Kleit, milleta maailm oleks võib-olla ilusam koht

Mul on tunne, et ma võin oma lugejaist ilma jääda, kui samamoodi jätkan ja teid peamiselt ebaõnnestumiste piltidega kostitan. Täna on näitamiseks selline kleit, mis pealtnäha on üsna jõletu, kuid mille õmblemine õpetas mulle nii mõndagi. Kuid alustan selle kleidi eellooga.

Neljapäev oli mul vaba päev, kuigi veetsin selle Jaanusele kardinat õmmeldes. Tuli välja, et päris keeruline on õmmelda asja, mis on sama suur kui tuba, milles ma õmblen. Nii selguski minu üllatuseks, et kahe kardina õmblemisele võib kuluda umbes 16 tundi. Jah, lugesite õigesti, kuusteist! Aga valmis ma nad sain. Jääb vaid üle loota, et õmblused järele ei anna ning see galerii laest alla ei saja.

Kuna kohustuslik õmblemistöö sai selleks korraks tehtud, võisin reedel täie südamerahuga asuda endale õmblema. Olin juba septembris soetanud omale mõnusat kitsekestega trikotaaži, teadmata täpselt, mida ma sellest teen, aga poodi ei saanud seda ju ometi jätta. Siis nägin, et Ruth on sellest omale kleidi teinud. Mõtlesin, et äkki pigistan oma jupist ka kleidikese välja. Reedel tegudeni jõudes seisin silmitsi mustriga, mis jooksis kuidagi looklevalt, mitte sirgelt. Olin nõutu. Vaatasin siitpoolt ja sealtpoolt, venitasin siia ja sinna, lõpuks toppisin kappi tagasi lootuses, et järgmisel korral kapist välja võttes on kõik probleemid iseenesest kadunud.

No hästi, jäi kitsekleit seekord tegemata. Aga polnud aega kaua passida, kell oli juba kaks päeval ja õhtuks oli planeeritud nüüd juba traditsiooniks saanud disko, mida mulle iga uue diskolambi soetamise järel meeldib kodus korraldada. Nii et mingiks haute couture’iks mul aega ei olnud ning kuna olin internetist lugenud, et trikotaaži õmblemine käib ju eriti kiiresti, siis otsustasin leida miskise muu kanga, mis paari tunniga kleidiks võiks muutuda. Nagu pikemaajalised lugejad teavad, ei oska ma trikotaaži õmmelda. Trikotaaž on minu jaoks praktiliselt täiesti tume maa, millega ma ainult teoreetiliselt tutvunud olen. Seoses sellega tegin klassikalise algaja vea: panin vale kanga kokku vale lõikega. Ühest kapisügavusest leidsin veikleva lükramoodi riide, mille kunagi pisku eest Abakhanist soetasin, teisest kapinurgast t-särgi Plantain lõike, mille ma nende blogis oleva õpetuse järgi kleidiks otsustasin moonduda. Tulemus: diskotoonides kodukittel. Päris imelik, et mitte öelda kole! Lausa nii kummaline, et esimeseks pildiks panin kleidi riidepuuga, et te enne minu seljas nägemist selle vaatepildiga harjuda saaksite.

Kangas: Lükra vist
Lõige: Deer and Doe Plantain, mille ma selle õpetuse järgi kleidiks moondasin
Lõige aastast 2013
Pudi-padi: -
Ajakulu: Ainult kolm tundi!!!
Esimest korda kandsin: Polegi veel õieti kandnud, kui välja arvata need kaks minutit, mille tarvis ma sellega õues olin
Kas kannaks edaspidigi? Ma ei ole selles nii kindel.
Hind kokku: Ei mäleta, aga vähe, paar eurot, ma arvan.

Olen end nüüd piisavalt nüpeldanud selle fopaa eest, aitab ka. Aeg asuda positiivsete aspektide juurde.

  • Ma ei olnud kunagi enne trikooriidest kleiti õmmelnud. Nagu juba ütlesin, pole ma üldse trikooriidest eriti midagi õmmelnud, mistõttu on mul hea meel, et julguse kokku võtsin ja vähemalt üritasin. Iseasi, kas just millegi lükralaadsega alustama peaks.
  • Esimene edukas topeltnõela kasutamine! Jessss! Teinekordki!
  • Esimest korda õmblesin overlokiga varrukad külge. Mõtlesin, et on keeruline, aga polnudki.
  • Esimest korda kasutasin krookimiseks kummipaela, mille ma seelikuosa ülaserva õmblesin. Põlise krookimise vihkajana nautisin seda meetodit üle ootuste palju.

