakata :( Lõpuks andsin alla ja proovisin, kas läbi pressimislapi õnnestub edasi toimetada ja õnnestuski. Edasi ei olegi õieti midagi rääkida, sest seelik oli lihtne õmmelda, kuigi pean häbiga tunnistama oma suutmatust värvlit täpselt õmmelda. Alati üks rist ja viletsus sellega. Midagi on kusagilt üle ja teisest kohast puudu, kõik on viltu jne. Vähemalt ülemine serv on luku juures okeika, seda alumist ebaõnnestumist nagunii keegi ei uuri.

Aga miks siis seelik liiga lühike tuli? Mul on mitu seletust. Esiteks oligi lõige jumalast lühike ja läksin selle vooluga kuidagi kaasa. Mõõtsin lõike praegu uuesti üle, sest ei uskunud oma mälu, mis ütles, et värvlist allapoole oli seeliku pikkus 30 cm. Aga oligi! Kusjuures Burda on ju 168 cm pikkustele tehtud, mina olen aga ainult 158 cm. Minu seeliku lõpp-pikkus tuli 32 cm + värvel. Teine häda oli selles, et ma ei mõelnud sellele, mida ma selles seelikus pärast tegema hakkan. No näiteks treppidest käima ja saapaid jalga panema. Peegli ees seista oli sellega tõesti normaalne, aga kaua ma ikka ühe koha peal passin. Kolmandaks: eestvaade ei tundunud endale sugugi nii problemaatiline kui tagantvaade. Ilmselt sel lihtsal põhjusel, et mul on suur ahter. Oleks see kaks korda õhem, oleks tagant äkki veits pikem olnud. Vähemalt tunne oli selline.

Tänan nüüd tähelepanu eest ja loodan, et nii põhjalik mõtiskelu aitab ära hoida sarnaseid ebaõnnestumisi tulevikus.

Kassist ja kudumisest

In medias res ehk minu leibkonnaga liitus kass!!!

Juta (endise nimega Musja) on umbes viie aastane emane kass, kes sattus turvakodusse pärast oma inimesest elukaaslase surma. Kassist olen mõtteid mõlgutanud ammusest ajast saati, kuid plaan muutus tõsisemaks viimaste kuude jooksul sellest Silveriga rääkides. Viimane piisk oli meie üürikorteri omaniku nõusolek. Neljapäeva hommikul jäid Juta pilt ja iseloomustus silma, õhtul kirjutasin Kasside Turvakodusse, kust sain vastamiseks rea küsimusi, millega meie perekonna sobivus välja pidi selgitatama. Napilt sain magada! Mõtlesin, et äkki miski pole piisavalt hea. (Story of my life ma ütlen! Ma ei ole perfektsionist, sest ma ei taha alati paremini teha, aga ükskõik kui väga ma ei püüaks, on mul sageli tunne, et see pole piisavalt hea.) Reedel käisime kosjas, laupäeval läksime puuriga järele. Laupäeva õhtul tegi ta korteris väikse tiiru, registreeris strateegiliselt olulised kohad ning võttis siis sisse positsiooni toa nurgas riiuli all. Järgmise päeva veetis ta kummuti kõige alumise sahtli taga. Täna on ta tšillinud riidekapis. Anname talle aega atra seada. Pääsu tal igatahes pole! Ärge nüüd ainult keegi öelge, et kassi võttes sublimeerin ma lihtsalt tungi last saada. Olen seda juba kuulnud ja selle peale ebaviisakalt närvi läinud.

Siinkohal on hea teha väike teemavahetus ja rääkida kardiganist, mida koon sõbranna lapsele, kes küll on juba olemas, aga kes alles märtsis kätte saadakse. (Mitte kõige elegantsem selgitus, aga las ta olla.) Nimelt avastasin enda jaoks Ravelry. Enne seda mõtlesin kududa endale Andi Satterlundi kardigani “Miette”. See tundub olevat mingi default kudum, mille võtavad ette õmblemisblogijad, kes kudumises kõvad käpad veel pole. Ega ma kehvem pole, eksole. Kahjuks erutun ma liialt kiiresti kõigi ilusate asjade peale ning mingil põhjusel sattusin kondama Ravelrysse. OMG. Siis edasi, ma ei tea, mis juhtus, aga nägin Kelly Brookeri mustrit “Hundreds”. See on kardigan vastsündinule. Otsemaid meenus rase sõbranna. “Miette” oli peast kadunud, sest olin leidnud nummi kardigani, mille valmistamiseks piisab 210-st meetrist lõngast ja palju vähematest tundidest, kui täiskasvanu kampsunile kuluks. Kuna polnud aega mööda poode traalida, riskisin ja tellisin lõnga Karnaluksist. Roheline pidi olema männiokkaroheline, aga oli natuke teistsugune, kui ma ette kujutasin. Samas mitte selline hirmus nagu järgmisel pildil. Nii et praegu peate mind lihtsalt uskuma, et päriselt on kampsik meeldivat tumerohelist värvi.

Tundub, et ma ei kuulu koolkonda, mis pooldab lastele heledate riiete valmistamist

Minu jaoks oluline on siinkohal aga asjaolu, et ma pole elus ringvarrastega ülevalt alla kampsunit kudunud. Õieti pole ma üldse ringvarrastega kampsunit kudunud ja ma kahtlustan, et mu senise elu ainus kampsun valmis 8. klassis ka pigem õp Paasi ja mu ema koostöös kui minu panustamisel. (Mul tulevad praegu vahepeal kirjutamisesse pausid, sest Juta tuli kapist välja ja istub diivani peal ning ma lihtsalt vahin teda harda-heldind pilguga.) Ingliskeelsed kudumislühendid olid mulle samuti võõrad, kuid võtsin need ükshaaval YouTube’is ette ja selgeks need saidki. Üllatavalt julgustav kogemus, mis süvendas mu veendumust (või naiivset usku), et amatöörkudumine ei ole raketiteadus, keskpärasest IQ-st täiesti piisab. (Millestki sellisest ma siinkohal muidugi ei räägi. Vist.)