Kleit “Trauma”

Mu nädal oli täis traumasid ja stressi. Kirjutan tänasest kleidist vist peamiselt seetõttu, et saaksin oma läbielamisi teiega jagada, sest äkki hakkab siis kergem ja uus nädal tuleb parem.

Esmaspäeval tulin bussiga linnast. Päris tavaline asi, mida teha, eksole. Astusin bussi pealt maha, jõudsin pimedas bussipeatuses konarlikul asfaldil paar sammu teha, kui ühtäkki koperdasin ja põlvili kukkusin. Jõudsin vaid omaette “Ossaaa!” pobiseda. Sukad ribadeks, veri voolas, haav tänavat täis. Õnneks oli koju lühike tee liibata ja õnneks olen ma oma täiskasvanuelus nii mitu korda kukkunud ja end lõhkunud, et teadsin kohe, mida teha. See ei muutnud aga fakti, et kõige liikuvama koha pealt nahk maas oli. Ühesõnaga, säästmaks teid detailidest, lisan vaid, et paar päeva tursusin, lonkasin, virisesin ja valutasin, kuid täna olin esimest päeva plaastrita, ajee! Ainult pildistamiseks panin plaastri peale, muidu oleks veits rõve ikka olnud.

Teisipäeval hakkasin õmblema kleiti, mida teile täna presenteerin. Kangas oli midagi lõbusat Uuskasutuskeskusest. Janika ütles, et ta vanemate juures on samasugune kollane laudlina, nii et ju see laudlinaks mõeldud oli. Aga vot, ma mõtlesin kleidi teha.

Kangas: puuvillane laudlinariie Uuskasutuskeskusest
Lõige: Sheath dress Gertie viimasest raamatust (nagu see)
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: kolm õhtut
Esimest korda kandsin: polegi kandnud veel
Kas kannaks edaspidigi? Ilmselt jah
Hind kokku: umbes 3 eurot

Kõik läks nagu lepase reega, KUNI saabus hetk, kui pidin lõikekohase kandi ja kleidiga tegema hookuspookust, et kõik õigetpidi pöörata. Kahjuks ei olnud ma taibanud mõelda asjaolule, et see meetod sõltub suuresti sellest, kas lukk on küljel või seljal. Peaks olema seljal, aga näe, mul oli küljel. Nii see muidugi ei töötanud, aga mul oli ju ühes tükis krae juba külge õmmeldud jne. Oioi, kus see ajas alles närvi. Jätsin too õhtu asja sinnapaika, sest tundus mõistlik maha rahunenult olukorda hinnata, mitte vihasena mingit uut lollust korda saata.

Kolmapäeval ootasin Balti jaamas trolli, kui mu selja taga mingitel meestel kähmluseks läks. Ühel hetkel nägin, kuidas üks neist noa kuhugi riiete alla tagasi pani. No veits jube oli, aga ma pean ütlema, et ma ei tundnud sekkumata jätmise pärast häbi. Õnneks oli enne just kiirabi tunnelis üht eluheidikut turgutanud ja sellega seoses oli ka politsei kohale sõitnud. Said siis kohe kaks kärbest ühe hoobiga, kui nii võib öelda. See vahejuhtum mulle õnneks traumaga ei lõppenud, aga olukord oli pingeline ja see nagu väsitas. Vähemalt läks meil pärast viktoriinil hästi, see oli tore.

Reedel oli ka tore, sest viibisin töisel jõulupeol, kus hilise tunnini tantsu vihtusin. Ainult et üsna tantsutuuride alguses tuli “Smells Like Teen Spirit” ja see kammis mu nii ära, et tõmbasin kaela või selja paigast ära. Natukene. Nii natuke, et see edasise tantsutamise käigus üle läks. Aga kui ma koju jõudsin ja rahulikult burksi nosisin, käis järsku räme valu seljast läbi. Täiesti pekkis, ma ei saanud normaalselt hambaidki pesta, sest võimatu oli pead kuhugi pöörata või keerata. Olukorra tõsidus selgus aga voodisse minnes, kuna ma ei saanudki nagu voodisse minna. Istusin selle serva peal ja selili viskuda üritades oli lihtsalt nii valus, et see oli hirmus. Kõrvalise abiga ma lõpuks selili sain, aga pidin kogu öö liikumatult ühes asendis olema, sest kõik oli muidu nii palju valusam. Ma ei saanud isegi ibukat võtta, sest katsu sa midagi liikumatult lamades alla neelata. Hommikul oli voodist välja saamine sama raske, aga lõpuks see siiski õnnestus. 12 tundi ja 2000 mg ibukat hiljem oli olukord õnneks normaliseerumas. Täna on enamvähem, eks paista, kas homseks on üle läinud. Hea asi oli aga see, et igasugune põlvevalu oli nagu peoga pühitud, sest selg valutas lihtsalt nii palju rohkem! Ja õhtul olid külalised, see oli ka tore (enne veel mõtlesin, et ma pean neid pärast paluma mind voodisse aidata, kui ma sellega ise hakkama ei peaks saama…).