Meeldiv on tõdeda, et õmblemine hakkab end selles mõttes ära tasuma, et tänu mõningasele kogemusele olen võõraste materjalide käsitsemisel osavam. Vähemalt tunne on selline.

Esiosa ülemine ots on liiga lühike ja seelikuosa küljeõmblused on päris jubedad, aga ma lubasin selle hala juba lõpetada. Vaadake parem mu värsket sonksi!

Diskole ma seda kleiti selga ei pannud, kuid polnud hullu, sest vahetasin öö jooksul niigi kolm korda kostüümi. Alustasin musta litritega minikombinesooniga, jätkasin hiljuti kajastamist leidnud roosa kleidiga, siis tuli liiga lühike valge litritega kleit ning õhtu lõpetuseks panin selga Sports Directi kleidi. Mõnus meeletu lõpp väga kurnavale nädalale!

Ühest suuremõõtmelisest tellimustööst

30.10-23.11 on Tallinnas Kunstihoone galeriis väljas Jaanus Samma installatsioon “Kampsunipood. Hair sucks”. Jaanus on lasknud kududa kampsunid, mille mustrid põhinevad linnaruumis nähtud grafitil. Ju leiaks seintelt ka lilli ja liblikaid, Jaanus on aga välja valinud provokatiivsemad, kuid seda tähendusrikkamad sõnad ja pildid. Kampsunimeediumi on pandud avalikus ruumis nähtud lause “Georg on pede”, pilt tiibadega peenisest ja muu säärane sugu- ja geitemaatikat puudutav. Ülilahe, ütlen ma! Pikemalt võite tema projekti ja muu loominguga tutvuda ETV2 saadet “Meie aja kunst” vaadates (või külastage järgmisel aastal Veneetsia biennaali, kus ta ühe teise teosega Eestit esindab).

Kuidas see kõik minuga seotud on? Esiteks küsis Jaanus, kas ma kampsunit kududa ei tahaks, aga ütlesin ära, sest mul oli kogemusi ja aega liiga vähe. Aga nüüd tuleb siis Kunstihoone galeriis see “Kampsunipood” ja selle tarvis oli vaja riietuskabiini kardinaid. Nüüd on mul kodus üle 36 ruutmeetri kangaid, et neist need kardinad kokku õmmelda. Mööbel on ümber tõstetud ja tolm imetud, nii et kohe saangi asja kallale asuda. Ma saan aru, et võib-olla on jabur erutuda ristkülikute õmblemise peale, aga see on üks mu lemmiktundeid elus üldse, kui keegi pöördub minu poole, sest tema arvates oskan ma midagi piisavalt hästi teha, et mulle mingit tööd usaldada. Sellest tundest on parem ainult tehtava töö valmissaamine, millega ma nüüd tegelema hakkangi :)

Mida vanem eit, seda roosam kleit

See on naljakas pilt, sest tundub, nagu need ei oleks üldse minu jalad või siis justkui jalad tuleksid kõhust välja

See on naljakas pilt, sest tundub, nagu need ei oleks üldse minu jalad või siis justkui jalad tuleksid kõhust välja

Kangas: Stretštaft
Lõige: raamatust “Gertie’s New Book for Better Sewing” wiggle dress
Lõige aastast 2013
Pudi-padi: lukk
Ajakulu: paar õhtut
Esimest korda kandsin: rahvusraamatukogu katusel
Kas kannaks edaspidigi? Jah!
Hind kokku: Umbes 24 eurot

Ostsin selle stretštafti jupi Kangast ja Nööbist hetkeemotsiooni ajel, mõtlemata pikemalt, mida või kuidas ma sellest õmblen. Aga siis kutsus Katrin mind oma sünnale ja kui ma kutsest õigesti aru sain, tundus paslik saabuda efektse kleidiga. Otsustasin õmmelda vana hea wiggle dress‘i, sest teadsin, et see mulle selga läheb. Kahjuks ei mõelnud ma pikemalt asjaolule, et kangas venis millegipärast pikisuunas, mitte laiusesse. Oleksin ma sellele mõelnud, lõiganuksin kleidi teistpidi välja, aga noh, on, nagu on, eksole! Sissevõtete õmblemine oli tänu kanga venimisele paras piin, aga oleks saanud ka hullemini minna. Ka triikimine oli paras õudukas, sest kangas paistis olevat aldis sulamisele. Kuid lõpp suht hea, kõik suht hea. Kleit läheb selga ja läigib ning helkleb nii palju, et sellega kannataks ehk Kuku klubissegi minna. See on ikka mõnus õmblemise juures: mõtled, et õmbled omale neoonroosast taftist liibuva kleidi ja… õmbledki!

