Ühest suuremõõtmelisest tellimustööst

30.10-23.11 on Tallinnas Kunstihoone galeriis väljas Jaanus Samma installatsioon “Kampsunipood. Hair sucks”. Jaanus on lasknud kududa kampsunid, mille mustrid põhinevad linnaruumis nähtud grafitil. Ju leiaks seintelt ka lilli ja liblikaid, Jaanus on aga välja valinud provokatiivsemad, kuid seda tähendusrikkamad sõnad ja pildid. Kampsunimeediumi on pandud avalikus ruumis nähtud lause “Georg on pede”, pilt tiibadega peenisest ja muu säärane sugu- ja geitemaatikat puudutav. Ülilahe, ütlen ma! Pikemalt võite tema projekti ja muu loominguga tutvuda ETV2 saadet “Meie aja kunst” vaadates (või külastage järgmisel aastal Veneetsia biennaali, kus ta ühe teise teosega Eestit esindab).

Kuidas see kõik minuga seotud on? Esiteks küsis Jaanus, kas ma kampsunit kududa ei tahaks, aga ütlesin ära, sest mul oli kogemusi ja aega liiga vähe. Aga nüüd tuleb siis Kunstihoone galeriis see “Kampsunipood” ja selle tarvis oli vaja riietuskabiini kardinaid. Nüüd on mul kodus üle 36 ruutmeetri kangaid, et neist need kardinad kokku õmmelda. Mööbel on ümber tõstetud ja tolm imetud, nii et kohe saangi asja kallale asuda. Ma saan aru, et võib-olla on jabur erutuda ristkülikute õmblemise peale, aga see on üks mu lemmiktundeid elus üldse, kui keegi pöördub minu poole, sest tema arvates oskan ma midagi piisavalt hästi teha, et mulle mingit tööd usaldada. Sellest tundest on parem ainult tehtava töö valmissaamine, millega ma nüüd tegelema hakkangi :)

Mida vanem eit, seda roosam kleit

See on naljakas pilt, sest tundub, nagu need ei oleks üldse minu jalad või siis justkui jalad tuleksid kõhust välja

See on naljakas pilt, sest tundub, nagu need ei oleks üldse minu jalad või siis justkui jalad tuleksid kõhust välja

Kangas: Stretštaft
Lõige: raamatust “Gertie’s New Book for Better Sewing” wiggle dress
Lõige aastast 2013
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: paar õhtut
Esimest korda kandsin: rahvusraamatukogu katusel
Kas kannaks edaspidigi? Jah!
Hind kokku: Umbes 24 eurot

Ostsin selle stretštafti jupi Kangast ja Nööbist hetkeemotsiooni ajel, mõtlemata pikemalt, mida või kuidas ma sellest õmblen. Aga siis kutsus Katrin mind oma sünnale ja kui ma kutsest õigesti aru sain, tundus paslik saabuda efektse kleidiga. Otsustasin õmmelda vana hea wiggle dress‘i, sest teadsin, et see mulle selga läheb. Kahjuks ei mõelnud ma pikemalt asjaolule, et kangas venis millegipärast pikisuunas, mitte laiusesse. Oleksin ma sellele mõelnud, lõiganuksin kleidi teistpidi välja, aga noh, on, nagu on, eksole! Sissevõtete õmblemine oli tänu kanga venimisele paras piin, aga oleks saanud ka hullemini minna. Ka triikimine oli paras õudukas, sest kangas paistis olevat aldis sulamisele. Kuid lõpp suht hea, kõik suht hea. Kleit läheb selga ja läigib ning helkleb nii palju, et sellega kannataks ehk Kuku klubissegi minna. See on ikka mõnus õmblemise juures: mõtled, et õmbled omale neoonroosast taftist liibuva kleidi ja… õmbledki!

Ei tea, kas on rindade juurest kitsas? Mis need kortsud teevad seal?

Kahtlustan, et varrukad on veidi laiad. Ma millalgi tegelen sellega, ausalt.

Sellised näevad välja mittekuduva inimese kootud sokid

Nägin Ruthi kirjutatud ja filmitud sokikudumise õpetust. Mõtlesin, et no ma siis koon sokid, mis ma ikka käed rüpes seebikaid vahin! Viimati kudusin sokke vist 6. klassis ehk seitseteist aastat tagasi. Huhh. Aga nagu ma juba ennegi maininud olen, kudumist ma ei karda, kuigi ilmselgelt ei tule mu varraste alt mingid igavikulise väärtusega šedöövrid. Käesolevadki sokid võiksid paremad välja näha, kui ma paremini kududa oskaks, aga mis seal ikka. Ega ma tegelikult villaseid sokke tihemini kanna, kui palavikuga haigevoodis lebades, kuid miks mitte sellekski ebameeldivuseks valmis olla.