Kuna täna oli olukord stabiliseerunud ja ma sain vahelduseks normaalselt põrandal aeleda ja end liigutada, tegin kleidi lõpuni. Asendasin selle “kõik ühes” lõikekohase kandi (või katteriide või mis ta nüüd ongi) lõikekohase kandiga kaeluses ja diagonaalkantidega käeaugukaartes. Natuke selline lipp lipi peal, lapp lapi peal maik jäi asjale juurde, aga käib kah. Seda enam, et kangas sihuke odav suvakas oli (kuigi see muster mulle ikka meeldib). Aga kuni ta ühes tükis püsib, plaanin seda soojemal ajal usinasti kanda! Jääb vaid üle see soojem aeg ära oodata.

Südatalvine suvekleit

Kangas: midagi puuvillast ja defektset Uuskasutuskeskuset
Lõige: 
Deer and Doe Belladone
Lõige aastast 2013
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: pool päeva
Esimest korda kandsin: polegi kandnud veel, liiga suvine detsembris kandmiseks
Kas kannaks edaspidigi? Jah!
Hind kokku: umbes 3 eurot, ma arvan

See on mul kolmas kord Belladone lõike järgi kleiti teha. Esimesel korral tegin suuruse 40 ja see oli veidi liiga avar, teisel korral tegin suuruse 38 ja elu esimese FBA, kuid siis jäi midagi selja pealt pahasti. Paraku ei saanud ma seda FBA-ga kleiti selga proovida, et selle defekte meenutada, sest olin selle Uue Maailma festivali ajal maha müünud. Mõtlesin, kui halb see ikka olla sai, ja tegin lihtsalt nii, nagu lõige oli. Ülevalt jäid need kolmnurksed asjad ikkagi kuidagi plödilt ja lõdvalt, aga ei viitsinud ka midagi ümber tegema hakata, sest see kleit oli mõeldud reedeõhtuseks lõõgastusõmbluseks, mis pidi sujuma ja stressi maandama (kusjuures nädalavahetus jätkus nii, et kahel järgmisel päeval õmblesin kokku umbes kahe tööpäeva jagu). Ei saa täpselt aru, kas olen paksemaks läinud või tundub kleit seljaosas liiga liibuv seepärast, et käsi taskuis hoian ja midagi sikutan. Loodan viimast!

Kangal on mingi värvidefekt, sest osa kangast on heledam kui ülejäänu. Aga see ei tee kleiti minu meelest koledamaks või halvemaks.

Seekord olin targem ja kasutasin diagonaalkantide õmblemisel mingisugust presstalda, mis võimaldas servast kindlal kaugusel õmmelda. Üsna ootuspäraselt tegi see õmblemist kõvasti lihtsamaks ja võib-olla ma enam ei vihkagi diagonaalkante!

Eelmisel talvel õmblesin ma kleidi, millest sai üks mu lemmikuid suvekleite. Ei söanda uskuda, et selle kleidiga nii hästi läheb, aga kandmist leiab see kindlasti, tuleb ainult mustade sukkpükste hooaeg üle elada.

Kleit, mis jätab fantaasiale palju ruumi

Õppisin oma vigadest ja õmblesin kleidi allserva käsitsi, mitte masinaga. Aga päevavalges on tulemus kuidagi kole. Võibolla peaks lihtsalt uuesti pressima. Samuti näikse rinnasissevõtted liiga kõrgel olevat. Ohjah. Ega väga ei hooli muidugi.