Ei tea, kas on rindade juurest kitsas? Mis need kortsud teevad seal?

Kahtlustan, et varrukad on veidi laiad. Ma millalgi tegelen sellega, ausalt.

Sellised näevad välja mittekuduva inimese kootud sokid

Nägin Ruthi kirjutatud ja filmitud sokikudumise õpetust. Mõtlesin, et no ma siis koon sokid, mis ma ikka käed rüpes seebikaid vahin! Viimati kudusin sokke vist 6. klassis ehk seitseteist aastat tagasi. Huhh. Aga nagu ma juba ennegi maininud olen, kudumist ma ei karda, kuigi ilmselgelt ei tule mu varraste alt mingid igavikulise väärtusega šedöövrid. Käesolevadki sokid võiksid paremad välja näha, kui ma paremini kududa oskaks, aga mis seal ikka. Ega ma tegelikult villaseid sokke tihemini kanna, kui palavikuga haigevoodis lebades, kuid miks mitte sellekski ebameeldivuseks valmis olla.

Kudumist alustades lähtusid Ruthi mustrist ja kirjapandud juhistest. Videot vaatasin siis, kui millestki aru ei saanud, näiteks kannapõhja kududes. See jäi tegelikult siiski minu jaoks veidi segaseks, kuid leidsin abi ja õpetust IV-VI klasside õpilastele mõeldud E. Aljasmetsa teosest “Silmuskudumine” (kuldaväärt teos algajale kudujale, ausõna). Otsa kahandamise tegin ka selle õpiku järgi, sest seda osa Ruthil veel valmis polnud. Mis videosse puutub, siis sellest sain teada, et ma koon osa silmuseid teistmoodi. Vist. (Algul kirjutasin, et koon valesti, aga siis mõtlesin ümber.) Mulle tundub, et kuna ma õhksilmuseid kuidagi teistpidi tegin, jäi muster kuidagi lahjemini näha. Aga teate, on, nagu on, ma väga ei põe kudumise pärast, ja lõppude lõpuks on mul uued villased sokid! Ja lõpetuseks tänu- ja austusavaldused Ruthile, kes selle õpetuse jäädvustamise ja jagamisega mässata viitsis.

Patustest riidenaudingutest diskoinspiratsioonini

Nagu olete näinud, õmblen ma valdavalt kleite, mis on kas umminummid või ontlikud (harva mõni sensu sekka, aga need on ka pigem sellised tavalised). Ei midagi kuigi ekstravagantset. Aga osa minust naudib ka väga maitselagedaid või lihtsalt koledaid riideid (või siis väga ebapraktilisi). Teate küll neid asju elus, mille nõmedus ületab juba selle piiri, millest edasi on nõmedus muutunud laheduseks. Toon oma maitse järgi kolm näidet mu riidekapist.

Ostsin selle uduse kleidi SportsDirectist. Maksis 4-5 eurot. Kleiti kandes on tunne, et ma olen ja näen välja nagu kiles sardell. Aga see-eest läikiv sardell! Kangas (või pigem “kangas”) on veidi läbipaistev kilejas toode, mis süttides ilmselt väga kiiresti naha külge sulaks.

Kaunis kingitus Ameerika Ühendriikidest jõudis meie suguvõsa valdustesse 1990ndate algupoolel. Ühe käest teise kätte rännates on see lõpuks leidnud tee minu kappi. Pildilt pole võib-olla aru saada, aga see seelik on ülikitsas. Kui ma täisealisena selle taasavastasin, sain seda vaid paar korda kanda, sest niipea, kui paar grammi kaalule lisandus, see mulle enam selga ei läinud. Mõõtsin praegu: vööümbermõõt on 64 cm. Iiiks! Aga pole välistatud, et selle kunagi veel selga ajan! Kahju, et seelikuga kokku käiv teksatagi kadunud on. Sellel oli selja peal suurelt sama pilt, mis seelikulgi.

Ostsin selle oma kümme aastat tagasi mingist Tartu kaltsukast kõige rohkem viie krooni eest. Korra olen meeltesegaduses selle peolegi selga pannud, aga muidu on see peamiselt kapis istunud.