Kudumist alustades lähtusid Ruthi mustrist ja kirjapandud juhistest. Videot vaatasin siis, kui millestki aru ei saanud, näiteks kannapõhja kududes. See jäi tegelikult siiski minu jaoks veidi segaseks, kuid leidsin abi ja õpetust IV-VI klasside õpilastele mõeldud E. Aljasmetsa teosest “Silmuskudumine” (kuldaväärt teos algajale kudujale, ausõna). Otsa kahandamise tegin ka selle õpiku järgi, sest seda osa Ruthil veel valmis polnud. Mis videosse puutub, siis sellest sain teada, et ma koon osa silmuseid teistmoodi. Vist. (Algul kirjutasin, et koon valesti, aga siis mõtlesin ümber.) Mulle tundub, et kuna ma õhksilmuseid kuidagi teistpidi tegin, jäi muster kuidagi lahjemini näha. Aga teate, on, nagu on, ma väga ei põe kudumise pärast, ja lõppude lõpuks on mul uued villased sokid! Ja lõpetuseks tänu- ja austusavaldused Ruthile, kes selle õpetuse jäädvustamise ja jagamisega mässata viitsis.

Patustest riidenaudingutest diskoinspiratsioonini

Nagu olete näinud, õmblen ma valdavalt kleite, mis on kas umminummid või ontlikud (harva mõni sensu sekka, aga need on ka pigem sellised tavalised). Ei midagi kuigi ekstravagantset. Aga osa minust naudib ka väga maitselagedaid või lihtsalt koledaid riideid (või siis väga ebapraktilisi). Teate küll neid asju elus, mille nõmedus ületab juba selle piiri, millest edasi on nõmedus muutunud laheduseks. Toon oma maitse järgi kolm näidet mu riidekapist.

Ostsin selle uduse kleidi SportsDirectist. Maksis 4-5 eurot. Kleiti kandes on tunne, et ma olen ja näen välja nagu kiles sardell. Aga see-eest läikiv sardell! Kangas (või pigem “kangas”) on veidi läbipaistev kilejas toode, mis süttides ilmselt väga kiiresti naha külge sulaks.

Kaunis kingitus Ameerika Ühendriikidest jõudis meie suguvõsa valdustesse 1990ndate algupoolel. Ühe käest teise kätte rännates on see lõpuks leidnud tee minu kappi. Pildilt pole võib-olla aru saada, aga see seelik on ülikitsas. Kui ma täisealisena selle taasavastasin, sain seda vaid paar korda kanda, sest niipea, kui paar grammi kaalule lisandus, see mulle enam selga ei läinud. Mõõtsin praegu: vööümbermõõt on 64 cm. Iiiks! Aga pole välistatud, et selle kunagi veel selga ajan! Kahju, et seelikuga kokku käiv teksatagi kadunud on. Sellel oli selja peal suurelt sama pilt, mis seelikulgi.

Ostsin selle oma kümme aastat tagasi mingist Tartu kaltsukast kõige rohkem viie krooni eest. Korra olen meeltesegaduses selle peolegi selga pannud, aga muidu on see peamiselt kapis istunud.

Ostsin selle oma kümme aastat tagasi mingist Tartu kaltsukast kõige rohkem viie krooni eest. Must osa on kummist, punane osa trikotaaž. Selja taga on kinnituseks 15 cm jagu haake. Korra olen meeltesegaduses selle peolegi selga pannud, aga muidu on seelik peamiselt kapis istunud. Kuigi nüüd vaadates näeb see üsna tavaline välja, on seeliku punane toon nii kriiskav, et naljalt selga panema ei kutsu.

Siinkohal probleemist või õieti küsimusepüstitusest, mis mind kirjutama ajendas. Millal on aktsepteeritav kanda riideid, mis võivad, aga ei pruugi olla nõmedad? Minu vastus on: enda korraldatud peol. Kuna mul on peatselt plaanis korraldada väikestviisi kodune disko, mõtlesin selleks tarbeks midagi amüsantset selga muretseda.

Asjaolud, mis räägivad kaheldava esteetilise väärtusega diskoriiete kasuks:

  1. disko toimub minu kodus;
  2. on üsna pime;
  3. maitsekusest olulisem on efektsus küütlev-veiklevate diskotulede taustal;
  4. kuna ma oskan õmmelda, võin ma õmmelda ükskõik mida (kui vähegi oskan);
  5. on üsna pime (tähtis kaks korda mainida).

Tahtsin nüüd kirjutada, et kaheldava esteetilise väärtusega diskoriiete kahjuks räägivad pekid ja lühikesed jalad, kuid need tundusid praeguseks täiesti tühised ja kõrvalised probleemid, arvestades seda, mis litritega minikombe kasuks räägib. Hmm, see probleem lahenes nüüd küll kiiresti.

Algul surfasin netis odavriiete poodides, aga kahjuks või õnneks midagi ostetavat silma ei jäänud. Siis hakkasin mõtlema, mida oleks reaalne ise valmis õmmelda. Märksõnadeks said Soul Train, (kaetud rindadega) Studio 54 ja lõbusad romper‘id.

Ma ei ole päris kindel, kas järgnevad pildid neid märksõnu päris adekvaatselt illustreerivad, kuid sellised rõivad mulle silma jäid. Vaimusilmas kujutlesin midagi palju meeletumat, aga mulle omaselt kiskus lõpuks siiski tagasihoidlikuks.