Kangas: 48% polüester, 30% vill, 2% elastaan, vooder oli mingi suvakas polüester tõenäoliselt
Lõige: Princess Dress, Burda 12/2013 #124A


Lõige aastast 2013
Pudi-padi: peitlukk
Ajakulu: kaks nädalavahetust
Esimest korda kandsin: polegi kandnud veel
Kas kannaks edaspidigi? Jah!
Hind kokku: 18 eurot

Eriline tänu

  • isale, kes mind eelmise nädala pühapäeva õhtupimeduses Laagri Kangadžunglisse sõidutas, et sealt voodririide saaksin osta (sest teised poed olid sel hilisel tunnil kinni ja mul oli lihtsalt VÄGA vaja, et ma saaksin samal õhtul edasi õmmelda);
  • emale, kes seisis Kangadžungli (miks nad kirjutavad oma nime Kangadzungel, miks???) sabas ja maksis mu voodri eest samal ajal, kui ma poes hõõgveini ostsin;
  • vennale, kes fotokat laenas;
  • Kristinale, kes mind pildistas.

Ostsin 2013. aasta viimase Burda just selle lõike pärast. Esiteks oli lõige mulle mokkamööda, teiseks oli lõige petite suuruses. Õmblema asusin aga alles nüüd, aasta hiljem. Tegin kõike hästi püüdlikult: üks proovikleit, kaks erinevat FBA-d, ühe valmisõmmeldud voodri heitsin kõrvale, kuna see oli liiga hele, õmblesin omajagu käsitsi jne. Paras jampsimine oli kõigi nende tükkide klapitamine küljeõmblustes. See on siiani õmblemises mu Achilleuse kannaks, aga eks tulebki ju vaeva näha nende asjadega, mis ei õnnestu nii hästi ja äkki ükskord olen selles ka äss!

Ma ei saanud eriti aru, kuidas ma neid varrukaid tegema pean. Venekeelsetest juhistest ilmselgelt mingit abi ei olnud. Sirvisin oma õmblemisraamatuid ja vaatasin, milline juhend läheks kokku nende lõiketükkidega, mis ma välja olin lõiganud. See lõhik näeb uurimistööle vaatamata päris hirmus välja, seda ma ei eitagi, aga ma kartsin midagi veel hullemat. Järgmisel korral sama kleiti tehes jätaksin ma lõhiku üldse ära ja ei hakkaks ka mingite nööpaukudega jändama.Postituse pealkiri on ajendatud kleidi siivsusest. Olen ju viimasel ajal kirjutanud näiteks seelikust, mille lühidus tegi selle peaaegu kandmiskõlbmatuks. Nüüd siis aga kleit, mis ei paljasta kohe üldse mitte midagi. Kas ma näen välja nagu Jane Eyre? See on teie otsustada, aga mulle tuli ta küll meelde, kui end peeglist nägin. Ometi see kleit meeldib mulle, kahiseb ja lendleb lausa veidike.

Mabel Ballin 1921. aasta “Jane Eyre’i” ekraniseeringust / Hugo Ballin Productions/Wikimedai Commons

Foto: Siim

Lõpetuseks ühest teisest projektist. Mõtlesin proovida, kuidas oleks kellelegi õmblemist, täpsemalt kleidi õmblemist õpetada. Mõistagi oma võimete ja oskuste piires, sest kuidas ma muudmoodi saakski. Kuna ma olen oma lapseea õmblemistraumadest omal käel üle saanud, tahtsin teada saada, kas mu strateegiat saaks kellegi teise peal ka rakendada. Vabatahtliku leidmine käis üllatavalt lihtsalt ja laupäeval käiski Kristina külas lõiget võtmas. Nagu enamik meieealisi, õppis ta küll koolis õmblemist, aga mingisuguse õmblemispisikuga ta ei nakatunud, otse vastupidi. Nüüd asus ta aga õmblema üht lihtsamapoolset kleiti Gertie raamatust, sedasama, mille õmblemine mul totaalselt pekki läks. Tunnen suurt vastutust!

Täna valmis proovikleit, mida õnneks väga palju timmima ei pidanud. Homme lähme koos päriskleidi kangast ostma ja siis jääb talle kodutööks kleit õigest kangast välja lõigata. Nii põnev!