Ostsin selle oma kümme aastat tagasi mingist Tartu kaltsukast kõige rohkem viie krooni eest. Must osa on kummist, punane osa trikotaaž. Selja taga on kinnituseks 15 cm jagu haake. Korra olen meeltesegaduses selle peolegi selga pannud, aga muidu on seelik peamiselt kapis istunud. Kuigi nüüd vaadates näeb see üsna tavaline välja, on seeliku punane toon nii kriiskav, et naljalt selga panema ei kutsu.

Siinkohal probleemist või õieti küsimusepüstitusest, mis mind kirjutama ajendas. Millal on aktsepteeritav kanda riideid, mis võivad, aga ei pruugi olla nõmedad? Minu vastus on: enda korraldatud peol. Kuna mul on peatselt plaanis korraldada väikestviisi kodune disko, mõtlesin selleks tarbeks midagi amüsantset selga muretseda.

Asjaolud, mis räägivad kaheldava esteetilise väärtusega diskoriiete kasuks:

  1. disko toimub minu kodus;
  2. on üsna pime;
  3. maitsekusest olulisem on efektsus küütlev-veiklevate diskotulede taustal;
  4. kuna ma oskan õmmelda, võin ma õmmelda ükskõik mida (kui vähegi oskan);
  5. on üsna pime (tähtis kaks korda mainida).

Tahtsin nüüd kirjutada, et kaheldava esteetilise väärtusega diskoriiete kahjuks räägivad pekid ja lühikesed jalad, kuid need tundusid praeguseks täiesti tühised ja kõrvalised probleemid, arvestades seda, mis litritega minikombe kasuks räägib. Hmm, see probleem lahenes nüüd küll kiiresti.

Algul surfasin netis odavriiete poodides, aga kahjuks või õnneks midagi ostetavat silma ei jäänud. Siis hakkasin mõtlema, mida oleks reaalne ise valmis õmmelda. Märksõnadeks said Soul Train, (kaetud rindadega) Studio 54 ja lõbusad romper‘id.

Ma ei ole päris kindel, kas järgnevad pildid neid märksõnu päris adekvaatselt illustreerivad, kuid sellised rõivad mulle silma jäid. Vaimusilmas kujutlesin midagi palju meeletumat, aga mulle omaselt kiskus lõpuks siiski tagasihoidlikuks.

Inspiratsiooni tänapäevast

Olin juba ostmas vasakul olevat punast riideeset, kui minu suurusnumber internetipoes otsa sai. Kurat. Pettumus oli suur, kuid just see ilmajäämine ajendas mind mõtlema, mida ma ise võiksin õmmelda. Olen kaalunud litritega kleidi õmblemist, kuid ma ei tea, kas viitsin seda mässamist ette võtta. Millegipärast jäi kummitama mõte lüheldasest türbist (see uudissõna aastast 1983 tähendab muide kombinesooni). Selle saaks teha võrdlemisi paljastava, kuid samas oleks aluspesu ikka kaetud ning saaks vajadusel pea peal seista või põrandal püherdada. Olen iidamast-aadamast unistanud all paremas nurgas olevast kassitopist ja selle juurde kuuluvast kõhust. Võibolla saab see tungki mu peoriietusse inkoproreeritud või vähemalt sublimeeritud. Paremal keskel on huvitavapoolne riietusese, mille alumine osa on küll püksid, kuid mille peal on mingisugused voldid, nii et mulje järgi võiks seda kleidiks pidada. Novot. Ühesõnaga sellised asjad jäid mulle tänapäevastest toodetest silma.

Inspiratsiooni möödanikust

Mõtlesin Mad Menile. Paraku on selle seriaali tegelaskujud tavaliselt kas töises riietuses või väga väljapeetult pidulikud. Aga meenus Jessica Paré mängitud tegelaskuju Megani kleit (vt ka videot). Selliste varrukatega oleks ju päris mõnus tantsu lehvida?! Miinus on see, et kui varrukad välja arvata, on tegu päris tavalise ja ontliku kleidiga. Võibolla peaks leidma mingi vahepealse kombinatsiooni, mis ühendaks selle musta kleidi laheduse paremal olevatel piltidel kujutatud hullumeelsustega.

Mida arvate teie? (Kas see polnud mitte mingi Maire Aunaste saate pealkiri?) Igatahes ma tõesti tahaks teada. Äkki on teil mingeid lahedaid lõike- või kangasoovitusi? Võibolla kutsub keegi mind mõistusele? Võibolla oskab keegi midagi hullumeelsemat soovitada?