Inspiratsiooni tänapäevast

Olin juba ostmas vasakul olevat punast riideeset, kui minu suurusnumber internetipoes otsa sai. Kurat. Pettumus oli suur, kuid just see ilmajäämine ajendas mind mõtlema, mida ma ise võiksin õmmelda. Olen kaalunud litritega kleidi õmblemist, kuid ma ei tea, kas viitsin seda mässamist ette võtta. Millegipärast jäi kummitama mõte lüheldasest türbist (see uudissõna aastast 1983 tähendab muide kombinesooni). Selle saaks teha võrdlemisi paljastava, kuid samas oleks aluspesu ikka kaetud ning saaks vajadusel pea peal seista või põrandal püherdada. Olen iidamast-aadamast unistanud all paremas nurgas olevast kassitopist ja selle juurde kuuluvast kõhust. Võibolla saab see tungki mu peoriietusse inkoproreeritud või vähemalt sublimeeritud. Paremal keskel on huvitavapoolne riietusese, mille alumine osa on küll püksid, kuid mille peal on mingisugused voldid, nii et mulje järgi võiks seda kleidiks pidada. Novot. Ühesõnaga sellised asjad jäid mulle tänapäevastest toodetest silma.

Inspiratsiooni möödanikust

Mõtlesin Mad Menile. Paraku on selle seriaali tegelaskujud tavaliselt kas töises riietuses või väga väljapeetult pidulikud. Aga meenus Jessica Paré mängitud tegelaskuju Megani kleit (vt ka videot). Selliste varrukatega oleks ju päris mõnus tantsu lehvida?! Miinus on see, et kui varrukad välja arvata, on tegu päris tavalise ja ontliku kleidiga. Võibolla peaks leidma mingi vahepealse kombinatsiooni, mis ühendaks selle musta kleidi laheduse paremal olevatel piltidel kujutatud hullumeelsustega.

Mida arvate teie? (Kas see polnud mitte mingi Maire Aunaste saate pealkiri?) Igatahes ma tõesti tahaks teada. Äkki on teil mingeid lahedaid lõike- või kangasoovitusi? Võibolla kutsub keegi mind mõistusele? Võibolla oskab keegi midagi hullumeelsemat soovitada?

Kleit “Üheksa korda mõõda, üks kord lõika”

Teate USA versiooni sarjast “The Office” ja sealset bossi Michael Scotti? Ta vihkas täiega oma kolleegi Tobyt, kes iseenesest kõige nõmedam inimene just polnud. Järgnevas videos näete Michaeli reaktsiooni, millelegi, mille Toby esile kutsus. Vaatamise ajal kujutage ette, et mina olen Michael ja mu tänane kleit on Toby.

Kangas: Paks puuvillane, mille ultusäärel oli kiri “Mansikkaunelma” ja “Kangastus design”
Lõige: Gertie Sews Vintage Casualist pärit shift dress + flared skirt
Lõige aastast 2014
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: ma ei taha mõelda selle peale
Esimest korda kandsin: Lastestaadionil
Kas kannaks edaspidigi? EI
Hind kokku: Umbes 20 eurot

Kleit koosneb shift dressi ülaosast ja flared skirt‘ist (sisuliselt poolklošš). Ülaosa pidi kitsamaks tegema. Ma mõtlesin, et teen siis lihtsalt numbri väiksema! HALB MÕTE. Ei mõõtnud piisavalt palju kõiki tükke üle ka, alguses tundus, et kõik kuidagi ikka selga läheb, aga kui juba liiga hilja oli, selgus, et pigem mitte. Korra jäid isegi sangad luku vahele (oli valus). Ma ei saa seda kleiti üksi selga panna, veel vähem seljast ära võtta. Panin taljejoonele waist stay, mis rinnahoidja küljest saadud konksuga kinni käib. Pidavat seelikut üleval hoidma ja vältima kõige välja venimist. Paraku ei suuda ma sedagi ise kinni panna, silm ei näe ja käed ei ulata külje peale. Ometi oli see kõige lahedam osa kleidist. Kaetud luku õmblemine meeldis ka. Ülejäänu läks kõik täiesti pekki. Riie oli nii kitsaste õlaõmbluste jaoks liiga paks ja kuigi katteriideks võtsin mingi õhukese, oli v-õ-i-m-a-t-u kogu seda kupatust üht- ja teistpidi keerata ja pöörata. Ma lähen jälle närvi, kui selle peale mõtlen! Ei vaevunud kõike viimistlemagi, kuna oli selge, et seda kleiti ma omale teist korda selga ei pane. Kirjutades hakkas nüüd õnneks natuke kergem ja pildistades oli peaaegu et lõbus, sest olukord oli tragikoomiline. Kangas oli muidu lahe, ikkagi maasikatega! Kuigi, oli häda sellegagi, sest pärast pesu jäid murdejoontele valged jutid ja need ei tulnudki pärast ära. Ühesõnaga väike õnnetu vahepala minu viimase aja õnnestumiste sekka.