Mõtlesin, kas on vale tahta kellelegi õpetada midagi, milles ma asjatundja ei ole. Kas see on liiga “kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab” sorti juhtum? Muidugi, praegu õpetan ma oma sõbrannat ja teen seda igasuguse tasuta, aga ikkagi. Äkki ma olen kogemata nagu mingi valeõpetust levitav ketser, kui ma algajal õmblejal traageldada ei luba? Iseasi, kas vastused neile küsimustele mõjutaksid mu teguviisi. Minu meelest on õmblemine, just riiete õmblemine, eriti lahe, tuus ja mõnus hobi ja seda ma just Kristinale õpetada tahaksingi.

Miks ma õmblema hakkasin ja miks ma praegu õmblen

Vahepeal oli siin paar nädalat, millal ma üle keskmise ülesvuntsituna tööl käisin ja siis oli mu hobi lõunapausil mikrolaineahju järjekorras mitmel korral kõigil jutuks. Hakkasin siis mõtlema, et olen blogis suisa valetanud, kui sissejuhatuses-kaaskirjas kirjutasin, et hakkasin õmblema „ajendatuna ilujanust ja püknilise keha vajadustest“. See on üks põhjuseid, miks ma praegu õmblen, kuid kõik sai alguse millestki muust ja sellest ma täna kirjutada tahangi.

Miks ma õmblema hakkasin?

Aastal 2011 elasin ma väga rutiinset elu marsruudil töö-kodu-töö-kodu-töö-pidu-kodu-töö. Kodused tegevused olid söögitegemine, seriaalide vaatamine ja lugemine. Töö oli erialane, aga palju nürim ja igavam, kui ma lootnud olin. Ülikooli lõpetamisest oli möödas kaks aastat ja ma olin 26-aastane. Ühel hetkel oma elu analüüsides mõtlesin, et väljavaade sellisel tühikäigul elamisest on päris õudne. Tuli midagi teha. Otsustasin, et mul on hobi vaja.

Söögitegemine ja lugemine (+ lugemisblogi, mida ma selleks ajaks aastaid pidanud olin) ei kvalifitseerunud, need olid lihtsalt elu ise. Tuli midagi muud välja mõelda. See hobi oleks võinud olla ükskõik mis. Juhtus aga nii, et millegipärast tekkis mul soov ühed lagunenud teksapüksid lühikeseks teha (normaalne olnuks püksid emale lühendamiseks viia). Selleks laenasin ämmamammalt iidset kondijõul töötavat Singerit. Püksid said lühikeseks, aga masinat ma veel tagasi ei viinud. Mõtlesin veel midagi proovida.

Olin selleks ajaks pool aastat mõnda õmblemisblogi lugenud (meenuvad eelkõige Tilly ja Sew Mama Sew) ja BurdaStyle’is surfanud. Kuidas ma nende otsa sattusin, ma kahjuks ei mäleta. Niisiis võtsin Sew Mama Sew’st ette tutoriali, mille järgi ühe peletispluusi valmistasin. Vahel ma näen internetis, mida mõni teine on oma esimeste õmblustöödena teinud ja mind tabab imetlus ja hämmeldus, sest inimesed teevad sageli täiesti mõistlikke asju. Mina aga tulistasin algul puusalt, laksisin täiesti suvalt, kuidas jumal juhatas. Ma ei osanud kangaid valida, veel vähem neid sobiva lõikega kombineerida, mul polnud aimugi, mis mu seljas ilus välja näeb, ma ei teadnud, millised riided ja stiilid mulle meeldivad jne. Võib öelda, et kuni õmblemiseni mind riided eriti ei huvitanud, välja arvatud mõni üksik rätsepatööna valminud kleit. Seda imelikum tegelikult, et ma siis justnimelt riideid õmblema hakkasin, aga kuidagi see juhtus. Nii siis tulidki mu esimesed katsetused mingid hirmsad kunstsiidist elektrit täis topid. Kõik see juhtus umbes 2011. aasta sügisel.

Jõulupreemia eest ostsin omale kasutatud õmblusmasina, millega ma siiamaani edukalt vuristan. Sellega õmblesin näiteks kleidi, millega töö jõulupeol käisin. See oli vist esimene enda õmmeldud asi, millega ma avalikkuse ette ilmusin. Lõige oli BurdaStyle’ist prinditud Danielle. Kleidi õmblesin sametist, pööramata mingisugustki tähelepanu kanga suunale või mustrile. Ise olin muidugi väga uhke, sest olin selle õmblemise käigus õppinud selgeks sõnad dart, facing ja invisible zipper ja noh, see oli mu enda tehtud!

2012. aasta jätkus samas vaimus. Eriti nagu ei mäletagi, mida ma tol ajal üldse õmblesin, aga midagi pidi ju ometi tekkima selle õppimise ja harjutamise käigus. Valminud teosed olid valdavalt nii jubedad, et ega nendega kuskil käia ei saanud. Võibolla käisin siis maal nendega peenramaal või kandsin kodus, ei mäleta eriti. Aga ma õppisin ja nägin. kuidas mu oskused paranevad. Või on see tagantjäreleteadmine? Ma ei tea. Igatahes oli mul hea meel uue konstruktiivse harrastuse üle.

Muide, õmblema hakates tõdesin taaskord ütluse “kes teeb, see jõuab” paikapidavust. Pea kõik inimesed on töölt tulles väsinud ja tahaks kohe lebosse visata, aga tuleb ju süüa teha ning tegeleda muude argiprobleemidega, mis aga kellel parajasti ette tuleb. Kuhu siin valemis õmblemine (või siis ükskõik, milline muu hobi) peaks mahtuma? Olen minagi töölt tulles väsinud ja õhtusöök võib valmida alles pool kümme, aga pooltel sellistel õhtutel viitsin ma ikkagi masinale hääled sisse panna või kalkarulli välja võtta. Mitte sellepärast, et ma olen ilgelt tubli ja usinam kui kõik teised inimesed, vaid seepärast, et õmblemine sunnib mind nii palju keskenduma, et ma unustan ära oma leboihaluse ja väsimuse. Ma olen sellest tegevusest nii haaratud, nii selle sees, et ma unustan selle virisemise ära. Ühesõnaga kulgen, nagu ütleks Mihály Csíkszentmihályi. Nii võibki juhtuda, et silmad vajuvad juba kinni, aga käed käivad, ma vaatan kella ja see näitab pool kaks teisipäeva öösel. Selles mõttes sarnaneb õmblemine minu jaoks spordiga: alustamine nõuab enda kokkuvõtmist, aga kui algus tehtud on, läheb ülejäänu mühinal. Ainult et spordi puhul suudan ma seda alustamise sammu palju harvemini teha. See eneseületus tasub end mitmekordselt ära, sest nii ei ole iga õhtu äravahetamiseni sarnane ülejäänud õhtutega, kõik tühja tunnet täis. Aga, nagu ma ütlesin, ärge saage valesti aru, päevad pole vennad ja kaugeltki mitte kõik mu õhtud pole täis kirglikku õmblemistuhinat. Kuid nüüd naaseme mu õmblemisarengu juurde.

Suur muutus tuli 2013. aastaga, kui sellesama blogi lõin. See andis mu õmblemisele suure hoo juurde. Enne õmblesin väga kaootiliselt, kirjutamine aitas aga mõtetes ja tegudes korda luua. Tänu kirjutamisele oli õmblemine ühtäkki rohkem päris. Et ma õmblen, muutus läbi kirjutamise nagu faktiks. Tänu õmmeldu jäädvustamisele sõnas ja pildis hakkasin aimama, mida millest teha ja kuidas see mu seljas välja võiks näha. Algusest peale on mulle suur abi olnud lugejate kommentaaridest. Nüüd, kui meenutan oma esimest postitust, mõtlen hirmuga, kuidas sellelaadsed vaatepildid võisid kogenud õmblejatelt silmanägemise võtta. (Tänan siinkohal eriti Maimut ja Anu, kes on nõu ja näpunäidetega väga helded olnud.)

Miks ma praegu õmblen?

  • On välja tulnud, et õmblemise ja enda õmmeldud ilusate riietega saab kompenseerida puudujääke oma iseloomus (kehast rääkimata).  Minu jaoks oli see üllatus, sest nagu öeldud, ma ei mõelnud vanasti eriti riietest. Aga nüüd… Esiteks teeb see enesekindlamaks (see on suur asi, kui endal sellest vajaka on). Teiseks paistab õmblemine tänapäeval nii haruldane olevat, et inimesed tahavad sellest kurioosumist rääkida. “Ennäe imet, noor inimene ja ise õmbleb riideid, poed ju kõik asju täis!” Kui võtta kolleegid, kellega ma töises plaanis eriti kokku ei puutu, siis viimase poole aasta jooksul olen kohvimasina ja mikrolaineahju järjekorras nendega peamiselt õmblemisest rääkinud. Kuna mulle pole omane vestlusi alustada ja kuna mul on nägu, mis jätab minust ekslikult kurja mulje, on tore, kui nüüd on teistel üks põhjus (lisaks?) minuga juttu teha.
  • Tänu õmblemisele ei pea ma tegema kompromisse ja ma võin kanda ükskõik mida, sest ma võin õmmelda ükskõik mida. Ma ei ole enam ühegi kleidi jaoks liiga lühike või valest kohast juntsakas. Ma ei sõltu sellest, mis parasjagu moes on.
  • Enda õmmeldud riietes tunnen ma end omas elemendis olevat. Selline tunne, et välimus on kooskõlas sellega, mis kleidi sees on.
  • Õmblemine sobib mulle, kuna see ei nõua tingimata meeletut loomingulisust, ometi tekib tunne, nagu väljendaksid end kuidagi loominguliselt. Sobib väga hästi, sest mul on täiesti olematu fantaasiameel.
  • Mõnus on vabal ajal oma aju kasutada. Õmblemine pakub võimalust arendada matemaatikaalaseid teadmisi ja motoorseid oskusi, õpetab kannatlikkust, planeerimist ja keskendumist, lõpetama alustatud tegevusi jne. Pikemas perspektiivis ja laiemas plaanis võib õmblemisest (nagu muustki ajugümnastikast) tolku olla näiteks Alzheimeri tõve edasilükkamisel (minu jaoks väga-väga tähtis teema).
  • Viimane põhjus on edevus. Vahepeal oli nii, et ma sain imelikult tihti komplimente oma õmblemisloomingu aadressil ja mul hakkas lausa imelik… Nii et kui mu tublidust kiideti, siis poetasin: “Ahh, ma olen lihtsalt edev!” või “Ahh, puhas edevuse jõud!”. Ma üritan end mitte pisendada, aga vahepeal on kuidagi nii palju lihtsam ennast halba valgusse seada. Ja kuigi edevus on ilmselt motiveeriv jõud, siis kõige motiveerivamad on ikkagi sisemised põhjused. Ma tunnen praegu, et ma õmbleks suurima heameelega ka siis, kui alates homsest oleksid mu õmmeldud asjad igasuguse välise kiituse ja tähelepanuta ning kogu motivatsioon tuleks must endast.

Huh. Kirjutasin nii pikalt, et täna enam õmmelda ei jõua :D

T-särk? Ö-särk? Pikk aluspesu? Ei, see on kleit!

Kangas: 100% polüester
Lõige: Gertie uue raamatu paatkaelusega topist arendatud kleit väikse rinnasuurendus- ja nõgusselgsuskohendusega (ehk üritasin just vältida ingliskeelset terminoloogiat)
Lõige aastast 2014
Pudi-padiclear elastic (Mis see eesti keeles on? Vist mitte selge kumm?)
Ajakulu: Õhtupoolik ja lõunapoolik
Esimest korda kandsin: Käisin Grossi poes jäätist ostmas
Kas kannaks edaspidigi? Jeah
Hind kokku: 18 eurot (Kuidagi palju, ma ütleks)

Mõtlesin siis JÄLLE üritada midagi trikotaažist õmmelda. Seekord otsustasin olla hästi mõistlik, valida paks stabiilne kangas ning lollkindel lõige. Inspireerituna Tilly Cocost, võtsin ette Gertie uue raamatu, milles on üks lihtsa trikotaažtopi lõige ja otsustasin selle lihtsalt pikemaks ja alt laienevaks teha. See kõik juhtus reede õhtul. Mul polnud tegelikult kangastki, millest kleiti õmmelda, aga seda parem, sest kuna kiirustada polnud mõtet, võtsin kõik väga põhjalikult ette. Tegin isegi proovikleidi! OMG! Muidu oli tipp-topp, aga selja keskel oli väike kortsumine ja rinnust oli veidi liiga liibuv. Kui mul oleks kangas olemas olnud, poleks ma hakanud lõike muutmisega jändama, aga kuna aega oli, siis vaevusin kleiti rinnust kohendama ja tegelema nõgusselgsuse probleemiga. Kuna lugesin, et seljaosas moodustuv üleliigne kangahunnik võib tähendada hoopis seda, et puusadest on kleit kitsas, tegin kindluse mõttes kleidi puusast veidi laiema. (Pärast võtsin sama palju kitsamaks, sest ma nägin selle kleidiga välja nagu mingi väike teekann.) Kui lõige oli tuunitud, oli veel vara magama minna, mistõttu otsustasin overloki musta niidi valge vastu vahetada ja vahepeal ka overloki tolmust ära puhastada. Tõesti, vapustav usinus, ma ei häbene sellega kiideldagi, kuna tihti seda just ei juhtu. Muidu on mul võrdlemisi värske overloki omanikuna nii olnud, et kevade saabumist markeerib minu jaoks overloki musta niidi valge vastu vahetamine ja sügise tulekust annab märku valge niidi musta vastu vahetamine. Kogu lugu. Rohkem ei viitsi sellega tegeleda.

Järgmine töölõik algas laupäeva hommikul. JÄLLE oli uni nii vara läinud, et Abakhani avamiseni oli mitu tundi aega. Mul on isegi nii juhtunud, et lähen laupäeva hommikul kella kümneks Abakhani, jõuan mõni minut enne avamist kohale, aga peale minu on seal juba trobikond naisi ukse taga kraapimas. On alles nobenäpud! Igatahes vedas ja sain mingi rammusamat sorti trikotaaži. Toppisin koju jõudes kohe pesumasinasse, siis kohe kuivama, et jõuaks õhtul valmis õmmelda ja pühapäeval valgel ajal pilte teha (blogi nimelt käib mul pidevalt selline planeerimine, rabelemine ja skeemitamine). Mitmesuguste eluliste vahelesegamiste tõttu lõpetasin kleidi täna hommikul. Kahjuks õmblesin pea kõik õmblused oma õmblusmasinaga, mitte overlokiga, sest pärast overlokiga õlaõmbluste tegemist vaatasin paremalt poolt, et niidid nagu paistavad. Tundus, et see küll eriti vastupidav pole. Ei julgenud pinge muutmisega mässama hakata, pärast on veel kõik pekkis. Aga mu teine masin õmbles täiesti kenasti, imekombel õnnestus enamvähem ka topeltnõelaga õmblemine. Ainult kaeluse tegemine oli rõvedus kuubis. Õpetus käskis ääre overlokitada ja siis lihtsalt topeltnõelaga kinni õmmelda. Päris see töötas! Eriti jälk oli olukord õlaõmbluste juures, sest olin nendesse ju selle kummipaela õmmelnud ning see tegi asja hästi puiseks ning võimatu oli seda pressida ja venitada, nagu mina tahtsin. Selleks ajaks oli kaelus juba mõnusalt välja veninud ja mina olin endast väljas. Õnneks ei visanud kleiti nurka ja tegin hoopis kandipaela, mis mingitmoodi õnnestus kaelusesse õmmelda. Tulemus ei olnud kuigi elegantne, aga kuniks keegi seda ei vahi, pole väga hullu ja pole ju väga vaja vahtida ka või mis!
Selja piirkonnas toimub mingites poosides jätkuvalt teatav voldistumine, kuid peate mind uskuma, kui väidan, et proovkleit oli veel hullem.Muidu selline normaalne kleit. Vist. Meenutab küll kangesti Marati öösärke või külma ilma pesu, aga peaks ehk mingid kulinad omale külge panema, oleks efektsem. Trikotaažiga õmbleks edaspidigi, sest kuidas ma muidu kaeluse ääristamise selgeks saan. Jääb vaid üle loota, et ma ainult trikotaažist riideid õmblema ei hakka. See on mu hirmuunenägu: õpin retuuse ja t-särke õmblema ja käingi siis ainult mugavate ja mittekortsuvate riietega. Fuihhh!

Väikestviisi õõvastav pilt siia lõpuks.

Üsna satanistlik nägi välja see lumememm, rist oleks pidanud ainult teistpidi käes olema.

Üsna satanistlik nägi välja see lumememm, rist oleks pidanud ainult teistpidi käes olema.